Tule, võta mu aega, sest aega mul on.
Tule, vaatame taeva – seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on,
tõesti aega mul sinu jaoks on.
Need Jaan Tätte laulusõnad kõlavad võõrana tänapäeva hirmkiire elutempoga maailmas, kus „mul ei ole aega“ on vist kõige enam levinud lause. Ühest küljest võõrana, aga teisalt kõlavad need laulusõnad ka ahvatlevana – kes meist ei tahaks „mul ei ole aega“ asemel kuulda ja saada ka ise öelda: „aega mul sinu jaoks on“. Ilmselt meil kõigil tuleb tunnistada, et oleme öelnud asjatoimetustele, töödele ja ülesannetele liiga agaralt: „tule, võta mu aega“.
P. Piirisild oma luuletuses kirjutab irooniliselt:
Mul pole aega tervist hoida,
ma hoolsalt tegema pean tööd,
sest küllus selle taga koidab,
seepärast rügan päevad, ööd.
Endale võetud ülesanded tuleb küll täita, kuid nende juures on oluline leida tasakaal, et meie elu ei saaks täidetud üksnes töö ja kohustustega.
Palju on räägitud sellest, et vanematel ei ole oma laste jaoks aega. Mulle tundub, et asjatoimetused ei ole röövinud mitte üksnes laste ja vanemate ühist aega, vaid üleüldse inimestega koos olemise aega. Loos, millega Jeesus illustreeris ligimese mõistet, on võrdlus kahte liiki inimeste vahel – see lugu räägib nendest, kes ei lase teistel inimestel ega nende hädadel oma plaanidesse sekkuda, ja nendest, kes lükkavad edasi oma toimetused, et olla ligimese kõrval. Kasutasin eelmises lauses teadlikult „abistamise“ asemel fraasi „kõrval olemine“, sest mõnikord kipuvad meie abistamised olema järjekordsed asjatoimetused, tööd, ning abistamisaktsioonis olles võib juhtuda, et unustame olla ligimese kõrval – lihtsalt temaga koos.
„Tule, vaatame taeva – seal midagi on“ – ma ei tea, mida Tätte nende sõnade all mõtles, aga selles lauses on sees ilus mõte meile, kristlastele: kutsuda teisi kaasa üheskoos vaatama taevasse – sinna, kuhu oleme teel, sinna, kus on meie Issand. Kui seisame ükskord Jumala palge ees ja püüame leida põhjendust, miks me ei jaganud ligimesele sõnumit, mis oleks võinud anda talle igavese elu, mis vabandusi me siis toome? Kas ütleme: «Mul ei olnud aega»?
Küllap Sa, armas lugeja, juba aimasid, et kui kristlikus kontekstis rääkida ajakasutusest, siis varem või hiljem jõutakse ka Jumalani. Temale ei peaks me ütlema „tule, võta mu AEGA“, vaid „tule, võta mu AEG“. Mitte vaid osa meie ajast, vaid kogu meie aeg kuulugu Temale.
Hea lugeja, olgu Jumal juhtimas meid ajas, mis kuulub Talle!
