Esimene üleeuroopaline fokolaaride ja nende sõprade kokkutulek
Fokolaaride liikumine on Rooma-Katoliku Kiriku alluvuses. Tuumiku moodustavad täisliikmelisusega ja truudusevande andnud fokolariinid, kes võivad aga olla erinevate kirikute ja kiriklike kogukondade kristlased. Samuti on fokolariinide hulgas maailma peamiste usundite liikmeid, aga ka inimesi, kellel puudub eriline usuline veendumus. Igaüks neist peab kinni liikumise eesmärgist ja vaimust, järgides truult oma usu ja südametunnistuse ettekirjutusi. Liikumise keskme moodustavad seega tsölibaadis elavate meeste ja naiste, fokolariinide kogukonnad, kes pühendavad oma elu Jumalale vaesuse, kasinuse ja kuulekuse tõotusega ning elavad eraldi majapidamistes, mida nimetatakse „focolares”, itaaliakeelsest sõnast „kodukolle”.
Aleksander Kuum 120
Täna on vanavanematele pühendatud päev. See on hea, et ka vanemat põlvkonda meelde tuletatakse. Tahan tänulikult meenutada oma kristlikke vanemaid, kes mõlemad kuulusid sellesse kogudusse aktiivsete liikmetena. nende kutsel tulin 1951. a (68 a tagasi) ühel novembrikuu neljapäeval Mere puiestee kirikus toimunud metodistikoguduse palvetundi, kus mul oli esimene isiklik kokkupuude pastor Aleksander Kuumaga. Olin 14aastane, kopsutuberkuloosi põdev teismeline. Ka kooliskäimisse oli tekkinud pikem paus.
Kristlike töötegijate ettevalmistamine Eesti Metodisti Kirikus (2. osa)
Seoses Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari 25. aastapäevaga annan lühiülevaate kristlike töötegijate ettevalmistamisest Eesti Metodisti Kirikus alates 20. sajandi algusest kuni tänapäevani.
„Tuletage meelde endisi asju …“ (Jesaja 46:9)
Artikli 1. osa Koduteel nr 2, 2019
4. Õppetöö nõukogude võimu perioodil nõukogude võimu perioodil toimus jutlustajate ettevalmistamine Tallinnas, EMK keskuse hoones, aadressil Apteegi tn 3 nii Eesti Metodisti Kirikule tervikuna kui ka Tallinna Metodisti kogudusele, kuigi ametlikult ei olnud taoline tegevus võimuorganite poolt aktsepteeritud.
Lühiülevaate tehtud õppetööst saame tallinna koguduse diakoni Harald Altoki aruandest (06.03.1981), mille ta esitas EMK keskuses apteegi tn 3. Harald Altok oli ka ise mõnda aega Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas õppinud, kuni nõukogude võim 6. augustil 1940 tema teoloogilised õpingud katkestas.
Tunnistus
Ajavahemikus 1999–2018 käisin Eestis üle 13 korra. Esimest korda Eestis käies olin 14-aastane ja möödunud aasta reisil olles olin 31-aastane. Reisidel käies olen külastanud Teoloogilist Seminari, Laager Gideoni, Tallinnat, Narvat, Kohtla-Järvet ja Jõhvit. Olen sõna otseses mõttes Eestis üles kasvanud. Olen Eestis õppinud erinevaid asju, muuhulgas ka näiteks manuaalkäigukastiga sõitmist. Kuid kõige tähtsam, mida olen õppinud, on Jumala armastus Eesti suhtes.
Olin vaid 14-aastane, kui astusin 1999. aastal Tallinnas lennukist välja eestimaa pinnale. Kõik sellel maal oli uus – uus nii minu jaoks, kui ka uuena sündinud riik. Eesti oli iseseisva riigina eksisteerinud alles üheksa aastat ning ei olnud veel Euroopa Liidugagi ühinenud. Tallinna Lennujaam oli vaid pisut enam kui vaid mõned lendude väljumise väravad ja mõned tualettruumid.
Miks kristlaste abielud mõnikord purunevad?
See pealkiri tundub juba eos vale. Kuidas saab kristlaste abielu puruneda, kui abielusuhte aluseks on Jumal ja altari ees on öeldud pühad tõotused?
