Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Autor

Meeli Tankler - leht 2

Meeli Tankler on avaldanud 22 artiklit.

EMK Pärnu Agape kogudus.

Euroopa Metodisti Nõukogu kogunes Rooma lähistel

14.-17. septembril kogunes Euroopa Metodisti nõukogu (EMN) oma iga-aastaseks koosolekuks. 1993. aastal loodud EMN on katusorganisatsioon, mis koondab endas erinevaid Wesley juurtega euroopas tegutsevaid kirikuid: Ühinenud Metodisti Kirik, Briti Metodisti Kirik, Iiri Metodisti Kirik, Korea Metodisti Kirik, Portugali Metodisti Kirik, Itaalia Metodistide ja Waldenslaste

Ühinenud Kirik, Hispaania Protestantlik Kirik, Church of Nazarene, Wesleyan Church, Rootsi Ecumeniakyrkan. Meie keskkonverentsist kuuluvad EMN-i lisaks piiskop Christian Alstedile ja piiskop Eduard Khegayle Jørgen Thaarup Taanist, Øyvind Helliesen Norrast, Natalia Prokhorova Venemaalt ja Meeli Tankler Eestist. Kokku on nõukogu liikmeid 40 ringis, neile lisaks osalevad koosolekutel külalistena mitmete metodistlike organisatsioonide esindajad. Viimastel aastatel on nõukogu üha laienenud; nii oli sel aastal esmakordse vaatlejana kohal Vaba Metodisti Kiriku esindaja, et tutvustada EMN-le oma kiriku arenguid koguduste loomise osas ja tutvuda teiste kirikute esindajate ja tööga.

Loe edasi

Sõnast sõnumiks, et sünniks jutlus, mis kõnetab ja kaasa kutsub

Meeli ja Üllas Tankler

Jutlus on iga jumalateenistuse lahutamatu osa ja kirikus käivate inimestena oleme ilmselt päris hulgaliselt kuulnud igasuguseid jutlusi: kaasahaaravaid, mõtlema innustavaid, tugevaid tundeid tekitavaid – aga küllap mõnikord ka igavaid, muudkui üht ja sama kordavaid, lõputult pikki ja monotoonseid.

Meie mõlema – Üllase ja minu – elus on jutlustamine olnud suur kirg! Kui Üllase jutlustajakarjäär algas juba päris noore poisina, siis mina avastasin selle kutsumuse enda jaoks palju hiljem. Meil mõlemal on olnud ka eesõigus jutlustamist õppida Asbury Teoloogilises Seminaris USAs, oma doktoriprogrammi osana. Ja praktikat on nüüdseks juba omajagu.

Oleme mõlemad veendunud, et heal jutlustajal peaksid küll olema teatud loomulikud eeldused, aga igaüks meist saab õppida ja areneda ja iseendaga tööd teha, et üha paremaks jutlustajaks saada. Üllas on aastaid teoloogilises seminaris jutlustamist õpetanud, ta on korraldanud ka mitmeid jutlustamise alaseid koolitusi nimega „Jutlustajate jututuba“, aga mingil hetkel küpses meis mõte jutlustamise käsiraamatu kirjutamiseks. See mõte on nüüd meie ühise töö viljana kaante vahele saanud.

Ühine raamatu kirjutamise protsess oli meie jaoks haarav ja innustav kogemus, kus me mitu kuud elasime ja hingasime selle raamatu kujunemise rütmis. Teemade ja alateemade paika saamine võttis mõnevõrra aega. Meie lugemismaterjali virnad kasvasid kohati päris kõrgeks, sest tahtsime raamatusse koondada võimalikult palju nii eesti- kui välismaiste jutlustamise õpetajate tarkusest. Hommikusöögivestluses oli tavaline, et üks meist pakkus välja öösel pähe tulnud muutuse teemade järjestuses või mõne uue alateema ja me selle üle siis tuliselt arutlesime. Kumbki oma töölaua taga oma peatükki kirjutamas, saatsime teineteisele e-maile küsimustega: „kuidas seda tõlkida?“ või „kas see tsitaat võiks siia teemasse sobida?“ või „kas sa oskad siia mingit head näidet pakkuda?“ Lugesime lehekülgede kaupa teineteise kirjutatud tekste ja andsime tagasisidet, kas see tundub piisavalt arusaadav, loogiline, huvitav, ülevaatlik… Siis istusime ja arutlesime keeletoimetaja rohkearvuliste märkuste ja soovituste juures, kuidas ja kui palju parandusi teha, et tekst ikka veel omasena tunduks. Ja siis ühel hetkel oli kogu tekst päriselt valmis!

