us tühjalt kohalt, kuigi praktikas on seda olnud kohata, kus eriti need liikumised või üksikkogudused, mis eitavad eelnenud kristlust selle ajaloolistes uskkondades, loovad omaenda tõlgenduse, eirates suuremal või vähemal määral Kristuse Kiriku aastatuhandete pikkust pärandit. Ent Evangeeliumi edasiandmine ja vastuvõtmine inimeselt inimesele, paigast paika ja põlvkonnalt põlvkonnale on ristiusu ajaloo olemuslikuks dünaamiliseks elemendiks. Sõnastused ja praktikad, mis kasvasid välja konkreetsetest olukordadest, moodustavad varaste kristlike osaduskondade ühiskogemuse pärandi.
Traditsioon on selle jätkuva armukeskkonna ajalugu, milles ja mille kaudu elavad kõik kristlased, Jumala ennastandva armastuse ajalugu Jeesuses Kristuses. Sellisena ületab Traditsioon kõik kohalikud traditsioonid.
Selles Traditsiooni sügavamas tähenduses omavad kõik kristlased ühist ajalugu. Selles ajaloos eelneb kristlik Traditsioon Pühakirjale, ent ometi saab Pühakirjast selle Traditsiooni eriti konkreetne väljendus. Nõnda siis ei vastanda metodistid Pühakirjast ja Traditsioonist kõneldes neid teineteisele, vaid näevad neid Jumala ühe ja ühtse ilmutuse kui üheainsa allika kahesugust edasiandmise viisi. Pühakiri ja Traditsioon on läbi Kiriku ajaloo olnud alati tihedalt teineteisega seotud just selles mõttes – lähtudes ühest allikast ja suundudes ühele ja samale eesmärgile – kuulutada Kristusest.
Pühakiri ja Traditsioon
Mõnikord näib tänapäeva kristlastele – kuna me pühakirja saamisloole väga sageli ei mõtle – et Piibel oleks justkui esimesest nelipüha päevast peale kogu aeg meile tuntud kujul olemas olnud. See on ju meie õpetusalus, tihti on see ka väärikas köites, igivana raamat – kuidas siis teisiti! Ent tegelikult tegutses Kirik üle kolmesaja (sic!) aasta ilma sellise Piiblita nagu meie seda praegu tunneme. Esimesed katsed pühakirja kaanonit ehk Piiblisse kuuluvaid üksikraamatuid määratleda tehti 2. sajandi lõpul, aga alles 4. sajandi keskpaiku lepiti kokku nendes raamatutes, mis ka praegu meie Piiblis leiduvad.
Niisiis, kuidas need asjad, mida Kirikus on tehtud ning mida öeldud ja kirja pandud, on ikka edasi kandunud? Siin tulebki mängu Traditsioon. Võiksime väga üldistavalt öelda, et kus iganes kristlikku usku inimeselt inimesele edasi antakse, seal on tegemist toimiva kristliku Traditsiooniga. Jutlus, raamat, märkused Piibli lugemisest, usu jagamine sõbraga – kõik see on toimiv Traditsioon. Traditsioon võib toimuda ka ilma sõnadeta. Viis, kuidas kristlane elab (söögipalve, ristimärgi tegemine, pühapäeval kirikus käimine), on üks vahendeid, kuidas edasi anda oma usku.
Siiski on algselt Traditsiooni mõistetud peamiselt seoses pühakirja tõlgendamisega. Nimelt seisis algkogudus silmitsi tugeva liikumisega, mida nimetati gnostitsismiks. See oli mitmetahuline liikumine, millel ei puudu teatud sarnasus meie kaasaja New Age’iga. Gnostitsism oli mitmes asjas äärmiselt sarnane kristlusele, lisaks sellele kasutas see ohtralt Pühakirja lõike, ent tõlgendas neid viisil, mis ärritas kristlasi. Eriti ägedalt oli gnostikute vastu kirikuisa Irenaios (130–200). Irenaios ütles, et regula fidei (usu reegel ehk õpetusstandard) säilib korrektselt apostlikus Kirikus ning et Kirik on ustavalt kuulutanud üht ja sama evangeeliumi apostlite päevadest peale. Gnostikud seevastu ei saanud öelda, et nad oleksid selle jätkuvuse osa. Nad leiutasid vaid uusi ideesid, väites, et need on kristlikud. Irenaios rõhutas Kiriku ja tema ametimeeste (eriti piiskoppide) õpetus- ja jutlustamisameti katkematut järgnevust. Seega hakkas Traditsioon tähendama Pühakirja traditsioonilist tõlgendamist ehk kristliku usu traditsioonilist esitust, mis kajastub kiriku usutunnistustes ja avalikes õpetuslikes seisukohtades. See kiriku usutunnistuste sätestamine kui kiriku avaliku ametliku õpetuse väljendus on ääretu tähtsusega.
