Algus ajakirja eelmises numbris
Paasapüha on esimene kolmest palverännu pühast, mis on sajandeid ja aastatuhandeidki juute igal aastal Jeruusalemma toonud. Kevadisel paasapühal, kevad-suvisel nädalatepühal (nelipühal) ning sügisesel lehtmajadepühal on vähemalt 13-aastased juudisoost meesterahvad vastavalt Vanale Testamendile ikka Jeruusalemma pidanud kogunema. Praegu, mil templit enam ei ole, on paljuski ka vaibunud pühadeks üles Jeruusalemma minekud, kuigi turismi kõrghooaeg tabab Iisraeli neil aegadel ehk juudi kolme tähtsama religioosse püha ajal siiski.
PAASAPÜHA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES
Tänapäeval toimub suurim paasapüha tähistamine loomulikult Iisraelis. Ent ka mujal maailmas elab palju juute ja paasapüha tähistavad nemadki. Suurim juudi kogukond, mis oma arvukuse poolest on peaaegu võrdne Iisraeli juutidega, on Ameerika Ühendriikides, kus hinnanguliselt elab üle 6 miljoni juudi. Nii on ka Ameerika pinnal sajandite jooksul aset leidnud suur hulk paasapühade tähistamisi.
1784 aastast on teada, et üks Filadelfia juudi sünagoog ja kogukond võttis vastu otsuse, mille kohaselt tuli teatav osa jahust varakult kõrvale panna selleks, et oleks seda võimalik paasapüha eel koguduse vaestele annetada – et nemadki saaksid endale matsaleibasid küpsetada. Siit on olemas konkreetne vihje, et juba vähemalt 18. sajandil oli Ameerikas paasapüha tähistavaid juute.
Ameerika Ühendriikide kodusõjas aastatel 1861-1865 võitles juute mõlemal poolel rindejoont. Vaatamata sellele, kummal poolel võideldi, oli paljudel neist sarnane mure – kuidas sõja tingimustes saaks korralikult paasapüha tähistada. Kui sõda läbi sai, olid ajad ikka veel rasked. 1866. aastast on säilinud andmed selle kohta, kuidas sõjaväes olnud juudid palusid paasapüha lähenedes oma komandörilt võimalust puhkuse võtmiseks, et saaks nõuetekohaselt oma rahvuspüha pidada. Nende rõõmuks taotlus rahuldati.
Kümmekond aastat varem, 1849. California kullapalaviku ajal, mil muude kullaotsijate hulgas oli ka juute, lasid nad endale läände matsaleibasid järele saata, et ka seal paasapüha pidada saaks. 1850. aastaks oli Nevada Citysse kolinud tuhandeid õnneotsijaid, nende hulgas ka palju juute. Tolle aja kroonikad kirjutavad, et näiteks elas Nevada Citys keegi Aaron Baruch (1823-1907) oma perega. Tema kohta on kirjutatud, et nende pere kasutas paasapühade ajal erinevat komplekti toidunõusid (nii nagu teevad religioossed juudid tänapäevalgi) ning lasi tellida endale matsaleibu San Fransiscost. Samuti oli Aaron kinnitanud oma maja igale uksele mezuza-karbikese (juudiusus oluline atribuut, mis on seotud pühakirja korraldusega kirjutada Jumala sõna uksepiitadele). Aaron Baruchi abielu registreerimisest on Nevada City maakonnakeskuses säilinud ülestähendus – seal on registreeritud tema ktuba ehk juudi traditsiooniline abieluleping, mis tõestab abielu. Aaron Baruch on üheks konkreetseks näiteks, kuigi tema kõrval oli küllap palju teisigi jumalakartlikke juudi perekondi, kes pidasid kinni oma esivanemate usukommetest.
