Franciscus Assisist on palvetanud: Issand, tee mind oma rahu tööriistaks, seal, kus on vihkamine, lase mul külvata armastust; kus on ülekohus – andestust.
Kõige otsesemalt vastab Kristuse sündimise püha sisule Luuka evangeeliumi tekst: „Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ (Lk 2:10, 11). Mida me jõulude ajal tähistame ja mille üle rõõmustame, on, et Jumal on saatnud päästja, kes meid meie pattudest vabastab. „See on Jumala armastuse väljendus ja aeg, kus taevas ja maa ühinesid“, on öelnud A. Arder. Teoloogiliselt võiks sama öelda ka teisiti – meid on päästetud pimedusest valguse kätte. Jõulupühade pidamine talvisel pööripäeval, siin maakera põhjapoolkeral, mil valgus jälle pimeduse üle „võidutsema hakkab“, rõhutab sõnumit päästja sünnist eriti tugevalt. Tõepoolest on õnn kogeda seda jõuluaja kaunidust ja armsust ja süütust, võib olla muretustki.
Tahaksin aga peatuda mõttel, mis Jeesus-lapse kui Jumala armastuse käegakatsutava väljendusega lahutamatult seotud on, nimelt andeksandmine. Evangelist Luuka kasutatud sõna päästma/päästja sünonüümiks on ka vabaks ja andeks andma/andja, viidates otseselt Päästja sündimise algpõhjusele – Aadama ja Eva üleastumisest tingitud inimese lahutusele Jumalast. Ehk teisiti öeldes, andeksandmisele. Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018 ütleb andeksandmise kohta näiteks järgmist: see on pahameelt või viha tundmast lakkama, süüdistamast või kättemaksust loobuma; „kergemas“ variandis lihtsalt vabandama.
Läkitatud Päästja ja pääste üle mõeldes võiks küsida lisaks, kas Jumala arm andeksandmise näol oli vaid Aadama ja Eva üleastumisest tingitud probleemi lahendamine või oli sellelgi ettevaatavalt laiem eesmärk ja sügavam sisu?
Meie Isa palve järgib üsna hästi kümne käsu ülesehitust. Kõigepealt õpetab see meid otsima ja pidama suhet Isaga, kuna just Tema on meid pimedusest välja tõmmanud. Osadusele Isaga toetub aga palve kanda hoolt meie vajaduste eest. Peale selle palume Isa meid kiusatuse ja kurja eest hoida, sest Tema päralt üksi on riik ja vägi, ja au. Kuid üheks olulistest vajadustest inimese elus pidas Jeesus suhteid kaasinimestega, mispärast Ta õpetas ka paluma: „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ (Mt 6:12). Kord rääkis Jeesus loo vennast, kes pattu teeb (Mt 18:15-19). Tõenäoliselt puudutas lugu Peetrust sedavõrd, et ta esitas Jeesusele täpsustava küsimuse: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Jeesus andis vastuse, kuid nagu ikka, suunab Ta küsija edasi mõtlema: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda“ (Mt 18:15-22). Mida Jeesus sellega Peetrusele siis tegelikult ütles? Kas seda, et andeksandmise kordi tuleks hakata kirja panema ja kui arv täis saab, on andeksandja vaba käsust andeks anda? Piibli keelekasutuses on 7 täiuslikkuse/täielikkuse arv. Antud loos tahab Jeesus seitset seitsmekümnega korrutades aga rõhutatult öelda, et andeksandmises peaksime pürgima täiuslikkuse poole, nagu vastus ju peidab endas jumalikku tõde – ilma Jumala abita ei ole Tema olemust väljendav andeksandmine saavutatav. Nii juhatabki Jeesus Peetruse oma vastusega Isa armu juurde, et see võiks mõista ja õppida samal viisil ligimesele armuline olema. Kord ütles Jeesus: „Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa!? Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus?“ (Jh 14:9).
Kuid Meie Isa palve andeksandmise palve sisaldab veel ühe tõe ja nimelt, et Jumal ei loe andeksandmise kordi. Kui andeksandmisel oleks limiit, siis ei oleks inimesel lootustki oma Looja-Isaga lepitust leida. „ Nõnda ära loe sinagi! Nagu su Isa seda ei tee,“ õpetas Jeesus. Ameerikas misjonärina teenides kohtus Wesley kindral James Oglethorpe’iga, kes oli tuntud oma uhkuse poolest. Kui ta oli kord oma alluvale suhteliselt tühise rikkumise pärast karistuse määranud, püüdis Wesley veenda Oglethorpe’i süüalusele andestama. Kindral aga vastanud resoluutselt: „Mitte iialgi!“, mispeale öelnud Wesley: „Ma loodan siis, härra, et te ei tee kunagi pattu.“ C. S. Lewis kirjutab aga andeksandmise teemal järgmist: „Ükski Jeesuse õpetustest pole olnud selgem kui see, ja ilma igasuguste eranditeta. Jeesus ei ütle, et peaksime teistele patte andeks andma vastavalt nende raskusastmele või kergendavatele asjaoludele vaadates. Me peame neile kõigile andeks andma, ükskõik kui kiuslikud või õelad need on või kui sagedasti neid uuesti ja uuesti tehakse. Sest kui meie ei anna andeks, ei andestata meile ühtki meie pattu“.
