18. 03-11. 04. 2017 viibisid neli eestlast – Hans ja Sirly Lahi, Tarmo Tambik ja Helgi Ots – Iisraelis. Rahvusvahelise Sar-El programmi raames teenisid nad vabatahtlikena Iisraeli Kaitseväes. Sellest reisist sündisid kirjad kodustele, mida nüüd ka „Koduteel“ lugejateni toome.
19. märts 2017
Oleme Ben Gurioni lennujaamas ja saan kasutada tasuta wifi võimalust.
Kõik läks hästi, üleval pool pilvi on nii päeval kui ööl väga kena. Rahu, majesteetlikkus, igavik. Päike oma väes on nii turvaline, just nagu Jumal, kes oma igaveses kohalolus on alati meiega. „Tumedad elupilved“ on vaid optiline pete, mis püüab varjutada Jumala headust. Tähed ja kuu on aga lennukiaknast vaadatuna otse su kõrval, mitte enam üleval.
Natuke saime tukkuda ka, Poola lennufirma jagas padjad ja tekid, see leevendas sundistumise ebamugavust. Tallinnast Varssavi tulime 1,5 tunniga ja Varssavist Tel Avivi 4,5 tunniga.
Siin on praegu kell 4 hommikul ning sooja +15. Palmid laperdavad kerges tuules ja oh kui mõnus on see vihmast niiskunud kontidele ja külmast kähedale kurgule!
Kohtusime lennujaamas osaga norra grupist, kes samuti tänases öös lendasid. Nüüd istume siin kambakesi ja ootame armee transporti. Nad võtavad meid raudteejaamast peale, nii et 7.30 saame siit liikuma.
Saime juba oma 1. ime ka kätte. Hans teatas juba lennukis, et pakub mulle lennujaamas kakaod, mida siin osatakse hästi tummist teha. Maksab 18 seeklit ja tal see raha just olemas. Tulime siis kohviku, mina läksin veel arvutit tooma, et kirjutada … kui Hans tuli pettunud ilmel mulle vastu. Ei saagi osta, hind hoopis 21 seeklit ja praegu rohkem raha ei ole. Ütlesin, et pole hullu, meil ju vesi kotis olemas, istume niisama laua taga.
Hakkasingi võrguühendust otsima, kui äkki kuulsin selgelt oma nime. Tõstsin pea ja vaatasin ringi. Minu juures seisis pikkade juustega võõras naine ja küsis inglise keeles: “Kas teil on 3 seeklit vaja? Ma annan teile.” Ei saanud kohmetusest veel sõnagi suust, kui tema viipas käega ja suundus leti poole. Ja nii me siis saimegi selle hea kakao kätte.
Vaatasin naisele pikalt järele, kuidas ta rahulikul sammul kadus sammaste vahele ja mõtlesin: “See oli ingel!” Jumal pani niisugust pisidetaili tähele ning organiseeris lahenduse. See vapustabki Tema juures: ülitähelepanelikkus, millega suur Jumal huvitub väikese inimese väikestest asjadest.
Hetkel veel ei teagi, millisesse baasi meid viiakse. Üks teade oli juba Eestimaal, et jääme Ramla linna lähedal olevasse sidebaasi, kus eesti-norra grupp eelmisel aastal oli. Ent norrakad teavad, et kaalumisel on olnud ka Negevi kõrbe. Näis. Oleme põnevil.
Baasist ma teile kirjutada ei saa. Kui jõuame Jeruusalemma, katsun leida internetiühenduse.
–õnnistusega
Sirly+Hans, Tarmo ja Helgi
Tere Jeruusalemmast!
26. märts 2017
Jõuan nüüd lõpuks maha istuda ja saata väikese ülevaate meie esimese nädala päevadest.
Lõpetasin eelmise kirja hetkel, kui olime Tel Avivi lennujaamas armeebussi ootel. Grupp on tänavu sedavõrd suur, et meid saadetakse kahte erinevasse sõjaväebaasi: meie oleme 12 norrakaga ühes rühmas ja 19 norrakat jäävad teise.
Jagasin teile, et saime juba kodus teateid, et ilmselt läheb meie rühm eelmise aasta baasi Ramla linna lähistele. Salaunelm kogeda kõrbeelu taandus vaikselt tagasi hingepõhja. Ometi pani Keegi seda tähele ja tegi oma otsuse.
