„Ta (Maarja, toim.) tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.” (Lk 2:7). Seda evangeeliumi lõiku tsiteeritakse ikka ja jälle jõulude ajal. Meile on kindlasti kõige tähtsamaks fakt, et maailma sündis Päästja, Jeesus Kristus – tõeline Jumal ja samas ka tõeline inimene. Jah, Päästja on sündinud. Apostel Paulus sekundeerib evangelistile, kirjutades sellest sündmusest lakooniliselt oma kirjas galaatlastele: „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja…” (Gl 4:4) – nii see oli.
Vaadates uudiseid teleekraanilt, lugedes ajalehti või tuulates ringi internetiavarustes, näeme, et maailmas toimub tänapäeval üks suur rahvaste rändamine. Liikvel on miljoneid majanduspagulasi, sõjapõgenikke, tagakiusatuid, aga ka lihtsalt seiklejaid ja paremate elutingimuste otsijaid. Toimub üks suur rahvaste segunemine, mida mitmedki poliitikud püüavad ühitada integratsiooniprotsessi. Integratsioon tähendab ju, et püütakse siduda seni inimühiskonnas elavaid erinevaid kogukondi (erineva rahvus-liku või etnilise tagapõhjaga, erinevat keelt kõnelevaid ja erinevates kultuuritraditsioonides eksisteerivaid), üksteisele lähendada, nii et nad moodustaksid ühtse terviku ja tunneksid end selles loodavas globalistlikus maailmaühiskonnas täisväärtuslike liikmetena. Tihti tunnevad aga rändurid endid „tõotatud maale” jõudes hoopiski võõrastena – sagedasti tärkavad selles rahvaste ja erinevate kultuuride paabelis hoopis konfliktid ja pingestuvad rahvuste vahelised suhted.
Minu meelest on kaasaegset konteksti silmas pidades kohane aeg mõtestada enda jaoks lahti Luuka evangeeliumisse kirjutatud lõigu teist poolt. Miks siis polnud tollel ajal, kui Jeesus pidi sündima, majas kohta?
Sellele annavad selgust Luuka evangeeliumi algussalmid: „Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üles-kirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna.” (Lk 2:1-3). Seega toimus jõulusündmuste ajal samuti üks suur rahvaste rändamine, mille oli tekitanud rahvaloendus Rooma impeeriumi aladel.
Ajalooallikatest on teada, et esimese rahvaloenduse viis läbi keiser Augustus (63 eKr – 19 august 14 pKr) aastal 28 eKr. Ta oli esimeseks Rooma keisriks peale pikka vabariigi perioodi. Ilmselt ei olnud Augustuse 28. aastal eKr sooritatud rahvaloendus seotud Jeesuse sündimise ajal toimunud loendusega. Tõenäoliselt toimus Palestiina aladel veel teisigi rahvaloendusi, nagu tollal kombeks, maksude kindlaksmääramiseks, kuid selle konkreetse loenduse täpsemad põhjused jäävad meile siiski selgusetuks.
Üleriigilisest rahvaloendusest Jeesuse sündimise ajal ei teavita ükski muu allikas peale evangeeliu-mide ning Küreenius (Quirinius), kelle ajal Jeesus pidi sündima, sai alles aastast 6 pKr asevalitsejaks ja korraldas rahvaloenduse. Aastatel 8–4 eKr (Jeesuse sündimise ajal) oli asehalduriks hoopis Saturninus, aga ka tema valitsemise ajal loendati samuti rahvast. See selleks.
Miks siiski oli rahvas loenduse ajal nii suures liikumises, et ei olnud isegi kohta öömajas, kus Maarja oleks saanud lapse sünnitada?
Juba Rooma vabariigi ajajärgul, mis kestis umbes viiendast sajandist esimese sajandini eKr, pidid Rooma täiskasvanud meessoost isikud makse maksma. Et rahvastiku selle osa ja nende maksustatava omandi üle arvet pidada, korraldaski Rooma riik perioodiliselt rahvaloendusi. Selleks pidid aga kõik, kes omasid maaomandit või kinnisvara, minema sellesse konkreetsesse paika, kus omand või kinnisvara asus. Mida sellest järeldada?
Jumal valis oma Poja maailma tulekuks mitte globalistliku hetke, rahvaste segunemise ja integratsiooniaja Rooma impeeriumis, vaid hoopiski segregatsiooni aja, kui toimusid erinevate rahvastikurühmade eraldumised segunenud rahvastikust, kui kõik pidid naasma tagasi oma elukohtadesse. Iga rahvas omale maale. Vahest on meie tänapäeva multikultuurses maailmas just sellest faktist midagi õppida?
Isegi Vanas Testamendis Iiobi raamatus on hoiatus rahvaste rändamise eest „Ära igatse ööd, kui rahvad tõusevad oma asemeilt!”
(Ii 36:20) Jah, kui aeg täis sai, toimus hoopiski teistsugune rahvaste rändamine, kus kõik läksid tagasi… igaüks omasse linna… Ka meie, eestlased, laulame südamest ja suure meeleliigutusega oma laulupidudel:
Ta lendab lillest lillesse,
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse –
ta lendab mesipuu poole.
Juhan Liiv lõpetab:
Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
kuis ihkad isamaa poole!
Vahest on selles jõulusõnumis üks tähenduslik märk ka meie praegusele keerulisele ajastule, et kodudest lahkumise asemel võiksid rahvad hoopis koguneda taas oma kodudesse, et hoopis seal oma elujärge paremaks ehitada?
Vaevalt, et me tahaksime tagasi kunagist iidset aega, kui kogu maailmas oli vaid üks keel ja ühesugused sõnad ja kui inimesed ütlesid: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas ja tehkem enestele nimi”.
Sest tagajärjed ei andnud ennast kaua oodata ja Issand ütles sellise tegevuse kohta: „Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!” Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata. Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal segas Issand ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.” (1Ms 11).
Ajalool on omadus korduda pisut teisenenud, kuid siiski sarnasel tasandil. Kas tänapäeva globalistlikku püüet ühe kogukonna, ühte keelt rääkiva rahva ülesehitamisel ei oota uus kollaps? Pealegi oleks huvitav spekuleerida, millises keeles hakkaks rääkima see sekulaarne, usust eemaldunud maailma sootsium. Kas inglise keeles? Või araabia keeles? Või hoopis hiina keeles…?
„Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja”.