Tegelikkuses on kristlaste abielu sama haavatav kui mistahes kooselu ja seda mitmel põhjusel. Ehk on paari mindud ammu enne usule tulekut ning sel juhul on võimalik, et kooselu on alustatud juba n-ö valedel alustel. Selleks võib olla olnud soov ruttu ära saada vanematekodust ja iseseisvuda või fakt, et beebi oli tulekul. Paljud suhted algavad suure armumisega ja kui siis tõtata, võib juhtuda, et armumise „roosad prillid“ ei lase näha potentsiaalseid ohumärke, mis hiljem suhet hakkavad tumestama.
Muidugi võib ka kristlastest noortel olla sarnaseid põhjuseid abiellumiseks. Ikka püsib oht, et inimesed ei oska läbi näha potentsiaalset kaasat, et kiirustamine vähendab võimalusi sõprussuhet luua, mis kannab seda abielu siis, kui esmane armumine möödas, või et abiellutakse lootuses, et suudetakse teist inimest muuta.
Sündmusterikas suvi ja sügis noortetöös
Suvi ja sügis olid EMK noorte jaoks tihedalt põnevaid kristlikke sündmusi täis.
30. juunist 6. juulini toimus Generatsion2 poolt korraldatud venekeelne noortelaager Aa rannas, kus osalesid ka eestikeelsete koguduste noored. Augusti alguses osalesid noored EMK Suvekonverentsil Aa rannas, kus noored teenisid muusikas, lastetöös, noortetöös, Wesley grupi juhtidena, abistasid tehnika tiimis ning suvekonverentsi juubeliürituse korraldamisel. Augusti lõpus toimus Tallinnas noortejuhtide koolitus, kus jällegi olid vene ja eesti keelt kõnelevad noored koos. Septembris osales grupp EMK noori Piiblipäevade festivalil.
Laste Suvekool Pärnus
Pärnu Agape Metodisti kogudusel on tore traditsioon korraldada igal suvel Laste Suvekool. See on neljapäevane linnalaager, kus lapsed kuulevad head sõnumit Jeesusest lastele sobivas vormis. Sel aastal osales neljal päeval kokku üle 80 lapse, igal päeval oli lapsi kohal üle 50.
Suur hulk lapsi tähendab ka suurt korraldajate meeskonda, et jätkuks tähelepanu igale lapsele. Nii rõõmustasid meid lisaks oma koguduse abilistele ka vabatahtlikud Asbury sõpruskogudusest Tulsast, Ameerikast. Tore oli näha, kuidas ka väikesed lapsed ei peljanud tundmatus keeles kõnelevaid abilisi, sest naeratuse ja sõbralikkuse keel töötavad ka ilma sõnadeta.
Imed sünnivad
Kas imed sünnivad ka tänapäeval? Kristlastena me ikka usume, et Jumal teeb imesid, kuigi vahel võib kuulda, kuidas mõned kristlased kurdavad, et imesid on vähe. Kuid kui vaadata enese ümber tähelepanelikumalt, võib näha enese ümber rohkesti Jumala imesid.
Imede hulka kuulub kindlasti see fakt, et metodisti kirik jäi Eestis püsima Nõukogude Liidu ajal. Eesti taasiseseisvumine oli iseenesest Jumala ime. Pärast taasiseseisvumist on metodisti kirikus palju imelisi asju sündinud, olgu see siis uute koguduste avamine, uute kirikuhoonete ehitus või suure laagrikompleksi omanikuks saamine. Kuid üks imedest on kindlasti ka oma teoloogilise kooli avamine. Nõukogude ajal olid koolitusvõimalused äärmiselt piiratud ja EMK kirikujuhid said ainult salaja teha mõningaid kursusi juba tegutsevatele ja tulevastele töötegijatele. Sel aastal aga tähistab Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar juba oma 25. aastapäeva. Veerand sajandi jooksul on seminari lõpetanud 235 tudengit, kellest paljud teenivad vaimulikena eri konfessioonides või kristlike töötegijatena erinevates kogudustes ja kristlikes organisatsioonides. Üle 80% Eesti Metodisti Kiriku vaimulikest on seminari tudengid või juba vilistlased. See, et suhteliselt väike konfessioon on suutnud toetajate abiga pakkuda riiklikult akrediteeritud teoloogilist kõrgharidust 25 aastat, on Jumala arm, õnnistus ja ime.
Tänu Jumalale Seminari asutajate eest (superintendent Olav Pärnamets, rektor Andrus Norak, Wes ja Joy Griffin ja teised) ning kõigi õppejõudude ja tööliste eest läbi aegade. Tänu Jumalale seminari tänaste töötajate, õpetajate ja juhtide eest: rektor dr. Külli Tõniste, dekaan Mark Nelson, prorektor Taavi Hollman. Tänu Jumalale eestseisuse ja toetajate eest, kes on palju tööd teinud selle nimel, et seminar saaks ikka edasi eksisteerida. Palju õnne meie seminarile! Olgu Issanda arm ja õnnistus ikka üle EMK Teoloogilise Seminari! Kiitus ja tänu meie Issandale!
