Käesoleva teema üle mõtisklema ärgitas mind John Wesley samanimeline jutlus, mille ta pidas Edinburghis 1768. a mais. Uue Testamendi üks tuntumaid tähendamissõnu räägib talentide kasutamisest (Mt 25). Enne võõrsile rändamist jagas isand oma varanduse sulaste vahel ning tagasi saabudes päris neilt aru, kuidas sulased olid nende kätte usaldatud varandusega ringi käinud. Kahele sulasele, kes olid isanda rikkust suurendanud, sai osaks tunnustus – „sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle.“
Seevastu sulast, kes otsis üksnes põhjendusi oma mittetegutsemise õigustamiseks, tabas isanda täielik hukkamõist – „kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine!” Tähendamissõna talentidest võiks tinglikult pealkirjastada ka kui lugu „Heast majapidajast“, sest see kõneleb meie kätte usaldatud aarde väärtustamisest ja vääristamisest. Jumal on igaühte meist varustanud mitmesuguste teadmiste ja oskustega, et me täidaksime tema antud ülesandeid siin maa peal. Kirjas korintlastele nimetab apostel Paulus mõningaid Vaimu poolt antavatest andidest – imetegude- ja tervendamisand, prohvetliku kuulutamise ja vaimude eristamise and, keeltes rääkimise, aga ka tõlgendamise and (1Kr 12:8jj). Vahest veelgi tähtsam kui konkreetne and on aga see, et me ei jätaks meile antud vaimulikke rikkusi hooletusse (1Tm 4:14), sest ühel päeval nõutakse meilt aru nende kasutamise kohta: „anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam valitseda!“ (Lk 16:2). Niisiis – mismoodi toimetan mina Jumala antud rikkustega, milline majahoidja ma olen?
Oma igapäevase palgatöö tegemiseks varustab tööandja meid reeglina mitmesuguste töövahenditega. Kontoritöö puhul võib selleks olla arvuti ja telefon, müügiesindajal ametiauto, laboritöö puhul mõni kallim mõõteriist. Neid töövahendeid meie kätte usaldades eeldab tööandja, et me kasutame neid sihipäraselt ettevõtte huvides ning mõistetavalt on tal õigus ka kasutamise kohta meilt aru pärida. Eelpool loetletud asjadest enamik liigitub mõiste „väikevahendid“ alla, seda nii oma väärtust kui kestvust silmas pidades. Aga kuidas on lood tõeliselt suurte asjadega, mis meie kätte on usaldatud? Nendega, millel on võime mõjutada ja suunata inimeste elusid ja teha seda nii positiivses kui negatiivses mõttes? Asjadega, mis mõjutavad inimesi ka siis, kui meie oleme juba igavikku läinud. Kui siinkohal tekib küsimus, millistest suurtest asjadest jutt käib, siis tasub vaid korraks mõelda sellele, millega Looja on meist igaühte varustanud. Me oleme Jumala looming, loodud „jumalanäolistena“, seega kõik ainulaadsed. Ei eksisteeri kahte sind või mind. Igaüks meist on varustatud vaid meile omaste teadmiste, oskuste ja tundemaailmaga ning igaühele meist on Jumal andnud selles maises elus ka konkreetse eesmärgi.
