Ja Maarja ütles: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.” Lk 1:46-55.
Kristuse sünd tähendab meie jaoks, et miski pole liiga väike ega liiga kättesaamatu Jumala jaoks. Miski pole nii väike, et Jumal ei saaks sellest teha midagi suurt. Miski pole nii võimatu, et Jumal ei saaks selle kaudu luua midagi ilusat. Miski pole nii lootusetu, et Jumal ei saaks selle kaudu luua midagi võrratut ja kaunist. Midagi sellist on kolme iidse kiituslaulu sõnades.
Hanna kiidab Jumalat
Maarja kiituslaulu (Lk 1:46-55) kõrval on ka piiblis tuntud ka Hanna kiidulaul (1Sm 2:1-11) ja Sakaria kiituslaul (Lk 1:68-79). Mille poolest need erinevad?
Hanna kiidab Jumalat, et ta on lõpuks saanud poja ega pea enam olema häbis, mida tollal tähendas lastetus abielunaisele. Jumal oli vastanud ta pikkadele palvetele, võttis ära häbi ja pilked, mida ta oli kogenud pikka aega, võttis ära ta enesesüüdistamise. Ta võttis ära suure murekoorma – koorma, mis oli olnud justkui kivi ta südame peal. Jumal tõi suure kergenduse.
Ei, Hanna ei ütle, et see on juhus, või kokkusattumus või saatus või lihtsalt õnn. Talle on teada antud, et Jumal kingib talle poja.
Ja kui poeg on tõesti käes, siis ta ei unusta Jumala headust. Hanna ei ole nagu „mees Peipsi peal“, kes lubab lühtri, aga hea, kui annab küünlagi. EI – Hanna teab, et see on olnud Jumal. Ta ei luba suuri „lühtreid“. Ei midagi, mida ta teha ei saa ega suuda. Tema lubadus on ehk veelgi enam, kui materiaalne – ta lubab pühendada oma poja Jumalale. Milline ema!
Hanna on igatsenud poega – küllap sooviks ka tema, nii nagu paljud tänapäeva emad, otsustada nüüd oma laste elu üle ja suunata nende saatust. Määrata, millistes ringides nad käivad võib-olla isegi, milliste sõpradega nad läbi käivad… Võib-olla koguni, et laps peaks tegema kõike seda, mida ise omal ajal ei suutnud. Minna ja õppida viiulit, käia sporditrennis, õppida süvendatult võõrkeeli…
Hanna teeb midagi muud – ta lubab Jumalale, et kui Jumal tõesti vastab ta palvele, siis kingib ta selle lapse Jumalale, kas preestriteenistusse või kuidas iganes Jumal lapse jaoks otsustab… Aga peamine – Hanna usaldab Jumalat. Jumal on saanud Hanna jaoks lähedaseks.
Hanna usaldab Jumalat – ta tänab, austab ja kiidab Jumalat. Hanna kiidulaul on siiras ja ehe – see on tänu ja kiitus Jumala vastu, kes on nii imeline – ta teab seda. Jumal oli seda ka enne, aga mitte alati ei suuda inimlaps seda näha.
Sakaria kiidab Jumalat
Aga enne, kui ta selliselt kiidab Jumalat, teeb ta midagi, mida ta hiljem väga kahetseb. Ka Sakaria ja tema naise elus nagu Hannalgi on igatsus saada laps. Ka sellele abielupaarile, Elisabetile ja Sakariale kingitakse laps. Nad on juba kõrges eas ja küllap on isegi leppinud sellega, et neile pole antud muid lapsi kui sulased ja sulaste lapsed ning sugulaste lapsed. Aga Elisabet jääb kõrges eas lapseootele.
Just Sakariale ilmub Jumala läkitatud sõnumitooja ja annab teada, et neile sünnib poeg. Sakarial on seda raske uskuda. Kuidas ma seda usun? Kes seda garanteerib? Mis on see märk, millest võiksin seda näha? Ma arvan, et võime väga paljus samastuda Sakariasega. Mitte, et me ei usuks Jumala olemasolu. Sakarias uskus preestrina, uskus Aabrahami järeltulijana, aga mitte alati ei ole lihtne mõista Jumala plaane.
Ka meie ei saa vahel päris lõpuni aru, mida Jumala sõna meile on rääkimas. Jah, isegi siis, kui oleme lugemas Piiblit või mingit raamatut. Või kui pastor räägib mingit keerulist juttu, mis on justkui mõistlik, aga lõpuni sellega küll ei nõustu või ei saa aru. Mõnikord tuleneb see sõnumist või selle edastajast, aga – olgem ausad – mõnikord ka meist endist.
Seega – küllap mõistame Sakariat, kui ta ütleb sõnumi toojale: „Millest ma tean, et on tõsi, mida sa räägid?“ Kuidas ma tean, et mind ei peteta ega minuga nalja ei tehta…?
