Praegu elame sellises murettekitavas ajas. Võiks öelda, et prohvetlikud lõpuajad hakkavad kätte jõudma. Osaliselt on need juba käes. See puudutab ka Ühinenud Metodisti Kirikut. Ühe näitena võiks tuua – kümme aastat tagasi ma veel ei uskunud, et need arengud, mis meie kirikus täna on, võiksid üldse aset leida. Lõpuaja protsessid, millele on Piiblis viidatud, ei toimu väga kiiresti – mõne kuu või mõne aastaga – need võivad võtta aega aastaid, aastakümneid ja põlvkondi.
Väidetavasti on Martin Luther öelnud, et kui ta saaks teada, et täna õhtul on maailma lõpp, siis ta läheks ja istutaks õunapuu. Mulle meeldib see mõte. Oluline on enesele teadvustada, et ajad ei kesta igavesti. On hea teada, et see meile tuttav aeg saab otsa – aga selle pärast ei tasu midagi tegemata jätta. Selle teadmisega, et lõpuajad on käes, ei tasu minna valgetes riietes mäe otsa ja ootama jääda, millal saabub valge laev või valge pilv, mis pühad ära võtma peab. Tuleb elada tänases, teha neid asju, mida Jumal südamele paneb.
Ajast rääkides võiks tähelepanu pöörata aja suhtelisusele. Näiteks sellele, kes parasjagu duši all mõnuleb, kulgeb aeg teistmoodi kui sellele, kes ukse taga kannatamatult oma järge ootab. Ootaja aeg tundub pikem.
Inimesed on aja tunnetuselt üsna erinevad:
- On sekundi- ja minuti-inimesi, kes ilma, et nad kella vaataksid, teavad täpselt, millal kohal olla, teavad, millal asi peab algama ja millal lõppema ning kui mingi asi üle aja läheb või kui keegi viibib, siis nad muutuvad närviliseks.
- On sellised päeva-inimesed, kes kulgevad ja elavad päikesekella järgi ning kelle päevarütm sõltub sellest, kas parasjagu on hommik, lõuna või õhtu.
- Palju on nädala-rütmiga inimesi. Nii nagu juutidel on sabatipäev, on kristlastel pühapäev selline vahehetk, kus saab hingata, vaadata selja taha ja natuke edasi. Kirikurahva jaoks on selline nädalane rütm tavapärane.
- Kui juba kauem on elatud, peetakse arvestust pigem aastate kaupa ning tõdetakse, et näe, juba jälle sünnipäev käes või jälle jõulud.
- Ja kui aeg läheb veel edasi, siis jääb ka aasta liiga väikeseks mõõduks, siis tulevad juubelid ootamatult kiiresti kätte ja imestatakse, et kuhu see aeg küll kadus.
Inimesed oma natuurilt võivad olla väga erineva ajatundlikkusega. Minule isiklikult meeldib selline vaba olek ja ajal kulgeda laskmine. Aga pastori töös tuleb pühapäeva hommikul ikka kella vaadata ja õigeks ajaks õiges kohas olla. Aga ka näiteks jutlust üteldes tunnen end olevat väljaspool aega ja ruumi. Kui olen Jumalaga koos ja mõte jookseb, siis taimer minu sees, mis ütleb, kas on jutlustatud 5 või 10 minutit – see väga hästi ei tööta.
Inimestena oleme erinevad – mõni vajab hommikul ellu ärkamiseks rohkem aega, samas teine on ärgates kohe elav nagu elektrijänes. Mõni on nagu karumõmm mustikametsas, et kui kusagile maha istub, siis enne kohalt ei liiguta, kui lähim raadius on mustikatest tühjaks söödud. Teistel on raskem paigal püsida. On pikamaa-jooksjaid, kel võhma jätkub kauaks, aga teised on sellised sprinteri-tüüpi, kes tahavad kiirelt oma toimetused ära teha, neil aga on ka oht kiiresti väsida ja tüdida.
Ka koguduses on eri tüüpi inimesi. Meil tuleb üksteist armastuses sallida. Toimetulek erinevate ajatajudega inimestega on elu ja suhtlemise kool, kus õpime üksteist hindama nendes erinevustes ning üksteist täiendama ja toetama.
Teatud periood pastorina teenides oli väga pingeline – oli nädalaid, kus töötasin lausa 70 tundi ning välja puhata eriti ei jõudnud. Mul oli eesmärk pastorina osaleda kõiges, mis koguduses toimus, tahtsin innukuses olla eeskujuks, olla kõigega kursis, olla perfektne. Tagasi vaadates tundub, et oleksin võinud veidi rahulikumalt võtta ja lasta asjadel kulgeda – kui mõni asi oleks ka untsu läinud, no mis siis ikka. Või mõni asi tegemata jäänud, siis oleks võib-olla keegi teine seda märganud ja ära teinud. Selline liigne kohusetunne alati ei ole hea. Seda piiri ära tunda, kus on see kuldne kesktee, ei ole lihtne. On asjad, mis peavad ära tehtud saama. Perfektsionistliku loomuga tahaks kõike võimalikult hästi ära teha, aga paraku kõike ei jõua viie plussi peale teha.
Mulle on, mõeldes aja kulgemisele, südamesse jäänud üks Piibli kirjakoht Taaveti Laulude kogust: Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!” Sinu käes on kõik mu ajad … (Ps 31:15-16a). See on selline mõnus piiblisalm, mille juures võib peatuda, mõtelda, vaadata tagasi, vaadata edasi ja mõelda tänasele päevale. Selles on selline lootuse mõte ja oma aja usaldamine Jumala hoolde. Olgu aeg lühike või pikk, sündmusi palju või vähe, igas olukorras saab Jumalat usaldada. Meie ei kontrolli aega, enamasti ei kontrolli me sündmuste algust ega lõppu, on väheseid asju, mida me algatame ja kui hästi läheb, siis saame neid ka lõpule viia. Aga enamasti on aeg väljapool meie kontrolli. Meie ülesanne on Jumalat usaldada – Kõigevägevamat, kes oli enne aegade algust.
