Olen pärit Jakuutia polaaralalt. Rahvusliku kuuluvuse järgi olen evenk. Olen 51-aastane, abielus ja meie peres on 7 last.
Minu abikaasa võttis Kristuse oma ellu vastu meie kodukülas 1992. aastal. Mina pöördusin 1994 nelipühi kiriku töö tulemusena. Minust sai kohe aktiivne töötegija ning 1995. aastal pühitseti mind oma kiriku misjonäriks. Sellest alates hakkasin vabal ajal külades ringi sõitma ja evangeliseerima. 1997. aastal lõpetasin vaimulike kursuse ja mind pühitseti pastoriks.
Viimastel aastatel oleme koos abikaasaga palju ringi reisinud Jakuutia polaaraladel. Seal on rajatud kaheksa uut kogudust, mille liikmeskond koosneb põliselanikest – peamiselt evenkidest, jakuutidest ja dolgaanidest. 2003. aastal rajatud kogudus on olnud väga aktiivne. Tegime algust laste- ja vanglatööga, toitsime kaks aastat kodutuid. Praegu on meil liikmeid 40 (koos lastega 70). Salvestasime ajaloo esimese jakuudikeelse ülistuslaulude plaadi. 2007. aastal tegime 1600 km pikkuse misjonireisi piki Leena jõge. Kuulutasime Kristust jõeäärsete külade kaluritele, peamiselt evenkidele. 2010. aastal alustasime teenimistööd nihvide, uljinide, negidaalide ja evengide juures. Tahame tööd jätkata ja palvetame transpordivõimaluse pärast, et teha uus misjonireis piki Leenat.
Tahaksin jagada üht kogemust reisilt Põhja-Jakuutiasse. Külastasime talvisel ajal mitmeid kogudusi ja sõitsime läbi enam kui 3500 km. Ühes inimtühjas paigas suri meie maasturi mootor korraga välja. Välisõhu temperatuur oli tookord miinus 63 kraadi ja kõigil meil polnud sellele vastavat riietust. Olukord oli kriitiline, sest kui diiselmootor maha jahtub, pole seda sellises külmas enam võimalik käivitada. Palvetasin ja mu käed hakkasid otsekui iseenesest toimetama. Ühendasime voolikud ringi, pumpasime kütusefiltrisse õhku ja imekombel läks maastur käima. Pääsesime viimasel hetkel külmumisest. Halleluuja, jõudsime õnnelikult Jakutski linna!
Selliseid olukordi on reisidel olnud palju ja Issand on alati aidanud!