Ühe juudi tolleaegsetest märkmetest võib lugeda: Otsisime sobivat inimest, keda saata linna pühadeks tarvilikku ostma. Leidsimegi mehe, kes nõustus minema, kuna ta ise oli samuti usklik. Nii läks ta Cincinnatisse Ohios meile matsasid ostma.
Kui õhtul pidid pühad algama ning toimuma paasasööming, saabus hommikul meie laagrisse varustust kohale toimetav rong. Meie rõõmuks saabus kohale ka oodatud saadetis seitsme barreli jagu matsadega. Pakke avades olime üllatunud, nähes, et meie läkitatud inimene, keda olime saatnud eelkõige matsasid hankima, oli teinud midagi ekstra ning lisanud matsadele veel ka kaks hagada-raamatut (paasaõhtu liturgia jaoks vajalikud tekstid) ning palveraamatuid.
Nüüd saame muretult paasa-söömaaega pidada, kui vaid lisaks matsale veel ka muud söömaajaks vajalikud asjad leiaksime. Isegi lammas on meil juba olemas, mõned kanad ja munad. Kibedaid rohte, mille tarvis kasutatakse mädarõigast ja peterselli, ei ole veel õnnestunud hankida. Ometigi leidsime ühes kohas kasvamas mingeid taimi, mille kibedus peaks minu hinnangul olema sobilik paasalauas nõutavate kibedate taimede asendajana ning julgen arvata, et esiisadki oleksid meie olukorras olles nõus neid taimi kasutama.
Röstisime lamba, aga kuna me ei olnud päris täpselt kindlad, millist lamba osa oleks just kõige õigem lauale panna, otsustasime terve lamba lauale tuua – küllap siis ka selle kõige õigema tüki ära sööme.
Mind valiti hadaga’d lugema. Tseremoonia läks väga kenasti, kuni jõudsime selle kohani, kus pidi sööma kibedaid taimi. Olime kibedate taimede osas veidi kombineerinud, kuna meil ei õnnestunud hankida ei traditsioonilist peterselli ega mädarõigast. Kui oli aeg, et kõik kibedaid taimi söövad, siis – oh häda! See, mis meie väikeses koguduses sellel hetkel juhtus, seda ei suuda minu pliiats tõetruult edasi anda. Minu leitud kibe taim osutus oodatust kibedamaks, väga tuliseks justkui Cayenne pipar ning meie janu kerkis sellisele tasemele, et unustasime seaduse, mis lubas juua vaid neli karikatäit – lõpptulemus oli see, et jõime kaaslastega koos ära kogu märjukese…
Niimoodi on 19. sajandi keskel (Ameerika kodusõja päevil) üks kohalik juut oma päevikusse kirjutanud.
Nimetatud sõja päevil juhtus muudki huvitavat, mis seotud juutide ja paasapühaga. Kuigi vastasleeride vahel oli vaen, ei takistanud see juutide omavahelist läbikäimist isegi siis, kui selles sõjas oli satutud sõdima vastasleeris. Näite võib tuua ühest Virginia linnast, kus keegi juudi sõdur märkas Paasapüha aegu, kuidas üks väike poiss sööb matsaleiba. Sõdur küsis, kas poiss ei tahaks tallegi tükikest anda – et ka tema saaks täita Jumala korralduse, mis puudutab selle püha ajal hapnemata leiva söömist. Väikemees jooksis seepeale tuppa, hüüdes kõva häälega: „Ema! Seal väljas on üks jänki juut.“ „Lõunaosariikide inimesed kutsusid põhjapoolseid jänkideks.) Sõduri kergenduseks tuli poisi ema välja ja kutsus ta koos nende perega paasasöömaaega pidama.
