Olen mõnda aega mõtisklenud võimalike põhjuste üle, mis on võinud tuua Ühinenud Metodisti Kiriku (ÜMK) kohani, kus me ei ole mitte lõhenemise äärel, vaid nii sisuliselt kui praktiliselt juba lõhenenud. Jagan pelgalt omi arvamusi ja ei väida, et need ainsad põhjused on. ÜMK kui organisatsiooni toimimise alusdokumendiks on kirikukorra raamat „The Book of Discipline of the United Methodist Church“ – BoD (2016). Mahuka inglisekeelse raamatuna koondab see kokku enamuses väga head materjali. Kuna kirikukorra raamatut täiendatakse-muudetakse iga nelja aasta tagant ÜMK Peakonverentsil vastuvõetud otsustega, ei ole me EMK-s pidanud vajalikuks seda eestikeelse raamatuna iga 4 aasta tagant kogumahus välja anda ning olemegi seni lähtunud ingliskeelsest versioonist. Tooksin siin kohal mõned väljanopped.
Kõige suurimaks proovikiviks on Ühinenud Metodisti Kirikule olnud läbirääkimiste pidamine kultuuriliste muutuste osas, mis puudutab sugu ja seksuaalsust ning seda eriti Ameerika Ühendriikides ja Euroopas. Konfliktid homoseksuaalsuse, abielu ja abordi küsimustes on katkematult jätkunud peaaegu konfessiooni moodustamisest alates. Need debatid on põhjustanud suuri Ameerika-siseseid, rahvusvahelisi ja oikumeenilisi lõhesid kiriku õpetuse ning korra küsimustes (lk 23-24).
Ühest küljest ÜMK ei kiida heaks homoseksuaalset praktikat ning peab seda tava kristliku õpetusega kokkusobimatuks. Seetõttu ei saa endast teada andnud praktiseerivat homoseksuaali vastu võtta ordinatsioonikandidaadiks, ei saa ordineerida vanemaks ega ei saa määrata piiskopi poolt teenimistöösse ÜMK-s (¶ 304, lk 226). Homoseksuaalsete liitude õnnistamist ei tohi ei meie kirikutes ega meie vaimulike poolt läbi viia (¶ 341, lk 278). Kuigi kõik inimesed on seksuaalsed olendid, olenemata sellest, kas nad on abielus või mitte, lubab kirik seksuaalsuhteid ainult monogaamses, heteroseksuaalses abielulepingu kontekstis (¶ 161, lk 112).
Milles siis võivad peituda põhjused, miks ÜMK juhid ei saa või ei taha hoida kiriku kõige kõrgemaid vaimulikke juhte käitumas ja teenimas ülalmainitud väärtustele vastavalt? Peavad piiskopid ju seisma selle eest, et kirikukorda täidetakse igal tasandil. Kas ei või peituda osa põhjusest selles, et teiselt poolt kutsub kirikord perekondi ja kogudusi mitte tagasi lükkama ega hukka mõistma lesbidest ja geidest koguduseliikmeid ega sõpru ning võtma endale kohustuse teenida kõigiga ning kõiki inimesi (¶ 161, lk 113)? Kõik inimesed võivad käia jumalateenistustel, osaleda tegevustes, võtta vastu sakramente ja saada kohalike koguduste liikmeiks (¶ 214, lk 155). Ainsaks tingimuseks on, et inimene peab saama ristitud ja tunnistama oma usku (¶ 215, lk 155). Ristimise eelduseks on lahtiütlemine kurjuse vaimsetest jõududest, maailma kurjuse jõu hülgamine ning oma patu kahetsemine ehk meeleparandus (¶ 217, lk 157).
Kas ei jäta BoD teatava tõlgendusvabaduse selles osas, mida kirik peab patuks ja mida mitte? Ilmselge on see, et me armastame kõiki inimesi. Kui aga tekib küsimus koguduse liikmeks saamisest, siis jääb lõppeks pastorile vastutus selgitada, mis on kurjus ja patt ning kuidas sellele selga keerata. Mulle on jäänud kahtlus, et siinkohal käituvadki pastorid erinevalt, ühed käesoleva artikli kolmanda lõigu printsiipide ja teised hoopis neljandas lõigus toodud põhimõtete kohaselt. Pastorit peaks õpetuse osas vastutavana hoidma superintendent. Kas seda aga alati tehakse? Mis juhtub, kui vastuvõetava uue liikme patukahetsus jääb aga poolikuks või kui teatavaid patte ei nimetatagi enam patuks ja neile ei paluta selga keerata?
Kui kirikukord annab võimaluse isiklikuks tõlgendusruumiks patu, meeleparanduse, päästmise ja usuelu pühadust puudutavates küsimustes, kui piiskoppide tasandil ei suudeta või ei taheta kirikukorda jõustada, kui erinevad pooled on aastate jooksul kasvanud lahku, tulebki küsida, kas ei oleks mõistlik eralduda. Olen osalenud Ameerika Ühendriikides ÜMK kolmel korralisel peakonverentsil (2008, 2012, 2016) ja ühel erakorralisel peakonverentsil (2019) ja tõdenud, kuivõrd erinevad võivad olla ühte kirikusse kuuluvate liikmete tõekspidamised, püüdlused ja taotlused. Mis veel kurvem, mõlemad osapooled, kaitstes omi väärtusi, on osutunud teisele poolele „liivateradeks kinga sees“, põhjustades mittemõistmist, pettumust, valu ning haiget saamist. Piibli järgi selline majapidamine ei ole jätkusuutlik. Kiriku vaimne ühtsus on niiviisi murenenud juba pikki aastaid.
On ülioluline, kuidas valmistatakse kohalikus koguduses ette inimesi ristimiseks ja kogudusega liitumiseks. Kriitiliselt tähtsaks osutub ristitud väikelaste kristliku kasvatuse eeskuju tõsiuskliku isa ja ema näol. Jõudes eakaaslaste mõjuvälja lasteaias või koolis, on tarvis palvevõitlust, et lapse hing ei saaks saagiks pimedusele, mis püüab hakata teda ümber kasvatama. Piibel ja John Wesley standardjutluste kogumik peaks olema iga metodisti pere vastavalt igapäevaseks ja soovitatavalt iganädalaseks lugemismaterjaliks. Iga vähemalt 10aastaseks saav laps võiks saada kingituseks omaenda Piibli ja teda tuleks õpetada isa ja ema eeskuju näol seda ise igapäevaselt lugema ning palvemeeluses uurima. Hoidku Jumal Eesti Metodisti Kirikut jääma kindlalt apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristuse on nurgakiviks, elades ise ja õpetades uusi pöördunuid Jumala Sõna ja Tema tahte järgi elama ning teenima.