EMK Teoloogiline Seminar sai 25 aastaseks
„Arvan, et me kõik oleme ühel nõul, et see seminar on Jumala ime.“ Nõnda kirjutas meie kooli esimene rektor Andrus Norak 20. aprillil 1995. Seminari sünd oli tõepoolest ime. Nõukogude Liidu lagunemise järel ei olnud vajalikke ruume, õppejõude, tõlkeaparatuuri, ei olnud isegi telefoni. Ometi sai seminar rajatud. Jumal oli sütitanud ühe idee ja leidusid inimesed, kes said sellest ideest sütitatud. Ja see tuli põleb edasi tänase päevani.
Tähistades oma kooli 25. aastapäeva 24. mail 2019, tänasime erilise medaliga seminari rajajaid: EMK Kirikuvalitsust, Wes ja Joy Griffinit, Olav Pärnametsa, Eddie Foxi, Asbury Teoloogilist Seminari, Üllas Tanklerit, Toomas Pajusood ja piiskop Hans Växbyt. Nemad süttisid ja sütitasid teisi. Nad alustasid midagi, mis on püsinud veerand sajandit!
Pikaajalise teenimise ja seminari juhtimise eest pälvisid medali veel: piiskop Christian Alsted, eestseisuse liige Mary Ann Smith, EMKTS rektor Andrus Norak (postuumse tänuavalduse võttis vastu Siiri Norak), rektori kohusetäitja Lii Lilleoja ja rektor Meeli Tankler.
Veel paljud teised väärivad meie südamest tulevat tänu! Me hindame seda, mida te olete teinud, teete nüüd ja ka tulevikus seminari heaks. Nii palju inimesi on olnud osa sellest Jumala suurest imest, mida me kutsume seminariks! Paljud olid pidupäeval koos, mõned saatsid tervitusi kaugelt, mõneni kahjuks me ei jõudnud tehnilistel põhjustel ja mõned on meie hulgast igavikku lahkunud. Teie töö ja panus on hinnatud ja Jumal näeb seda.
Aga Jumal teeb kindlasti midagi uut järgmise 25 aasta jooksul. See on tema viis. Me ei tule üksnes kokku, et meenutada vanu asju, vaid me usaldame ja otsime: Jumal, mida uut sa täna meiega teed? Me ei jutusta ainult vanu lugusid, vaid valmistame ka ennast selle uue jaoks, mis Jumalal on kavas. On sobilik, et sellest aastast on meie koolil uus logo, meil on ka uus laul: Curt McKee kirjutas seminarile laulu „We Go“, mis tuletab meile meelde meie missiooni – minna välja.
Meeli ja Üllas Tankler esitlesid oma homileetika käsiraamatut „Sõnast sõnumiks“. Tegemist on ajaloolise sündmusega, kuna eelmise homileetika õpiku kirjastamisest Eesti Metodisti Kirikus on möödunud üle sajandi. Martin Prikask kirjutas oma homileetika käsiraamatu aastal 1914.
Seminari on 20 aasta jooksul lõpetanud 235 vilistlast. Kolmandik nendest osalesid aastapäeva vilistlaste kokkutulekul. Vilistlased valisid endi hulgast juhtgrupi, kes moodustavad vilistlasorganisatsiooni ja kelle eesmärk on jõuda sünnipäeva aasta jooksul iga vilistlaseni.
Oleme väga rõõmsad, et mitmed inimesed on vastanud meie üleskutsele toetada seminari püsiannetusega. SUUR AITÄH TEILE!
Palvetame jätkuvalt, et leida 50 püsitoetajat. Selleks, et seminar ka 25 aasta pärast oleks heas seisus, peame rajama sellele tugeva toetuspinna täna. Töö selle nimel jätkub.
Palun kaalu sinagi otsust teha püsikorraldus ja toetada seminari igakuiselt.
Meie pangarekvisiidid:
IBAN EE842200221010980782 Swedbank
Eesti Metodisti Kirik
Selgitus: Annetus EMKTS arengufondi
Partnerid
Meil on pikaajaline koostöö Asbury Teoloogilise Seminariga. EMKTS rajajad Wes ja Joy Griffin on ATS vilistlased, Asburyst tulid meie esimesed külalisõppejõud ja Asburys õppisid ka kõik EMKTS rektorid. Oleme tänulikud ja andsime ka Asbury Seminarile erilise tunnustuse koos meie rajajatega.