Sakarial läheb hästi, ta saab tõesti tunda, et see sõnum on tõsi, aga ta peab kannatama midagi, mis ta olukorra väga viletsaks teeb… Igati jumalakartlik Jumala sulane jääb ilma väga olulisest oma elus – kõnevõimest. Vist päris korralik katsumus ühele (mine tea, ehk päris jutukale) preestrile. Siin ta siis nüüd on – naine ootab last, aga tema ise kogu sellel ajal, 9 kuud ilma kõnevõimeta. Ta ei saa isegi seda uudist rääkima minna… Tundub isegi õiglane – mis uudist sa räägid teistele, kui sa ise ka ei uskunud. Pigem saavad teised teada uudise: Sakarias – ise preester – ei uskunud sõnumit, mida Jumala saadikud talle tõid. Ja koguni sõnumit, mida ta tegelikult on igatsenud oma elus…
Ka meie igatseme jõulusõnumit – sõnumit Jumalast, kes tuleb siia maailma. Igatseme rahusõnumit Jumalast niivõrd, et oleme valmis isegi vaimulikke kutsuma erinevatele jõuluüritustele sõnumit jagama – linnaväljakule, kooli, haiglatesse. Kutsume, et ta võiks rääkida, sest sügaval sisimas on ikka see igatsus olemas. Ka siis, kui Jumalat ei ole meie elus veel täiel määral…
Sakarial ja Elisabetil oli küllap olemas kõik, mida nad vajasid või tahtsid, aga ometi kusagil sügaval sisimas tajusid nad, et sooviksid midagi veel. Kas või alateadlikult tajume ka meie, et midagi on elus puudu ilma Jumalata. Jah, aga isegi selle igatsuse juures on meil raske uskuda, kui see sõnum tõesti meieni jõuab.
Jumal aga saatis oma Poja, et olla meie elus – meie rõõmudes, meie muredes, meie igapäevastel argihetkedel ja meie erilistel hetkedel – meie juures meie kõikides päevades. Usu kaudu ning sügava seesmise veendumuse ja kogemuse kaudu.
Sakarias jõuab ära oodata selle aja, kus tal tuleb asjad ümber hinnata. Ehk kahetseda, ehk ümber hinnata, aga mis kõige tähtsam – USALDADA. Tema katsumus on ju tagajärg. Ta on ilmaaegu Jumalat nii vähe usaldanud, ilmaaegu nii vähe uskunud sõnumit, mis on talle antud – sel päeval, kui tõesti läheb, nagu Jumal on lubanud – toob Sakarias Jumalale kiitust ja austust kogu oma südamest. Ta laulab laulu, mida tuntakse Sakaria kiituslauluna (Lk 1:68-79). Kui Hanna näeb, kuidas Jumal on vastanud ja laulab kiitust Jumalale, siis Sakarias on näinud, et Jumala sõna on tõsi ja laulab kiitust Jumalale.
Maarja kiidab Jumalt
Maarja kiituslaul (Lk 1:46-55) on samuti väga eriline. Maarja kiitus ei ole tänu tagantjärele, vaid ootus ja usaldus ette. Mitte ilmaaegu ei ole Maarjat ülistatud tema usu tõttu. Kui teised kiidavad Jumalat siis, kui nad on saanud vastuse ja abi, siis Maarja kiidab juba siis, kui laps veel sündimata. Kiidab ka siis, kui ees võib oodata häbi ja mõistmatus teiste poolt. Ta kiidab Jumalat, teades, et võib-olla tema pere teda ei mõista. Ta kiidab Jumalat ka valutava südamega, teades, et on võimalus, et Joosep võib ta hüljata. Ta kiidab Jumalat, teades pilkeid, mis on külarahvalt nii kerged tulema. Ta kiidab ja ülistab Jumalat juba ette – kui kõik on veel ees – ka pikk lapseootus ja valu teda ilmale tuues. Ta kiidab Jumalat kõigele vaatamata ja kõige tõttu…
See on koht, kuhu Jumal toob vaikselt ka meid… Ei, mitte selleks, et uskuda alles siis, kui oleme näinud ja omame kõike, mida oleme soovinud. Pigem, et usaldada juba ette. Uskuda, ilma, et küsiksime tõendust. Armastada ja usaldada Jumalat sellena, kes ta on ja kellena ta on ennast ilmutanud on. See ongi USALDUS. Astuda usuteele uskudes ja usaldades, et see tee kannab ka meid, isegi meid. Et see sild, mida peame ületama, kannab. Et see Tee, mida käime, viib Jumalaga osadusse igal päeval ja igavesse ellu.
Maarja tõesti usaldas sõnumit, mis talle sõnumitoojate poolt toodi. Ta ei naernud selle sõnumi üle, ei kahelnud. Võib-olla kartis – on öeldud, et kartis. Võib-olla ei teadnud – on öeldud, et ei teadnud, mida ingli teretus võis tähendada. Aga ta ikkagi usaldas. Imeline Maarja!
Lauldes jõululaule, mõtle ka veelgi iidsematele, ehk lausa esmastele jõululauludele, Hanna ja Sakaria kiituslauludele.
Kiida sinagi Jumala abi eest, mis antud. Kiida koos Maarjaga, usaldades Jumalat. Miski pole nii väike, et Jumal ei saaks sellest teha midagi suurt. Miski pole nii võimatu, et Jumal ei saaks selle kaudu luua midagi ilusat. Miski pole nii lootusetu, et Jumal ei saaks selle kaudu luua midagi võrratut ja kaunist. Usaldada sinagi ette, mida Jumal on öelnud – et ta sind ja mind nii armastab, et ta on saatnud oma Poja just meie jaoks.
Aamen