Me tõesti usume, et see raamat on ühtaegu huvitav ja abistav iga jutlustaja jaoks. Ja me soovime südamest, et jutlused meie kirikutes muutuksid üha kaasahaaravamateks ja kõnetaksid üha rohkemaid inimesi. „Sõnast sõnumiks: Homileetika käsiraamat“ on saadaval Logose raamatupoes (Tallinnas) ja Pauluse raamatupoes (Tartus).

***

„Autoritel on õnnestunud koostada käsiraamat, milles antakse kokkuvõtlikult ja ladusalt ülevaade homileetika olulisematest valdkondadest, alates jutluse ajaloost ja teoloogiast kuni selle ettevalmistamise ja ettekandmiseni. Lugemise teeb nauditavaks autorite eruditsioon ja jutlustamiskogemus, samuti rohke näidete ja tsitaatide kasutamine. Eesti kiriklikku maastikku silmas pidades on oluline, et raamat on kasutatav erinevates kristlikes traditsioonides. „Sõnast sõnumiks“ on oodatud õppematerjal teoloogiaüliõpilastele, kuid soovitan seda inspiratsiooni ja uute vaatenurkade allikana ka kõigile kogenud jutlustajatele.“

Marko Tiitus,
EELK Usuteaduse Instituudi liturgika õppejõud, praost

***

„Olen väga rõõmus, et Meeli ja Üllas Tankler on kirjutanud sellise huvitava ja sisuka raamatu jutlustamise kohta. Seda raamatut tasub lugeda nii neil, kes alles õpivad jutlustamist, kui ka neil, kes seda juba palju aastaid teinud on.“

Robert Tšerenkov,
Eesti Metodisti Kiriku superintendent

Ootamisest ja ootustest

Ladinakeelne sõna adventus tähendab tulemist, aga millegipärast on meie rõhuasetus nihkunud ootamisele. Mõnes mõttes põhjendatult, sest advendiaeg toetub Jumala tõotusele Messia tuleku kohta ja rõhutab Tema ootamist. Ootamist inimeseks saanud Jumalana, mis on ajaloos juba toimunud ja mida me jõuluajal tänulikult meenutame. Aga ühtlasi Tema taastuleku ootamist ja selleks valmistumist.

Loe edasi

Misjonimõtteid Pilistverest

27. novembril kutsus Eesti Kirikute Nõukogu kokku oikumeenilise misjoniteemalise sümpoosiumi, et teha kokkuvõtteid Eestimaa eri paikades ja kirikutes toiminud aruteludest kogumiku „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ teemadel.

Kogumik võtab kokku eestimaalaste usulisi hoiakuid käsitleva uurimuse „Usust, elust ja usuelust 2015“ ning pakub mitmeid lähenemisviise selleks, kuidas kirik võiks saadud teabele tuginedes oma misjonitööd paremini edendada. Ka meie kiriku pastorid osalesid oma sügisesel õppepäeval Eerik Jõksi juhatusel ühes sellises arutelus. Sümpoosium seadis eesmärgiks sõnastada ühiselt Eestimaa kristlaste missioloogilised väljakutsed lähiaastateks, ühtlasi oli sooviks ettevalmistusena järgmise EKN-i uuringu „Elust, usust ja usuelust 2020“ läbiviimiseks kuulata asjast huvitatud inimeste mõtteid ja ideid.

Kokkusaamise kohaks valiti EELK Pilistvere Andrease kiriku pastoraat, paik üsna Eestimaa südames, mis on olnud oluline teetähis Eesti kiriku- ja kultuuriloos. Just siin peeti aastal 1687 Pilistvere Piiblikonverents, mida filoloogid peavad Eesti esimeseks keelekonverent-
siks. Just siin aastakümneid pastoriks olnud Vello Salum asutas 1988 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ning rajas esimese mälestusmärgi stalinismi ohvritele.