Tänujumalateenistusel sai allkirjastatud uus koostööleping ATS-ga. Jumal õnnistagu seda koostööd jätkuvalt!
Peale Asbury tervitasid meid veel mitmed välispartnerid, kellega meil on samuti koostöölepped: World Methodist Evangelism jt ülemaailmsed metodisti kiriku organisatsioonid.
Oleme rõõmsad ka Eesti teiste teoloogiliste kõrgkoolide ja sõprade üle, kes tulid meid õnnitlema. Suur tänu ka Raadio 7-le, kes kajastas meie sünnipäeva üritust 27. mail KIRIKUELU saates, mis andis hästi edasi selle päeva emotsioone ja kus mitmed külalised jagasid oma muljeid: https://raadio7.ee/podcast/kirikuelu-2019-05-27
Sõnast sõnumiks, et sünniks jutlus, mis kõnetab ja kaasa kutsub
Jutlus on iga jumalateenistuse lahutamatu osa ja kirikus käivate inimestena oleme ilmselt päris hulgaliselt kuulnud igasuguseid jutlusi: kaasahaaravaid, mõtlema innustavaid, tugevaid tundeid tekitavaid – aga küllap mõnikord ka igavaid, muudkui üht ja sama kordavaid, lõputult pikki ja monotoonseid.
Meie mõlema – Üllase ja minu – elus on jutlustamine olnud suur kirg! Kui Üllase jutlustajakarjäär algas juba päris noore poisina, siis mina avastasin selle kutsumuse enda jaoks palju hiljem. Meil mõlemal on olnud ka eesõigus jutlustamist õppida Asbury Teoloogilises Seminaris USAs, oma doktoriprogrammi osana. Ja praktikat on nüüdseks juba omajagu.
Oleme mõlemad veendunud, et heal jutlustajal peaksid küll olema teatud loomulikud eeldused, aga igaüks meist saab õppida ja areneda ja iseendaga tööd teha, et üha paremaks jutlustajaks saada. Üllas on aastaid teoloogilises seminaris jutlustamist õpetanud, ta on korraldanud ka mitmeid jutlustamise alaseid koolitusi nimega „Jutlustajate jututuba“, aga mingil hetkel küpses meis mõte jutlustamise käsiraamatu kirjutamiseks. See mõte on nüüd meie ühise töö viljana kaante vahele saanud.
Ühine raamatu kirjutamise protsess oli meie jaoks haarav ja innustav kogemus, kus me mitu kuud elasime ja hingasime selle raamatu kujunemise rütmis. Teemade ja alateemade paika saamine võttis mõnevõrra aega. Meie lugemismaterjali virnad kasvasid kohati päris kõrgeks, sest tahtsime raamatusse koondada võimalikult palju nii eesti- kui välismaiste jutlustamise õpetajate tarkusest. Hommikusöögivestluses oli tavaline, et üks meist pakkus välja öösel pähe tulnud muutuse teemade järjestuses või mõne uue alateema ja me selle üle siis tuliselt arutlesime. Kumbki oma töölaua taga oma peatükki kirjutamas, saatsime teineteisele e-maile küsimustega: „kuidas seda tõlkida?“ või „kas see tsitaat võiks siia teemasse sobida?“ või „kas sa oskad siia mingit head näidet pakkuda?“ Lugesime lehekülgede kaupa teineteise kirjutatud tekste ja andsime tagasisidet, kas see tundub piisavalt arusaadav, loogiline, huvitav, ülevaatlik… Siis istusime ja arutlesime keeletoimetaja rohkearvuliste märkuste ja soovituste juures, kuidas ja kui palju parandusi teha, et tekst ikka veel omasena tunduks. Ja siis ühel hetkel oli kogu tekst päriselt valmis!
Me tõesti usume, et see raamat on ühtaegu huvitav ja abistav iga jutlustaja jaoks. Ja me soovime südamest, et jutlused meie kirikutes muutuksid üha kaasahaaravamateks ja kõnetaksid üha rohkemaid inimesi. „Sõnast sõnumiks: Homileetika käsiraamat“ on saadaval Logose raamatupoes (Tallinnas) ja Pauluse raamatupoes (Tartus).
