Traditsioon kui rongirööpad
Traditsioon on nagu rongirööpad – ei ole vahet, milline on maastik, mis värvi on rong või kui kiirelt see sõidab – oluline on kindlalt rööbastel püsida. Sellise tabava võrdluse tõi ühel vestlusel traditsiooni kohta pastor Ele Paju.
Käesoleva numbri fookusteema – traditsioon – on üks neljast usualusest John Wesley teoloogias. Eelmises numbris keskendusime Pühakirjale, mis on Wesley hinnangul teiste ususammaste suhtes ülimuslik. Piiblis ilmutatud kristliku õpetuse interpreteerimisel abistab meid kiriku traditsioon – meie eelkäijate, ennekõike varakiriku tõlgendused Pühakirja kohta. Traditsioon aitab meil Pühakirja mõista ilma seda omakasupüüdlikult väänamata. Piibel annab ohtralt võimalusi kontekstist väljavõetud tekstiosi tõlgendada vastavalt soovile. Kiriku traditsioon Pühakirja tõlgendamisel seab sellele vajalikud piirid – mööda raudteerööpaid liikudes ei saa ära eksida.
Selsamal traditsiooni teemalisel vestlusel ütles Ele, et traditsioonid perekonnas tekitavad ühtekuuluvustunde, annavad turvalisuse ja on osa pereliikmete identiteedist. Sarnaselt toimib traditsioon ka kirikus – meid defineerib ja liidab „üks Issand, üks usk, üks ristimine“ (Ef 4:4).
Mõnikord võib juhtuda, et mõne kirikuinimese identiteedi kujunemisel saab kristliku õpetuse asemel määravamaks kirikuhoone, jumalateenistusel kasutatav muusikastiil või jumalateenistuse struktuur. Mulle tundub, et eelnimetatu kuulub Ele poolt toodud võrdluses „rongi“ kategooriasse – vahend, mille abil eesmärgini jõutakse. Vaidlusalaseks teemaks on, kas rongi disain on maitse-eelistuse küsimus, midagi, mida tuleks kohandada lähtuvalt ühiskonnas toimuvatest muutustest, või midagi, mis peab jääma muutmatuks läbi aastatuhandete. Rongi värv, disain, lisavarustus ja restoranvaguni olemasolu on rongisõitjate jaoks kindlasti olulised, kuid sellest tähtsam on, kuhu jõuavad välja rööpad, millel rong sõidab.