Yoninah, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org
Kodusõja-järgsetel aastatel elasid paljud juudid ikka alles kullapalaviku aegsetes kogukondades ja linnades Lääne-Ameerikas, vaatamata sellele, et kullapalavik oli juba ammu üle läinud. Kõige kaugemates California nurkades olevatesse linnakestesse võttis posti ja pakkide kohale toimetamine väga kaua aega. Seetõttu oli laiema üldsuse seas liikvel ütlus, et selleks ajaks kui matsad California kaugematesse nurkadesse jõuavad, on pühad juba ammu peetud! Keegi nutikas juudi kaupmees Aaron Harris oli nii kaval, et tellis matsaleivad juba aasta jagu varem ära, suure ajavaruga. Et nad õigel ajal kindlapeale kohal oleksid. Matsaleib ei rikne ju nii nagu harilik leib.
Lõpetuseks üks südamlik lugu aastast 1933. Leedu linnas Kaunases sündis 1870. aastal juut nimega Tovia Gefen. Temast sai hiljem rabi ning 1903. aastal emigreerus ta Ameerikasse. Tovia Gefenil oli väga põnev elu ja ta tegi palju head. Kõige tuntumaks sai ta selle poolest, et 1935. aastal lubati teda Coca-Cola salaretseptide ligi
– selleks, et ta võiks rabina veenduda, kas Coca-Cola on ikka koššerjook ning anda välja sellele vastav tunnistus. Tänu Tovia Gefenile on varsti juba sada aastat Coca-Colale kõikjal maailmas avanenud ka juudi turg.
Toosama rabi sai 1933. aastal vahetult enne paasapüha käsitsi kirjutatud sedelikese, mille oli talle saatnud üks Georgia osariigi vanglas istuv juudi noormees. Kirjas sisaldus abipalve, et rabi saadaks vanglasse matsaleibu ning paasaõhtu jaoks tarviliku hagada-raamatukese. Rabi lasi otsekohe noormehe soovi täita koos kirjaga, milles väljendas huvi tolle vangi kohta rohkem teada saada.
Mõni aeg hiljem, tükk aega pärast nimetatud paasapühi tuligi vanglast kiri, milles tänati rabi saadetud toidu eest, mis kirjutaja sõnul maitses kui taevamanna ja milles noormees vabandas, et ei olnud varem kirjutada saanud. Nimelt oli ta mõneks ajaks üksikvangistuses olnud, kuna oli paasa ajal keeldunud tavapärast vangitööd tegemast.
Rabi sai teada, et vangis olev noormees oli olnud töötu raamatupidaja Filadelfiast, kes oli pöidlaküüdiga lõunaosariikides ringi rännanud ja tööd otsinud. Õnnetuseks juhtus ta hääletama pangaröövlite autot, kes tulid New Yorgist aktsioonilt. Kartuses, et noormees neid politseile üles annab, sundisid pangaröövlid teda relva ähvardusel endaga kõikjal kaasas käima. Lõpuks saadi aga bande kätte, määrati karistused ja nii sattus ka too juudi noormees põhimõtteliselt süütult kaheksaks aastaks trellide taha.
Rabi Tovia Gefen oli noormehe loost väga liigutatud. Ta võttis ühendust Filadelfia rabiga, kes omakorda ütles, et tunneb seda noormeest ning teab teda kui üht ausat ja hea iseloomuga inimest. Seejärel kirjutas rabi Gefen kirja kubernerile, milles palus, et noormehele armu antaks. Ning oh imet – kõigest kaks päeva pärast seda, kui kuberner oli kirja kätte saanud, lastigi noormees vangist vabaks!
Kuidas oli aga vangis istuv noormees osanud just rabi Gefeni poole pöörduda, kellest ta enne ju kuulnudki ei olnud? Loo tagapõhja uurima hakates tuli välja, et üks tema kongikaaslane mäletas, et rabi Gefeni perekond oli kunagi nende pere naabriks olnud. Kuna see heasüdamlik vanglakaaslane, kes ei olnud isegi mitte juut, soovis oma juudist kongikaaslast aidata, andiski ta talle rabi Gefeni nime ja aadressi. Ja edaspidist lugu me juba teame.