***
„Autoritel on õnnestunud koostada käsiraamat, milles antakse kokkuvõtlikult ja ladusalt ülevaade homileetika olulisematest valdkondadest, alates jutluse ajaloost ja teoloogiast kuni selle ettevalmistamise ja ettekandmiseni. Lugemise teeb nauditavaks autorite eruditsioon ja jutlustamiskogemus, samuti rohke näidete ja tsitaatide kasutamine. Eesti kiriklikku maastikku silmas pidades on oluline, et raamat on kasutatav erinevates kristlikes traditsioonides. „Sõnast sõnumiks“ on oodatud õppematerjal teoloogiaüliõpilastele, kuid soovitan seda inspiratsiooni ja uute vaatenurkade allikana ka kõigile kogenud jutlustajatele.“
Marko Tiitus,
EELK Usuteaduse Instituudi liturgika õppejõud, praost
***
„Olen väga rõõmus, et Meeli ja Üllas Tankler on kirjutanud sellise huvitava ja sisuka raamatu jutlustamise kohta. Seda raamatut tasub lugeda nii neil, kes alles õpivad jutlustamist, kui ka neil, kes seda juba palju aastaid teinud on.“
Robert Tšerenkov,
Eesti Metodisti Kiriku superintendent
Meie sõbrad: Dr Thomas Harrison
Mida tahaksite jagada oma elu ja teenimistöö kohta?
Olen olnud Ühinenud Metodisti Kiriku pastor kokku 40 aastat, viimased 26 aastat olen teeninud kogudust Tulsas, Oklahoma osariigis. Igal pühapäeval osaleb meie teenistustel umbes 2700 inimest, lisaks jälgib meid paarsada inimest veebi vahendusel. Meil on eriline sõprussuhe metodistidega Eestis.
Kuidas tekkis kontakt Eestiga ja mis on seda pikka aega alal hoidnud?
Minu esimene külaskäik Eestisse toimus aastal 1994. Reisisin tookord koos abikaasaga, vanim meie kolmest lapsest on samuti Eestis käinud. Meile avaldas suurt muljet teie usukindlus nõukogude perioodil ning muidugi laulev revolutsioon. Oleme kontaktis ka venekeelsete metodistidega ja me imetleme teie omavahelist koostööd.
Milline on olnud Teie ja Asbury koguduse koostöö metodisti kirikuga Eestis?
Alates aastast 1994 olen käinud Eestis veel 15 korda, et teenida EMK Teoloogilise Seminari eestseisuse liikmena. Püüame omalt poolt seminari tegevust toetada. Aastaks 2018 oli meil kokku 235 lõpetanut, kes teenivad eri paigus ja keeltes. Seminari eesmärgiks on õpetada tulevastele juhtidele, mida tähendab olla Kristuse järgija ja kuidas aidata teistel kristlaseks saada. Meie usul peab olema tugev alus ja seepärast on teoloogiline haridus oluline.
Kuidas näete tulevikus koostööd kiriku ja seminariga?
Meie kogudus on olnud kursis seminari arenguga algusest peale ja meil on rõõm osaleda selles olulises misjonis, mis aitab muuta maailma paremaks Jeesuse Kristuse armastuse läbi. Meie kogudus on saatnud aastate jooksul Eestisse palju gruppe, et aidata erinevates valdkondades. Meie toetusel osteti kunagine nõukogude laagripaik, mida tuntakse Giideoni laagri all. See on aktiivses kasutuses. Meil on tugevad sõprussuhted ka Pärnu kogudusega, kus on samuti käinud abiks mitmed grupid. 2017. aastal külastasin Iisraeli ja kohtasin Golani kõrgustikel ÜRO rahukaitsjat, kes kandis käisel Eesti värvides embleemi. Selgus, et ta oli pärit Pärnust ja tundis kohalikku metodisti pastorit. Tõepoolest, maailm on väike!
Meie koguduses on teismeline tütarlaps Isley, kes armastab väga Eestit. Ta käis siin aastaid tagasi koos vanematega ja tahaks nüüd väga tagasi tulla. Et reisiraha kokku saada, otsustas ta luua sihtotstarbelise fondi ning hakata müüma postkaarte sünnipäevadeks ja tänuavaldusteks. See osutus nii tulusaks ettevõtmiseks, et raha kogunes koguni kolme inimese reisikulude katmiseks. Ta on Eestist vaimustuses.
Ma ei oska eesti keelt, kuid mõistan headuse ja sõpruse olemust. Eesti metodistid on minu sõbrad, ma olen väga tänulik võimaluse eest anda oma väike panus nende ellu.