Jumala 2. ime: kogunemiskohas antakse ootamatu teade, et just meie rühm on määratud Negevi kõrbesse. Ja teate veel kuhu? Otse maailma-ime – Iisraeli Suure Kanjoni, Mitzpe Ramoni kraatri juurde, mille lähistel asub meid teenima ootav õhuseirebaas. Kraater on 38 km pikk, 4 km lai ja 480 m sügav. Värvidega viirutatud mäed kõrguvad majesteetlikult suure oru seinadena. Selle erakordse paiga ilust saate pisut aimu siit:
http://reporter.postimees.ee/3568129/ramoni-kraater-iisraelis-kui-vooral-planeedil
Sõidame Tel Avivist 2,5 tundi läbi võrratute maastike. Baasi jõuame lõunaks ning meid viiakse otse sööma. Ei tasu rääkida, kui rikkalik on värskete salatite poolest lõunamaa toidulaud. Eriti pärast pikka ja väsitavat lennuteekonda tervitab keha mineraalide ja vitamiinide saabumist. Peale seda läheme lattu sõjaväevorme valima, igaühele leitakse tema mõõtudele vastav. Imestame, kui meile antakse juurde ka paksud vammused külma kaitseks. Kõrbes vatijopega! Aga juba sama päeva õhtul, kui päike loojub, oled enam kui tänulik, et saad jope ümber keha keerata. Tuleb välja, et Mitzpe Ramon asub omapärases kohas, kus klimaatiliselt kohtuvad kuum ja külm kõrb. Tihti on siin tugevad tuuled, suved kuumad ja kuivad ning talved külmad.
Meie ilmadki on siin erinevad, kui on päike, kütab täiega. Kui on pilved+tuul, kaod kärmelt jope sisse sooja. Uue nädala prognoos on päikeseline, temperatuur +21…23.miskohad on meil baasist väljas, 10-15 min bussisõidu kaugusel sõdurite majades. Armee hooned on eraldatud lukustatud aiaga, ühele poole jääb suur kanjon, teisele Mitzpe Ramoni linn. Tubades on 2 voodikohta, kapid, konditsioneer. Peale tohutu koguse kõrbetolmu ja -liiva ärapühkimist on meie kasutada sõjaväe kohta luksuslikud elamistingimused. Nii vähemalt väidavad varasemalt Sar-Elis käinud ning ka meie matrichad (armeepoolsed ülevaatajad, kes kantseldavad meid 3 programmi nädalat), Noa ja Amit, üks ilusam ja tõmmum kui teine. Noa on sündinud Iisraelis ja elab praegu Jeruusalemmas, Amit on nn
lonely-soldier (üksiksõdur), kelle elukoht on USA-s, kuid armee-aastaid teenib Iisraelis. Eksiilis elavatele juutidele on Iisraeli riik andnud võimaluse oma sõjaväekohustust täita ajaloolisel kodumaal. Hiljem naaseb Amit taas USA-sse oma vanemate juurde.
Uue päeva hommikul pannakse kõrbeplatool meie mundritele pidulikult pagunid kirjaga „Sar El vabatahtlik“. Igaüks astub rivi ette, võtab oma “auastme” vastu ning saab sõbralike müksudega kinnitatud teenistusse. Valge armeebuss viib meid baasi.
Jumala 3. ime: kui muidu elavad vabatahtlikud sõduritega 5 päeva suletult baasis, saame meie tänu sellele, et elukohad jäävad baasist välja, sõita igapäevaselt läbi kõrbe ning näha selle ilu hommiku- ja õhtuvalguses. Kõrb muudab alaliselt oma nägu: varjud, värvid, päikesemäng mägedel.
Küsisime baasis teenivalt rabilt, et kas madusid, skorpione ka siin on. Pidavat olema, kuid kõrbes elab mingi ämblikulaadne loom, kes küll ei ole ämblik, kuid pistab mõnuga skorpione. Ta ei teadnud kahjuks selle eluka inglise ega ladinakeelset nime, kuid näitas netist pilti. Inimkämbla suurune, hulk jalgu all. Inimesele väga ohtlik ei ole, teeb ainult haiget kui ette jääd. Igatahes on Jumal ühe väärt looma loonud, kes skorpionite populatsiooni vaos hoiab.
