Noored seminari astujad tsiteerivad oma esseedes järgmisi kirjakohti: „Ja minu kõne ja minu jutlus ei olnud inimliku tarkuse meelitavais sõnus, vaid Vaimu ja väe osutamises“ (1Kr 2:4); „Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele“ (Kl 2:8).
Nad on kodust või kogudusest saanud kaasa hoiaku, et mõistus on eksitav ja usklikul pole vaja muud kui Piiblit ja vaimu. Nendest kirjakohtadest leitakse toetust hirmule, et õppimine võib meid Kristuse ristisurmast eemale eksitada. Parem oleks jääda lihtsa(meelse)teks inimesteks. Õnneks just siis, kui õppejõul hakkab tekkima õõnes tunne ja küsimus, et miks see tudeng siis oma usueluga riskides on seminari tulnud, muudavad tudengid oma essee suunda ja jõuavad teisi kirjakohti kasutades tasakaalustatud maailmavaateni, kus nii vaimul kui mõistusel on usuelus oma koht. See tuletab meelde, miks me peame usu ja mõistuse vahel tasakaalu leidmiseks ikka ja jälle vaeva nägema.
Meie usu kindlaim alus on Jumala Sõna. Jumala Sõna on alati tõde, aga meie järeldused sellest ei ole seda alati. Metodisti õpetuse kohaselt vajame me Pühakirja paremaks mõistmiseks ka traditsiooni, mõistust ja elukogemust. Mõistus on seega üks allikas, millest metodistid Jumala tundmist ammutavad.
Miks siis sellised kirjatekstid Piiblis, mis meid justkui hoiatavad? Peame vaatlema laiemalt. Seesama Paulus, kes hoiatab korintlasi ja koloslasi mõistuse targutuste eest, ütleb end juutide ees kaitstes, et on õppinud tunnustatud Gamalieli jalge ees (Ap 22:3). Loost on näha, kuidas Pauluse selged argumendid, heebrea keele oskus, enesekindlus ja Seaduse tundmine aitavad tal ka vastumeelse publiku ees selgitada, miks ta Kristusesse usub (jutustab oma kogemusest Kristusega Damaskuse teel) ja paganatele evangeeliumi kuulutab (vastuoluline juutide silmis), ning ühtlasi kaitsta oma õigusi (juudid tahtsid teda hukata). Pauluse elu on kaalul ja mõistusest on selles olukorras palju kasu.
Pauluse haridus tegi temast ka efektiivse apostli. Tema haritus on ilmselt ka põhjus, miks ligi veerand Uuest Testamendist on tema kirjutatud (ja teine veerand on Luuka kirjutatud, kes oli samuti keskmisest haritum). Ilmselgelt laseb Jumal osaks saada ilmutusi ja annab oma vaimu ka haritud inimestele ja kasutab neid võimsasti. Pole kahtlust, et Paulus muutis maailma õpetajana ja õpetades.
Paulus hoiatab koloslasi mitte langema mõtteteaduse või tühja pettuse saagiks. Oleks vale selle põhjal järeldada, et mõistus või haridus on ohtlik. Vastupidi, mõistusest on palju kasu olukordades, kus on oht, et keegi meid „võtaks saagiks”. Sekulaarses Eesti ühiskonnas tuleb kasutada mõistust, et kummutada vastuväiteid usule, kaitsta oma usku või selgitada teistele oma usulist kogemust. Me vajame mõistust, et Pühakirjast selgesti aru saada ja seda edasi anda. Meil tuleks ületada eelarvamus, et õppimine tähendab usulist mandumist või Vaimu töö tagaplaanile surumist.
Mõnikord aga jääb intellektuaalsetest argumentidest väheseks. Pauluse kirjavahetusest korintlastega selgub, et mitte tarkade õpetajate kohalolek või nende puudumine ei ole selle koguduse probleem, vaid probleemiks on ühtsuse puudumine. Kõrkus, uhkus, kildkondlikkus koguduses on suur probleem. Korintoses oli palju lõhesid, sest igaüks teadis kõige paremini, mida teha. Ühed on Apollose poolel, teised Pauluse poolel, kolmandad Keefase poolel (1Kr 1:13). Kõik nad on tublid, kõik on Jumala silmis teinud oma osa, aga nad ei ole näinud suurt pilti (1Kr 3).
Paulus ei jõua seetõttu korintlaste südameni mõistuse argumentide abil, vaid ainult Kristuse alandlikkuse eeskuju abil: „Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust” (1Kr 2:1–2). Paulus ei halvusta haridust ega mõistust, vaid leiab, et Korintoses tekkinud olukorras on Kristuse meelsuse ja eeskuju jäljendamine praktikas kõnekam argument kui sõnad.
Paulus oli õppinud variser, aga tema elumuutev avastus oli isiklik kohtumine Jeesusega Damaskuse teel, mis avas tema silmad nägema Jeesuse kirkust ja kõrvad kuulma Jumala häält. See kogemus pimestas ta kolmeks päevaks, aga pärast seda oli tal uus vaade kogu elule. Pauluse tarkuse allikaks on Jumala ilmutus. Pühakirja õppides ja Jumala tahet otsides valgustab Jumala Vaim ka meid sisemiselt. Kui Kristuse isikus tuleb meie mõistuse kõrvale ilmutus ja valgustus, siis kõik muutub. Kõige fookuses on siis Kristus ja tema kirgastav kogemus (Ap 9).