Meie sõbrad: Dr. Randy Frye
Rääkige oma akadeemilisest ja vaimulikust taustast.
Kasvasin kristlikus peres Knoxville’s, Tennessee osariigis. Otsustasin järgida Kristust 1972. aastal, 15-aastaselt. Aasta hiljem tundsin kutset vaimulikutööle. Lõpetasin Asbury teoloogilise seminari ja Drew ülikooli ning sain ordinatsiooni Ühinenud Metodisti Kirikus.
Olen olnud 39 aastat abielus Vickiga, kes on terapeut. Meil on 2 täiskasvanud last, Erin ja Will.
Olen teeninud mitmeid kogudusi, alates 2018. aastast on selleks First Broad Street UMC Kingsportis. Minu jaoks on olnud tähtis koguduste koostöö ning olen loonud partnerluse USA kirikute ning metodisti kirikutega Slovakkias, Tšehhimaal, Albaanias ja Ungaris. Lisaks olen juhtinud misjoniprojekte ning viinud gruppe Euroopasse, Aafrikasse, Kariibidele, Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse. Alates aastast 1998 olen EMKTS-i eestseisuse liige.
Kuidas sai alguse koostöö Eestiga?
Koostöö Eesti Metodisti Kirikuga sai alguse aastal 1996 pärast Olav Pärnametsa külaskäiku minu kogudusse. Kuulnud Eesti kristlaste elust nõukogude ajal, otsustasime tulla grupiga Tallinna, et arutada võimalusi abistamiseks. Otsustasime osaleda Balti Misjonikeskuse, Giideoni laagri ja seminari ülesehitamisel. Nii sai alguse minu armastus Eesti vastu.
Mida tahaksite jagada seoses teenimisega seminari eestseisuses?
Eestseisuse liikmena olen tegelenud mitmel pool rahaliste vahendite leidmisega seminarile, kasutades selleks loodud videot. Kogudused, kus varem teenisin, jätkavad endiselt seminari toetamist. Aastal 1999 õpetasin seminari üliõpilastele juhtimist ning olen jutlustanud lõpuaktustel.
Minu arvates on seminari peamised saavutused alljärgnevas:
• Kuigi juhtkonnas on olnud palju muudatusi, on seminari visioon ja missioon jäänud samaks, milleks on kristlike juhtide koolitus Baltikumis ja kaugemal.
• Huvi seminaris õppimise vastu on tekkinud paljudes maailma paikades.
• Seminari lõpetanud on ühiskonda mõjutamas pastorite, kaplanite, koolitajate ja kirikujuhtide näol.
• Edukas misjonitegevus hantide keskel Siberis.
• Paindlik tunniplaan, mis muudab õppimise lihtsamaks.
• Senini edukas akrediteerimise läbimine.
Mida sooviksite tulevikku silmas pidades?
Kasutasin 1998. aasta lõpuaktuse jutluse aluseks kirjakohta Ef 3:20: „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni!“ Olen viimase 25 aasta jooksul näinud seda korduvalt teostumas. See, mis Apteegi tänaval alguse sai, on uskumatul kombel kasvanud. Jumal on olnud ustav ja ma loodan näha, mida Ta teeb järgmise 25 aasta jooksul.
Tänu olgu Jumalale!
Kristlike töötegijate ettevalmistamine Eesti Metodisti Kirikus ( 1. osa)
Seoses Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari 25. aastapäevaga annan lühiülevaate kristlike töötegijate ettevalmistamisest Eesti Metodisti Kirikus alates 20. sajandi algusest kuni tänapäevani.
„Tuletage meelde endisi asju …“ (Jesaja 46:9)
Artikli 2. osa Koduteel nr 3, 2019
1. Metodisti vaimulike ettevalmistus Soomes 20. sajandi alguses
Meie kiriku esimene eestlasest superintendent Martin Prikask sai teoloogilise väljaõppe Soome aastakonverentside käigus, kuhu ta kuulus Vene misjoni asutajaliikmena alates 1911. aastast. 1916. aastal Ekenäsis (soome keeles Tammisaari) toimunud Soome aastakonverentsi protokollist näeme, et Prikask on 1915. aastal arvatud konverentsi täisliikmeks, on Vene misjonis sooritanud ettenähtud eksamid (protokolli §26 alusel), esitatud vanema ordinatsiooniks ning määratud teenima Arensburgi (Kuressaare) piirkonda.1 Esimese maailmasõja tõttu ei saanud Prikask Soome aastakonverentsil osaleda ning ordinatsioon jäi tol korral saamata. See toimus hiljem piiskop John L. Nuelseni poolt Tallinnas 17. augustil 1919, mida tõestab piiskopi poolt välja antud ordinatsioonitunnistus.2 Seega oli Prikask esimene metodistist eestlane, kes omandas Soomes teoloogilise hariduse. Sellele aitas kaasa 1907. aastal Helsingisse siirdunud Metodisti Teoloogiline Seminar, mis rajati 1. oktoobril 1897 Tamperes, ja mille rektoriks oli aastail 1897−1934 Jonas Wilhelm Häggman.3
1929. aastal siirduti praegusesse Helsingi misjonimajja (Punavuorenkatu 2), mille A-trepikoja ukse kohale on graveeritud sõnad: „Metodisti Teoloogiline Seminar“.