Kokkutulnud olid pärit eri kirikutest ja konfessioonidest, oli nii pastoreid kui ka koguduseliikmeid. Peamiseks motivatsiooniks Pilistverre sõidu ette võtmisele näis selgesti olevat soov midagi teha Eestimaa tuleviku heaks, et sõnum Kristusest jõuaks rohkemate inimesteni just nendele arusaadavas keeles.

Peaettekande Maarjamaa misjoniperspektiividest tegi Ingmar Kurg (ülaloleval pildil), kes jätkas juba kogumikus välja pakutud käsitlust misjonist kui kohtumisest – seda nii üksikisiku kui kiriku tasandil. Ta rõhutas, et kuni jagame inimesi „omadeks“ ja „võõrasteks“ ning piirdume ühiskonna tasandil üksnes probleemidele reageerimise ja kaitsepositsioonile jäämisega, ei saavuta misjonikohtumine oma tõelist eesmärki. Kirik võib saavutada kohtumises edu vaid siis, kui ta on proaktiivne (läheb välja oma selge positiivse sõnumiga), samas aga avatud dialoogiks. Tsiteerides misjoniteoloog Sundermeierit: „Kirik ei ole pelgalt koht võõra jaoks, vaid koht koos võõraga.“

Kogumiku aluseks olnud 2015. aasta sotsioloogilist uurimust kommenteerisid Liina Kilemit ja Atko Remmel. Nad tõstatasid rea kaalukaid küsimusi uurimuse eesmärkidest ja fookusest ning sellest, kuidas sõnastada usuga seotud teemasid arusaadavalt ka usuvõõraste vastajate jaoks. Olulise panuse arutelusse andsid professorid Ülo Vooglaid ja Rein Veidemann. Vast kõige kaalukamalt jäi kõlama Ülo Vooglaiu hoiatus inimese liiga kitsast käsitlusest ning ohust, et suhtlemine muutub kohtlemiseks (nähes kaasinimesi vaid misjoni objektidena).

Põneva päeva lõpul anti kõigile kohalolijatele võimalus küsimusi esitada, ettepanekuid teha ja sel viisil ühiselt tulevikku panustada. Oli inspireeriv koosolemine, kus mõttekaaslaste keskel olles ka pausid ja lauavestlused ikka kuuldud mõtete ümber koondusid ning koostöösuhted süvenesid.

Jõulu(m)eelne mõtisklus

Mõned pühad on justkui pühamad kui teised. Jõulupühad kuuluvad kohe kindlasti nende hulka. Öeldakse ju mõnikord, et eestlased on jõuluusku – paljude inimeste jaoks on see ainus aeg aastas, kus kirikutee jalge alla võetakse. Minu põlvkond mäletab veel aega, kus jõulupühi tähistatigi üksnes kirikutes ja kodudes – mitte kaubanduskeskustes ja meelelahutusasutustes, seda kõike suureks meediamulliks puhudes.

Ühtpidi oli see ju ka kurvavõitu aeg: ei mingeid aasta pimedaimat aega valgustavaid tulukesi ega muud säravat ja käravat melu. Aga mõnikord tundub mulle, et jõulupühade „legaliseerimisega” oleks justkui midagi olulist kaotsi läinud. Kui tuntud raadiohääl pakub sulle tõelise jõulumeeleolu tekitamise sildi all vabapääsmeid jõululaadale; kui toidupood esitab reklaamisõnumi pidulikul Halleluuja koori viisil; kui „jõulutuurile” startivad lauljad innukalt kinnitavad, et ei maksa peljata liigset jõululaulude laulmist, sest nad esitavad pigem ikka „omi häid lugusid” – siis on miski jõulupühade olemuses tasakaalust välja läinud. Tõeline sisu oleks justkui puudu.

Ometi ei takista see kõik sinul ja minul kristlastena jõulupühadele teistmoodi vastu minna. Võime iseendale ja oma sõpradele mitmel moel meelde tuletada, et valmistume tähistama Kristuse sündimise tähtpäeva. Võime vastukaaluks välisele melule keskenduda Anna Haava üleskutsele panna oma südames kõik küünlad põlema ja ehtida hinge taevarahuga. Võime uuesti enda jaoks avastada põlvest põlve lauldud jõululaulude aegumatu poeesia ja vaimuliku sõnumi sügavuse. Kas saaks veel lihtsamalt ja selgemalt edasi anda prohvetikuulutust kui sõnadega: „Mu armsast roosikesest Jesaja kuulutas. Ta sündis puhtast neitsist, Mariast Petlemmas. Nii oli Isa nõu.”