Andeksandmine ei ole väära/ülekohtuse teo õigeksmõistmine. Üleskutse andestada ei ole inimesele lihtne tegu ja vahel võib mõtegi andeksandmisest tunduda ülekohtusena – nimelt kannataja suhtes. Sest inimese õiglustunne saab riivatud. Jumalik printsiip, mida õpetab ju ka Pühakiri, ei tähenda sugugi andeksandmise tõttu väära/ülekohtuse teo õigeksmõistmist, otsekui seda poleks tehtud või olnudki. „Tõeline andeksandmine ei vaata väärat/ülekohut läbi sõrmede, vastupidi – andeksandmine vaatab sellele otse silma ja näeb seda nõnda nagu see on, kuid sellele vaatamata on valmis armu andma“, kirjutab A.-L. Valtavaara. Nii on toiminud ja toimib ka Jumal: „… kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.“ (Mi 7:18, 19; vt ka 1Pt 2:24). Või Jh 5:14: “Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!” Pühakiri tunnistab siis, et andeks andes kohtleb Jumal meid vastupidiselt sellele, mille oleme ära teeninud.
Mis kasu on andeksandmisest? Oma jutluses „Langenud inimesest“ on Wesley öelnud: pääste ei ole ainult saada Jumala ees õigeks tunnistatud, vaid tähendab ka olla tervenenud kõigest, mida patt on inimese juures moonutanud/rikkunud. Nii rõhutab ta pääste juriidilise aspekti kõrval ka teraapilist – andeksantu edasine käekäik on samuti tähtis: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“ (1Jh 1:9). Andestamise tähtsusest inimese psüühikale räägitakse üha enam ka psühholoogide poolt. Näiteks on Valtavaara öelnud: „Andeksandmine on inimsuhete a ja o, kuna see lähtub jumalikust printsiibist, olles lähtekohaks Jumala ja inimese suhtele.“
Tervenemine ei toimu üldjuhul üleöö, vaid on protsess, mis hõlmab mitut tahku. Esiteks järgib see Jeesuse eeskuju, teiseks vabastab koormast, mida väär/ülekohtune tegu kannatanu õlgadele on pannud ja kolmandaks saab just andeksandjast see, kes tekkinud kohtumõistmise nõude „nõiaringi“ purustab. „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7). Veel neljandakski, õpetab soov andeks anda usaldama Jumalat, et Tema teab kõik ja on erapooletult õiglane kõigi suhtes. Korrates Wesley sõnu, see tähendabki terveneda kõigest, mida patt inimese juures on moonutanud/rikkunud.
Kas see on võimalik? Matteuse evangeeliumist leiame teksti, kus Jeesus ütleb järgmist: „Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,” – siis ta ütles halvatule – „tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!” (Mt 9:6). Maa peal käies nimetas Jeesus end järjekindlalt inimese pojaks. Ta eesmärk oli rõhutada oma inimeseks olemise reaalsust ja kinnitada seeläbi järgijatele, et inimesena kuulub Ta oma rahva hulka, Ta on üks neist, Ta on üks kogu inimkonnast. Järelikult, olles Jeesuse Kristuse pärijad, on ka meile antud võime ja meelevald anda oma ligimesele andeks, teda lahti/vabaks lasta, nagu kr keelne sõna tõlgendada annab: „Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse“ (Rm 8:17).
Meie Isa palve juurde tagasi tulles: palvele andeksandmisest järgnevad palved kiusatusest ja kurjast pääsemiseks. Kui neid palveid aga vaadata koos andeksandmispalvega, siis võiksime neid näha soovina, et Jumal hoiaks meid ennast kiusatusest kätte maksta, sest andeksandmatu meel ja inimlik kättemaks sünnitab kurja. Aga kuri lahutab meid Jumala osadusest ja röövib meilt Päästja.
EELK peapiiskop U. Viilma kirjutab: „Jeesus Kristus sai sillaks taeva ja maa, igaviku ja ajaliku vahel. Tema armastus on avanud meile tee sellele sillale ning me saame sinna kaasa võtta ka kõiki teisi, keda me kristliku ligimesearmastusega puudutame.“ Kristuse sündimise püha laiema sõnumi leiame just selles.