Martin Prikask ei olnud ainus eestlasest seminarist Helsingis. Aastail 1932−1933 õppis Helsingi Teoloogilises Seminaris Eduard Kurg, kes pidi aga seoses kaitseväe teenistusega õpingud katkestama. Kahjuks edasised andmed tema õpingute kohta puuduvad. Sama aasta 6.–10. septembril toimunud Balti ja Slaavi aastakonverentsil Tallinnas leiti vaatamata ainelisele kitsikusele võimalus saata vend Aleksei Poobus õppima Helsingi metodisti seminari. Tema õppimist toetasid peale misjonikassa veel mitmete koguduste liikmed oma algatusel.4 Poobus teenis metodisti kogudusi Narvas (1933–1936) ja Viljandis (1939–1940), vahepealsel ajal aga jätkas õpinguid Maini-äärses Frankfurdis5 ja teenis seejärel Tartus (1942–1944).
2. Vaimulike koolitus Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis Eesti Vabariigi ajal
Piiskoplik Metodisti Kirik alustas oma tööd Saksamaal 1849. aastal. Neli aastat hiljem asutati Bremenis Teoloogiline Seminar ja osteti väike maja. 1867 ehitati uus maja Maini-äärses Frankfurdis, kus tööd jätkati aastani 1914. Kui vana maja jäi kitsaks, otsustasid kolm konverentsi Saksamaalt ja Šveitsist ehitada uue hoone. Fotol olev seminarihoone pidi saama pühitsetud augustis 1914, kuid Esimese maailmasõja puhkemise tõttu jäi see ära. Peaaegu kõik üliõpilased pidid liituma sõjaväega. Seminari kasutati haiglana kuni 1918. aastani. Pärast sõda avati seminar 20 üliõpilasega, 1921. aastal oli üliõpilasi juba 46. 1922. kooliaasta algas 75 üliõpilasega Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Ungarist, Balti riikidest, Venemaalt, Jugoslaaviast ja Bulgaariast.6
1921. aastal läksid esimesed seitse õppurit Balti riikidest Maini-äärse Frankfurdi Teoloogilisse Seminari (Ginnheimerlandstraße 180), nende seas esimese eestlasena Jaan Puskay (1921−1923).7 Kui meie endine EMK superintendent ja kauaaegne Tallinna koguduse pastor Aleksander Kuum sai noore mehena Jumalalt kutse asuda täisajalisele Jumala riigi tööle, tegi dr George A. Simons talle ettepaneku minna õppima metodisti teoloogilisse seminari Maini-äärses Frankfurdis. Vend Kuum võttis ettepaneku rõõmuga vastu ja õppis seal kaks aastat (1922−1924). Ametlik otsus õppima minekuks tehti Riia aastakonverentsil, mis toimus 26.–31. juulil 1922. Koos Aleksander Kuumaga otsustas aastakonverents saata edaspidiseks vaimulikuks tööks end täiendama järgmised vennad: Voldemar Ojasson, Alfred Tõns ja Adolf Bergmann. 19. augustil alustasid nad laevaga reisi Saksamaale ning järgmise laevaga sõitis neile järele ka Martin Krüger.8 Frankfurdi seminari on lõpetanud ka Ferdinand Tombo ja veel mõned vennad (kahjuks täpsed andmed puuduvad).
Luering, prof Theophil Spörri, dr F. H. Otto Melle, president; dr Paulus Scharpff (seisab) ja prof J. W. E. Sommer.
3. Vaimulike väljaõpe Riia vaimulikus seminaris
Eesti Vabariigi ajal said mitmed metodisti jutlustajad väljaõppe Riia vaimulikus seminaris. 1922. aastal osteti seminari jaoks soodsa hinnaga maja aadressil Elisabeti tn 15 (läti keeles: Elisabets iela), kus alustati 1923. aasta sügisel tööd hoone neljandal korrusel. 1924. aastal sai sellest uhkest häärberist Balti ja Slaavi Misjonikonverentsi peakorter.