Pühakirjas on mitmel moel iseloomustatud Jumala ja inimese vahelist suhet. Kõrvuti Looja ja loodu suhtele iseloomustab Piibel inimesest ka kui teenijat, sulast ja orja, võttis ju Jeesus siia maailma tulles endale „orja kuju, saades inimese sarnaseks“ (Fl 2:7). Eelnevatele lisaks on aga veel üks teenimise viis, mida me maapeal täidame, nimelt me oleme majapidajad. Samas mitte lihtsalt majapidajad, vaid Jumala majapidajad maa peal. International Standard Bible Encyclopedia (ISBE) järgi oli majapidaja amet tuntud juba Vana Testamendi aegadel. Nii oli Joosep Egiptusesse jõudes mõnda aega Pootifari majapidaja (1Ms 39:4), sama ametit täitis ka Jaakob oma onu Laabani karja hoides. Majapidaja ülesandeks oli juhtida oma isanda majapidamist ning tal olid laialdased õigused tema kätte usaldatud vara käsitlemise osas. Samas pidi ta olema valmis isanda nõudel andma aru oma tegudest. Luuka evangeeliumist loeme, et truudusetuse korral oli isandal õigus majapidaja koheselt ametist vabastada (Lk 16:2). Ka Uue Testamendi ajastu inimestele oli majapidaja amet tuttav ning selle ameti esindaja oli olemas enamikes jõukamates kodudes. Kreekakeelset sõna „oikonomos“, mis tähendab majapidajat, on eestikeelses Piiblis mõnel pool tõlgitud ka kui varahoidjat (Rm 16:23). Seega oli majapidaja amet suurte volituste, aga ka vastutusega. Majapidajalt nõuti, et ta oleks ustav (1Kr 4:2), samuti õiglane ja kohusetundlik tema kätte usaldatu suhtes. Mõiste „majapidaja“ kasutamist leiame isegi kontekstis evangeeliumi teenimisega. Nii kutsus Jeesus oma jüngreid üles olema ustavad ja arukad majapidajad (Lk 12:42), apostel Paulus ja tema kaastöölised pidasid endid Jumala saladuste majapidajateks (1Kr 4:1) ning apostel Peetrus õhutas teenima teisi meile antud andidega „nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad“ (1Pt 4:10). John Wesley sõnul väljendas nimetus „majapidaja“ väga täpselt inimese seisundit maailmas, näidates ära, millist teenimist Jumal inimeselt tegelikult ootab.
Jumala majapidajaks olemine tõstatab mitu tähtsat küsimust – mis on see, mille Jumal on meie kätte usaldanud ning mida me vastame kord igavikku kutsutuna Jeesuse küsimustele: „Milline majapidaja sa olid, kuidas sa käisid ümber Jumala poolt sulle usaldatud majapidamisega?“
Esmalt on Jumal meie kätte usaldanud meie hinged. Kogu loodust on üksnes inimesele langenud osaks olla „jumalanäoline“. Jumal on meid varustanud kordumatute võimete ja oskustega – mõistusega, võimega armastada, hoolida ning väärtustada, oskusega tähele panna ja kaasa tunda, igatsusega loota ja unistada, samuti rõõmu tunda ja kurvastada. Kõik selle ja enamgi veel on Jumal meile kinkinud ning selle sihipärase, Jumala plaanidele vastava kasutamise eest tuleb meil igavikus vastust anda vahest ka järgmistele küsimustele. Kas ma suutsin andestada ja lepitust otsida, kuigi patune süda tahtis oma õigust taga ajada? Kas ma hoidsin oma südame puhtana või andsin kiusatustele järgi, sest nii oli märksa lihtsam? Kas ma vaatasin üleolevalt maaslamaja peale või andsin talle käe püsti tõusmiseks? Kas ma lasin ennast teenida või teenisin teisi? Kas mu tahe oli täielikult Kristusele üle antud? Kas terve minu elu oli kinnituseks sellest, et ma Jeesust nii sõnas kui teos järgisin?
Kõrvuti hingega on Jumal meie kätte usaldanud ka meie ajaliku füüsilise ihu – keha, käed ja jalad, pea ning erinevad meeled. Isegi kui see tundub esmapilgul harjumatuna, siis nii nagu meie oleme Jumala looming, nii on seda ka meie ihud. Kasutades apostel Pauluse sõnu, on meie ihu meis oleva Püha Vaimu tempel (1Kr 6:19). Jumal on meie käsutusse andnud ka meeled, mis avavad tee imelisse maailma – nägemise, kuulmise, haistmise ja maitsmise, samuti keele ja kõne. Kas ma maapeal olles kasutasin keelt õnnistuseks või needmiseks? Kas ma suutsin vastu seista kiusatusele teisi taga rääkida? Apostel Jaakobus on keele kohta hoiatavalt lausunud järgmist: „Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine“ (Jk 3:9-10). Kuidas olid lood minuga?