Kindlasti mõtlete, et mida asja meie seal baasis teeme. Esimesel nädalal koristasime erinevaid ladusid: puhastasime veekanistreid, joogipudeleid, mähkisime marlitihenditega avaused, sorteerisime sõdurite talveriideid, paraad- ja baasivorme, inventeerisime erinevaid tehnilisi detaile. Järgmises laos laostasime kanderaame, kirkasid, labidaid, kiivreid, tekke, jne. Kolmandas olid väliõppustel kasutatavad nõud, kastrulid, pliidid, köögiinventar, pühade atribuutika. Neljandas õppustelt saabunud sõdurite seljakotid jalanõude ja riitega, mis tuli tühjendada ning sorteeritult laostada pessu viimiseks. Minule igatahes väga sobib sellelaadne süstematiseerimise töö! Kuigi tolmu on meeletult ning juudid sunnivad meid kaitsemaske kandma.
Sõdurid on meid hästi omaks võtnud. Naeratavad ja aina imestavad, et kui me juudid pole, kuidas me küll tahame oma raha eest Iisraeli aidata. Aga vastused liigutavad neid. Näed kohe, kuidas nad lähevad rõõmsamaks… Eks sellest kõigest räägi Jumal Js 60. ptk-s.
Muide, sõdurite söökla seinale on suurte tähtedega kirjutatud üks tore mõte:”Päev ilma rõõmu ja naeruta on raisatud päev”.
Neljapäeva õhtuks jõuame Jeruusalemma, meil on siin eestlastega super öömaja. Taskukohane, lihtne hostel keset linna tuiksoont Jaffa tänavat. Vanalinn koos oma vaatamisväärsustega on siinsamas, vaid korraks jalaga visata. Võite ise ette kujutada, kui palju võimalusi on siin midagi põnevat kogeda! Superelamuseks osutub Jeruusalemma muusikafestival “Sounds of the old city”, mis sarnaneb meie vanalinna päevadega. Erinevates hoovides, väravates, väljakutel olid lavad, kus muusikud järjest üles astusid. Nägime ikka tõelisi Jaakobi poegi, kullininade, süsimustade silmade ja pikkade lehvivate juuksepatsidega. Ei saanud seal ükski tuimaks jääda, vihtusime meiegi kohalikega tantsuringis. Hurva sünagoogi õues olid jälle rabid laulmas koos rahvamassidega. Jälle eriline vaatepilt: noored täisjõus mehed hoiavad üksteisel õlgadest kinni, laulavad ja palvetavad täiel rinnal, siis äkki viskavad pintsakud keset ringi hunnikusse maha ja hakkavad hoogsalt tantsima. Sellist maskuliinset väge on selle rahva juures palju, mehed on meeldivalt esirinnas avalikes kohtades: oma naisi toetades, lapsi süles hoides, nende nina pühkides ja tütardele lehve sidudes. Eluterve ühiskond!
Eile kolasime Jeruusalemma all iidsetes tunnelites. Ja loomulikult käisime arheoloogide poolt väljakaevatud Taaveti linnas. Õhtuks valisime oma hosteli pakkumise, 35 seekli eest osaleda nende pidulikul sabati söömaajal. Ja hästi tegime! Brasiiliast tulnud noored juudid olid meile keetnud, küpsetanud kõik õiged toidud, mis selle õhtu juurde kuuluvad. Lisaks tutvustati hingamispäeva traditsioonilisi palveid ja kombeid, mida aastatuhandeid põlvest põlve edasi antud.
Täna oli meil Hauaaed ning pikk jalgsikäik teisele poole Jeruusalemma, paika, kus jaanuaris terroristi poolt juhitud veokirünnakus hukkusid 4 noort Iisraeli sõjaväelast. Panime lilled, mälestasime hukkunuid ja palvetasime kõigi sõdurite eest, kes on sunnitud igapäevaselt oma riigi ja rahva eksistentsi kaitsma.
Homme viiakse meid sõjaväe poolt Holokausti muuseumi ja peale lõunat sõidame tagasi baasi.
Kohtume teiega järgmise nädala lõpus, kui töönädal taas läbi. Oleme siis Vahemere ääres Ashdodis. Usun, et leian sealt netiühenduse.
õnnistusega Kuldsest Linnast
Sirly+Hans, Tarmo ja Helgi
