Aastal 1945, kui II Maailmasõda oli lõpukorral, elasime oma perega – ema ja viis last – Saadjärve koolimajas.
Sakslastel oli koolimaja õuele toodud tohutu hulk sõjaväe laskemoona: sajad kastid täis miine, granaate, „tankirusikaid”, padrunilinte ja veel palju muud varustust, mida ei oska nimetadagi. Sakslased olid põgenemas, sest vene väed olid lähenemas Tartu poolt. Saksa väeülemus andis käsu kõik see kupatus „õhku lasta”. Emale öeldi ainult, et teie minge lastega majast välja. Aga kuhu? Oma kodust?
Oli täiesti lootusetu olukord. Koolimaja õunaaeda olid sakslased ehitanud punkri. Õhkijateks jäeti kolm meest, kes koolimaja pööningult jälgisid maanteed, kust oli oodata venelasi. Sealt nägi kilomeetri kaugusele. Sakslased olid saatnud oma piiluri mootorrattal uurima, kui kaugel vaenlane on, et siis viimasel hetkel ladu õhkida.
Olime kogu perega õues, hirmunult oodates, mis saab.
Järsku jooksid majast välja kolm mustades keepides meest ja kihutasid võsa poole. Meile ei öelnud nad midagi. Läksime igaks juhuks punkrisse. Ärevus oli kohutav. Veidi aja pärast kuulsime raskete sammude lähenemist, ilmus nähtavale ka püssitoru ja kamandati: „Käed üles” (muidugi vene keeles). Mees oli väga vihane ja küsis, kes meist laskis neid pööningu aknast? Ema õnneks oskas rääkida vene keelt, ta õppis ju tsaariajal. Meid kästi püssimehe ees astuma hakata venelaste staapi, kaks kilomeetrit Tartu suunas. Ema taheti seal kohe maha lasta. Aeg oli karm, kellelegi armu ei antud. Meie, kaks väiksemat last, hakkasime nutma. Ülekuulaja pisut „pehmenes”. Meid, hirmunud lapsi, saadeti lähimasse tallu, teadmata, kas oma ema veel näeme. Tema jäeti staapi kinni. Lõpuks õnnestus tal vabaneda ja me võisime kõndida kodu poole tagasi, kusjuures mürsud lendasid pidevalt üle meie peade, olime kahe vastastikku sõdiva leeri vahel. See oli õudne teekond, aga Taevaisa käsi oli varjuks meie üle.
Koolimaja oli alles, maja terve, kuid meie kodu oli ära võetud, ka kõik meie asjad. Meie korterisse oli asutatud laatsaret, kuhu toodi haavatuid. Naabermaja peremees võttis meid oma ulualla, selleks ööks ja edaspidigi. Tänu talle!
Varsti selgus ka tõsiasi, kuidas koolimaja püsti jäi. Vene väed olid juba lähedal, nad lasksid maha piiluri, kes pidi sõna tooma. Need kolm musta meest nägid ise pööninguaknast vastaste lähenemist, neil polnud enam aega käsu täitmiseks, vaid püüdsid oma elud päästa.
Selline imeline lahendus tuli kõigeväelise Jumala poolt meie pere pääsemiseks. Ta on nii imeline ja hea, ega jäta oma lapsi hädas aitamata. Kiitus ja tänu Jumalale!