Jumala andide loetelu täiendavad mitmesugused meile antud oskused, võimed ja vaimuannid. Neid ande on Jumal andnud meile kõikidele, mitte üksnes pastoritele või aktiivsetele kogudusetöö tegijatele, vaid meile kõikidele, sest me kõik oleme Jumala majapidajad siin maa peal. Keegi meist ei ole jäetud selles osas vaeslapseks. Apostel Pauluse sõnul antakse igaühele „Vaimu avaldus ühiseks kasuks“ (1Kr 12:7). Loetletud andidest pole ükski meie tubli ponnistuse tulemus, vaid and Jumalalt. Meile antud annid võivad avalduda ka muudes oskustes, olgu selleks näiteks suhtlemisoskus ja juhiomadused. Anniks on ka raha, sest selle kaudu õpetab Jumal meile, kuidas olla hea, ustav ja arukas sulane meie kätte usaldatud rikkuse osas. Kas ma kulutasin raha moel, nagu seda oli Jumal mulle südamesse pannud või kulus see pillavat elu elades? Kas raha oli minu jaoks vahendiks head teha või rippus mu süda selle küljes? Kuidas olid aga lood aja kasutamisega? Kas võtsin igapäevaselt aega Pühakirja uurimiseks ja palveks või voolas see lihtsalt mu sõrmede vahelt?
Kõige selle ja veel paljugi enama üle on Jumal pannud meid ustavaks ja arukaks majapidajaks. Ometi on see meie kätte antud vaid seniks, kuni kestab meie maine teekond. Siit igavikku suundudes jääb meist maapeale maha meie maine vara, ihu ning veel paljud kingitud annid, millel kõigil on määratud kaduda koos meie lahkumisega igavikku. Nii tulebki kord meil kõigil Kristuse trooni ees seistes anda aru, kuidas me toimetasime meile antud kingitustega siin ajalikus maailmas. Kuidas ma kasutasin Jumala poolt mulle antud hinge, oma imelist surematut vaimu? Kuidas ma käisin ringi mõistusega, mulle antud määramatu teadmiste allikaga? Kas ma kasutasin mõistust maksimaalselt, et Jumalat paremini tundma õppida? Olin ma agar juurde õppima, et kasvada Jumala tundmises? Kas ma jagasin õpitut ka nendega, kelle Jumal mu kõrvale asetas, või kasutasin seda moel, et endast paremat muljet jätta? Kui tihti ma võtsin kätte Jumala Sõna ja seda tõemeeli uurisin, et sealt ammutada vajalikke juhtnööre kristlikuks eluks? Kas ma andsin parima osa oma finantsidest tagasi jumalariigi heaks või kasutasin seda oma lõbudeks? Kas ma eelistasin silma paista oma oskustega või kiirgasin Jumala valgust teistele? Kas ma valisin tee, mille Jumal mulle näitas või hoopis selle, mis näis sel hetkel lihtsam ja mugavam? Kas ma proovisin ligimesti mõista või olin pigem hukkamõistja? Kas minu jaoks oli hingamispäev Jumalas hingamise päevaks või oli see täidetud ainult lõbustustega? Kas minu hing, ihu, mõtted ja igatsused olid kõik viimseni üle antud Issandale?
Kui me mõtleme aruandmiskohustusele tulevikus, siis oskame ka hinnata, kuivõrd väärtuslik ja tähendusrikas on see aeg, mis on meile maapeal antud. Iga aasta, kuu ja päev omab sel juhul meie jaoks suurt tähtsust. Mitte lihtsalt üks järjekordne aasta, vaid veel üks aasta elamist Jumala tahtmises ja tema ligiolus. Vahest aitab see teadmine, et mitte miski siin maa peal pole meie oma, vaid kuulub Jumalale, õpetada meile kõike seda tõeliselt väärtustama. Kuidas ma kulutan oma aega siis, kui tean, et see tegelikult kuulub Jumalale? Mida peaksin ma muutma oma praeguses ajakasutuses?
Jumal soovib, et me kasvaksime tema tundmises tema Poja sarnasusse. Selle tarbeks on ta varustanud meid kõige vajalikuga. Soovides nüüd olla head majapidajad, tuleb meil kanda hoolt selle eest, et meie mõtted, sõnad ja teod oleksid kooskõlas sellega, mida Jumal meilt ootab. See on tõeliselt suur väljakutse ning see jääb võimatuks missiooniks senikaua, kuni me loodame üksnes oma jõule. Meie ainsaks lootuseks ka selles väljakutses on ja jääb Jumala arm, mis on „ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tt 2:11-12.)
Artikli tunnusfoto: Shutterstock