Ka kirikuisa Tertullianus (160–225) asus sarnasele seisukohale: Pühakirjast on võimalik selgelt aru saada siis, kui seda loetakse tervikuna. Jah, ta möönis paratamatuid vaidlusi teatud keeruliste kirjakohtade üle, ent eksiõpetajad võisid panna Pühakirja ütlema enam-vähem mida iganes. Sel põhjusel ongi Kiriku Traditsioon ülioluline, kuna see näitab, kuidas Pühakirja on Kirikus mõistetud ja ajast aega tõlgendatud. Seega leidus Pühakirja õiget tõlgendust ainult seal, kus hoiti alal tõelist kristlikku usku ja korda. Umbes sama vaadet jagas ka Athanasios, kes väitis, et Areiose kristoloogilisi eksitusi (et Jeesus on loodud olend; Ta pole Jumalaga samast loomusest ja seega Temaga mitte võrdne) poleks kunagi olnud, kui ta oleks jäänud ustavaks Kiriku tõlgendusele Pühakirjast.
Veelgi enam: Kiriku päris algusaastail, kui Uut Testamenti meile tuntud kujul veel ei olnud kokku kogutud, anti kristlikku sõnumit edasi ainult (suulise) Traditsiooni kaudu: evangeeliumid olid algselt jutustused ja mälestused Jeesusest; apostlite kirjad ringlesid ja neid kopeeriti ning loeti ette ühes ja teises koguduses. Ajapikku koguti kristlikud kirjutised kokku ja moodustus Uus Testament – aga nagu eelpool öeldud, alles 4. sajandil. See püstitas küsimuse, kuidas suhestusid need kirjutised Traditsiooniga? Esimestel sajanditel eeldatigi lihtsalt, et Uus Testament ja apostlitelt saadud pärimus olid kooskõlas. Ja nii see tegelikult oligi.
16. sajandi luterlik reformatsioon ründas katoliku kiriku mõningaid omaaegseid praktikaid (nt indulgentsid) ja nimetas neid ebapiibellikeks. Sealt tekkis paljude protestantide seas tänini levinud arusaam, et Traditsioon on hulk mingeid kombeid ja praktikaid, millel pole midagi pistmist Piibliga ja et Traditsioon on justkui halb. Ent tõeliselt reformaatorid ei põlanud Traditsiooni, vaid olid selle kuritarvitamise vastu. Samas austasid nad kirikuisasid ja algkiriku usutunnistusi.
Traditsioon on niisiis apostlite pärand, mille kaudu Kirikut juhitakse Pühakirja korrektsele tõlgendamisele. See ei ole mingil juhul mingi salajane inimlik ilmutusallikas Pühakirja kõrval, mida meil tuleks kuidagi kahtlustada. See on pigem vahend hoidumiseks endale meelepärastest piiblitõlgendustest nagu me kõige esimesest näitest nägime. Pigem on vastupidi – kui me loobume Traditsioonist ja räägime ainult Piiblist, siis satume teoloogilistes väitlustes tupikusse. Heaks näiteks on meie aja lõputud vaidlused homoseksuaalsuse küsimuses. Kumbki pool väidab, et ta rajaneb oma seletuses ei millelegi muule kui pühakirjale, lootes, et see annab tema argumendile vastupandamatu kaalu. Ent lõppkokkuvõttes on tegu patiseisuga, sest kelle „piibellik“ argument on siis „piibellikum“? Siin tulebki mängu Traditsiooni jõud: õige on see piiblitõlgendus, mis on traditsiooniline ehk selline, mida on Kristuse Kirikus igal ajal ning kõikjal usutud ja õpetatud. Traditsioonivälised tõlgendused on teksti väänamine endale sobivaks, ükskõik kui veenvalt nad ei kõlaks.
Kuidas siis on lugu hüüdega ainult Pühakiri? Kas me tuleme toime ilma Traditsioonita? Apostel Paulus õpetas Timoteost õpetama ja edasi andma kristlikku usku, mis tema kätte oli usaldatud. Usku antakse tavaliselt edasi inimeselt inimesele, seega Traditsiooni kaudu (nt juudid jutustavad oma pääsemisest Egiptuse orjusest paasaööl igal aastal; kristlased meenutavad Kristuse kannatust ja ülestõusmist pühal paasa-kolmpäevakul). Enamik meie teadmistest kristliku usu kohta jõuab meieni just nimelt sel kombel.
Nagu keegi on hästi öelnud, on kristlik hoiak Traditsiooni suhtes kokku võetud käsus austada oma isa ja ema. Traditsioon on kristlik usk, mille meile annavad edasi meie vaimulikud esivanemad. Nad väärivad meie austust ja lugupidamist. Põlata neid ja kujutada ette, et me võime ise otsast alata ja paremini teada, justkui neid poleks olnudki, on ülbe ja rumal seisukoht.
Tuntud kirikuloolane Jaroslav Pelikan on öelnud: „Traditsionalism on elavate usklike surnud usk; Traditsioon on surnud usklike elav usk.“
Kujundusfoto: Andreas Fjodorov, tehisaru kaasabil