Sellist kogemust ei saa edasi anda dogmades, seda ei saa kopeerida ega esile kutsuda. Sellele saab vaid avatud olla. Paulus ei saa seda korintlastele peale suruda, aga ta püüab nende tähelepanu nende erimeelsustelt kõrvale juhtida, pannes fookuse Kristusele ja Tema jäljendamisele: „Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes” (1Kr 2:3–5).
Vahe kristlastest ja mitteusklikest mõtlejate vahel on selles, et kristlaste maailm ei piirdu nähtava maailmaga. Maailm naeruvääristab Kristust, meie aga kummardame Teda. Kuidas me aga Kristust tunneme? Ilmutuse kaudu! „Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused” (1Kr 2:10).
Kristust ja tema Vaimu ei ole võimalik lahti seletada. Usk, mitte mõistus, viib Jumala juurde. Aga mõistus võib abistada usuni jõudmist ja ka selles püsimist. Me ei saa seada redelit püsti seisma pelgalt tühja õhu najale. Meil on vaja toetuspunkti selles maailmas. Mõistus on oluline toetuspunkt. Mõistus on oluline side meie kaasinimestega. Teaduses väljendub inimkonna ühine kogemus ja keel.
Kirik on vahel teadusega vastuollu läinud ja seda pärast kahetsenud. Koperniku uus mudel maailmast oli teaduslik revolutsioon. Aga see võttis aega, enne kui kirik selle uue teaduse omaks võttis, sest see oli liiga suur muutus.
Kirikute ja teaduse vahel on võib-olla üks põhilisi pingeid see, et nad liiguvad erineva kiirusega. Teadus katsetab erinevaid lahendusi ja ei karda eksida, aga kirik ei tohi eksida ega eksitada. Seetõttu on kirik ettevaatlik uute maailmavaadete ja teooriate omaksvõtmisega. Aga maailm ja teaduse areng ei ole mitte kunagi varem olnud nii kiire kui täna.
Ilma hariduseta jääb kirik maha. Jutlustajad eeldavad, et inimesed ei oota enamat, ja suhtlevad eneselegi märkamatult stiilis „meie“ ja „nemad”. Pastor arvab, et kaitseb kogudust – „meid” – ohtlike uuenduste eest, mida „nemad” seal patuses maailmas muudkui leiutavad. Endalegi märkamata muutub niisuguse mõtteviisiga kiriku ukselävi kõrgeks ja seda nii meile kui neile. „Meile” kiriku sees, kes me tahaks mõelda, küsida, arutleda kaasaegselt, aga kristlikult, ei anta selleks luba. Ja „neile”, kes on kirikust väljaspool, aga otsivad pidepunkte ja väärtusi, millest kiiresti muutuvas maailmas võiks nagu ankrust kinni hoida, et mitte sihitult avamerele triivida, ei öelda tere tulemast.
Usu ja mõistuse vastuolust ei võida ei kirik ega teadus. Kirik peab jõudma päästega kõikideni, ka haritlasteni, ja vajab selleks nende abi. Aga ka teaduses on vaja alusprintsiipe, sest kõik ei saa olla vaid üksainus suur hüpotees. On tarvis arusaadavat alust teaduseetikale. Näiteks Artificial Intelligence (AI) teema on tõstatanud uusi küsimusi: masinad õpivad kogu inimkonna andmestiku pealt ja jõuavad üheülbaliste vastusteni, mis on meie kõigi inimlike võimete ja puuduste jagatis. Kirik aga tuletab meelde, et meie kõikide patuse loomuse summast ei sünni tõde, vaid tõde on ilmutatud Kristuses. Logos (loogika) ja mõistus (sofia) on Jumala enda osa ning Jumala kartus on tarkuse algus. Mõistus suhtes Loojaga, mitte lahus Temast, aitab meil mõista seda maailma ja kogeda lisaks sellele Jumala saladusi.
Jumala isiklikku kogemist ei saa inimlike vahenditega esile kutsuda, ka on raske inimesi Jumala juurde „argumenteerida“. Aga Jumala kogemust ja ilmutust saab kirjeldada, jagada, sellest inspireerituna saab luua muusikat ja maalida pilte, seda saab välja elada – ja selleks me kasutame mõistuse abi.
Meil on käsk armastada Jumalat oma mõistusega (Mt 22:37). Olen sellest mõeldes hakanud eristama mõistuse erinevaid tahke. Mõistus võib olla vaatlev ja loominguline, teha tähelepanekud eluks, mis aitavad luua midagi uut ja leida lahendusi uutes keerukates olukordades. Ja mõistus võib olla hinnanguline, mis mõistab kohut kõigi ja kõige üle oma mõõdupuu järgi, vaadeldes maailma justkui silmaklappidega. Mõistus ei ole oma olemuselt patune, kui me seda õigesti kasutame. Mõistus on kingitus ja üks viis Jumalat armastada. Mõistus koostöös Pühakirja, traditsiooni ja kogemusega on autoriteedi allikas metodisti õpetuses ja imeline vahend Jumala tundmiseks.
Püüa arendada oma mõistust, õppides midagi uut iga päev. Võta aega jälgida ja vaadelda eesmärgiga avastada ja mitte anda hinnanguid. Pane tähele aastaaegu ja loodust, jälgi sipelgate sebimist ja lindude rännet. Vaata tähelepanelikult ka enda sisse, püüdes mõista iseennast. Vaata inimestele silma. Uurides Jumala loodud imelist maailma, selle mitmekesisust ja seda, et oleme selle kõige osa, oleme avatumad kogema midagi absoluutselt üllatavat: Kristust teel Damaskusesse!
Foto: Freepic