Samas elame individualistlikus maailmas, kus igaüks sulgub enesesse ja sageli isegi oma otseseid naabreid enam nimepidi (või ka nägupidi) ei tunne. Seetõttu oleme minetanud oskuse (ja võibolla ka tahtmise) jõulusõnumit kaasinimestega jagada. Ma mõtlen siin PÄRIS jõulusõnumit, mitte piparkoogiretsepte või originaalseid kingisoovitusi või ehk hoopis jõulutüdimust. Minu küsimus täna on lihtne: kas ja kuidas sina ja mina sel jõuluajal saaksime viia kaasinimesteni sõnumi Jumala piiritust armastusest inimkonna vastu? Nii suurest armastusest, et ta oli selle nimel valmis oma ainusündinud Poja abitu vastsündinud lapse kujul päris tavaliste inimeste kätesse usaldama. Kui Jumal otsustas Jeesuse inimlapse kujul meie keskele saata, vajas see vastsündinud laps maiseid vanemaid ja katust pea kohale. Sündimise hetkel Petlemmas olid hoolitsevad vanemad tema jaoks tõepoolest olemas – küll aga puudus tal kodu. Veel mõnda aega pärast sündigi, sest kuigi enamik inimesi erilise lapsukese sündi tähelegi ei pannud, tekkis kuningal ometi hirm võimaliku troonipretendendi ees. Kas pole kummaline, et tänapäeva terminites oli vastsündinud Jumala Poeg oma maist elu alustades sisuliselt põgenik? Jumal oleks võinud ju üleloomulikul viisil teda kaitsta, aga ta valis teise tee. Inimeseks saanud Jumala Poeg oligi kõiges antud inimeste hoole alla. Ja niisamuti on inimeste hoole alla antud sõnumi levitamine Jumala Pojast, kes kord tuli – ja kunagi tuleb taas. See sõnum tuleb kõigepealt iseendast üles leida ja alles siis saame seda kaasinimestega jagada.

See kõik paneb mind jõulupühade eel mõtlema oma äsja igavikku lahkunud emale. Tema jaoks oli advendiaeg ehk veel erilisemgi kui pühad ise, eriti viimastel aastatel, kui ta oli juba kõrges eas. Kõigepealt jõuludeks valmistumine iseeneses: väikeste jõuluootuse märkide paika seadmine kogu suures tühjaks jäänud majas. Siia kuulus kuuseoks vastavalt ühe, kahe ja kolme ja nelja küünlaga; lapselaste aastate eest valmistatud jõulukaunistuste elutoa akendele riputamine; tasapisi jõululinaga kaetud lauale kogunevate jõulukaartide lugemine. Aga sellest lähtus jõulusõnumi väljapoole jagamine oma võimaluste piires: pühendunud ja sisuliselt läbimõeldud jõulukaartide kirjutamine, eakate jõululõuna lauakaartide kujundamine, mida ta juba aastaid oli oma missiooniks pidanud. Ja kui jõulupühad viimaks kätte jõudsid, pidas ema telefonitsi meeles tervet hulka inimesi, kelle jaoks tema kõned olid olulised ja oodatud.

Kas sulle tuleb meelde keegi, kellega sa pole pikka aega suhelnud – kes võiks ehk rõõmustada jõuluajal sinu telefonikõne üle? Kas sulle tuleb meelde keegi, kes on justkui võõraks ja kaugeks jäänud? Jõuluaeg on hea neutraalne võimalus jõulukaart posti panna. Sest postiteenistus toimib jätkuvalt, isegi näoraamatu ja muude kiirete suhtlemisvahendite ajastul, ja inimesed õpivad tasapisi jälle postiga saabunud kirjade-kaartide üle rõõmustama. Eriti kui kaardil on midagi enamat kui „Häid pühi!”. Siin on sinu lihtne võimalus tõelist jõulurõõmusõnumit edasi anda. Ja miks mitte ka mõne naabri uksele koputada, piparkoogitaldrik või küünal üle anda ja õnnistust soovida – tuletades meelde, et on Kristuse sündimise püha.

1 2
Mine asukohta Üles