Esimese korruse kirikusaalis toimusid Ameerika Piiskopliku Metodisti Kiriku jumalateenistused neljas keeles igal pühapäeval, samuti nädala sees.9 Superintendent George A. Simons elas teisel korrusel, ülejäänud õppejõud − Balti ja Venemaa Lastekodude juhataja John Witt, Venemaa ringkonna superintendent Hjalmar Salmi ja dr Vladimir Rafalovsky − kolmandal korrusel. 1925. aastal õppis seminaris kaheksa seminaristi: Philipp Gildemann, Eduard Valdmann, Alfred Bergmann, Edgar Rumba, Aleksander Roerich, Adolf Freiberg ja Woldemar Plawinsky. 10
Lisaks eelpoolt toodud õppimisõimalustele Eesti iseseisvusajal lõpetas pastor Priit Tamme isa Eugen Tamm, kes oli aastail 1956−1962 Paide metodisti pastor, Petseri kloostris tegutsenud õigeusu kiriku vaimuliku seminari. Ainuke akadeemilise kraadiga mees Eesti iseseisvumise perioodist oli Johannes Karlson, kes 1926. aastal pärast Tartu koguduse teenimist siirdus USAsse õppima ja omandas seal teoloogiadoktori kraadi.
Jätkub järgmises numbris
Viited:
Tunnistus
Esmalt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, sest teie usust räägitakse kogu maailmas. (Roomlastele 1:8)
Kasvasin üles usklikus peres Ukrainas. Meie kodus valitses armastus ja üksmeel, kuid ohtu nõukogude võimu poolt tajusin juba varases lapsepõlves.
Meie koolis õppis mitmeid usklikest peredest pärit lapsi, keda hakati õpetajate poolt taga kiusama. Alati alandati hindeid, kuigi me kõik õppisime hoolega.
Meid peeti teise sordi inimesteks. Eriti ilmnes see eksamite ajal. Ebaõiglaselt madalad hinded võtsid mitmel ära motivatsiooni hästi õppida. Meid naeruvääristasid ka teised õpilased, kuid kõigele vaatamata meeldis mulle õppida. Eriti huvitas mind kirjandus ja luuletuste deklameerimine.
Kui algas komsomoliorganisatsiooni värbamise kampaania, muutus olukord eriti teravaks. Meid suleti klassiruumi ja jagati avaldused, millele pidime alla kirjutama. Meid oli kokku kaheksa õpilast, keda hoiatati, et enne meid koju ei lasta, kui oleme komsomoli astunud. Olime hirmunud, kuid ei lasknud seda välja paista. Õpetaja karjus ja peksis kaardikepiga vastu lauda, meie istusime vaikselt ja palvetasime. Keegi meist alla ei andnud ja mitme tunni pärast lubati meid viimaks koju.
Kust me võtsime lastena jõu ja julguse oma usu eest seista? Eelkõige olid meil kodus head eeskujud – vanemad ja vanavanemad. Mäletan oma vanaema palveid varastel hommikutundidel. Ta ei unustanud kunagi meid Jumala ette kandmast. See andis meile hingejõu.
Pärast keskkooli püüdsin kaks korda ülikooli astuda. Tegin sisseastumiseksamid edukalt ära, kuid mõlemal korral kustutati mind hiljem nimekirjast, kuna ma polnud kommunistlik noor.
Möödusid aastad ja kord linnas koos õega jalutades kohtasime toda kunagist õpetajat, kes meid kõige enam alandas. See kunagine veendunud kommunist pöördus meie poole sõnadega: „Olen valmis teie ees põlvitama, et teilt andestust paluda! Kui te täna koolis käiksite, vääriksite kindlasti kuldmedalit. Ma imetlesin alati teie suurt julgust, millega oma usu eest seisite. Ma tunnen nüüd häbi.” Varsti pärast seda kohtumist lahkus ta siit ilmast.
See kohtumine aitas meil mõista, millise olulise tunnistuse saime anda Jumala armu ja kaitse kaudu. Vahest sai ka sellele kahetsevale õpetajale osaks Jumala andestus.
Olime õega väga üllatunud ning Jumalale tänulikud selle kohtumise eest. Üksnes Jumala arm andis meile nooruses jõu usus kindlaks jääda.
Maria (Ukraina, autor toimetusele teada)