25. novembril tähistas kauaaegne Tallinna metodisti koguduse liige Aino Henno 95. sünnipäeva.
Aino Henno on kirjutanud tuhatkond luuletust. Avaldatud on valikkogu „Hõbepasun”, teine kogu ootab avaldamisjärge.
Väga viljakas on juubilar olnud tõlkijana: ta on eestindanud umbes 40 vaimulikku raamatut inglise ja saksa keelest. Tähelepanuväärne on, et need raamatud jõudsid eesti keelde sügaval nõukogude ajal, mil lääne kristlik kirjandus oli praktiliselt kättesaamatu. Tõlked levisid enamasti masinkirjas. Siinkirjutajagi on mitmeid neist kirjutusmasinal trükkinud ja paljusid lugenud. Need tõlked olid kui sõõm värsket õhku stagnaaegses vaimupimeduses ja usulise kirjanduse leviku piiramises. Nende hulgas olid C. S. Lewise „Mõtteid kannatusest” ja „Lihtsalt kristlus”, Rick Joyneri „Lõikus“, Erich Saueri „Maailma lunastuse koit“ ja „Ristilöödu võit“, Derek Prince’i „Õnnistus või needus – vali ise!“.
Lisaks raamatutele tõlkis Aino Henno ka lääne kristlikku ajakirjandust, näiteks ajakirja „Abundant Life”. Nii raamatuid kui ajakirju tuli üle piiri tuua salaja, see oli omamoodi kristlik dissidentlus. Mõnikord toodi ajakiri Aino kätte õhtul paariks-kolmeks tunniks, sest järgmine huviline ootas. Siis tuli kibekiiresti loetud tundide jooksul huvitavamad asjad tõlkida, sageli magamisaja arvelt. Tütar Aili mäletab, et õhtuti, kui lapsed magasid, oli ema ikka laualambi valgel kirjutamas.
Ent andkem sõna juubilarile endale. Järgnevalt mõned küsimused ja vastused.
Mis on sinu elu kõige rohkem mõjutanud?
Minu elus on kõige aluseks see, et Jumal tõi mind 1950. aastal välja surmasuust. Olin 29aastasena suremas lahtisesse kopsutuberkuloosi. Kopsus oli kavern, arstid olid üsna lootusetud. Sündis kolmas laps Kalev. Palusin Jumalat, et Ta kingiks mulle veel kolm aastat, et lapsed võiksid suuremaks saada. Seejuures tõotasin, et pühendan selle kingitud elu täiesti jumalariigile. Jumal vastaski mu palvele, aga ta andis mitte 3, vaid 66 aastat. Jumal ei pannud mind jutlustama ega laulma, vaid andis kirjutamise.
Kas see kirjutamine tähendas veel midagi peale luuletamise ja tõlkimise?
Jah. Jumal andis mulle ka ülesande talletada elulugusid ja tunnistusi. Elulugude aluseks on päevikud, märkmed, intervjuud. Elulugudest olulisim on mu vend Valduri oma, mis ilmus raamatuna pealkirja all „Võidu hind”. Olen ka enda ja lähedaste elust püüdnud kirja panna kõik, kus näen Jumala kätt.
Oled oma vanust ja füüsilist nõrkust arvestades vaimses mõttes väga erk. Kas saad veel midagi jumalariigis teha?
Jah, saan veel palvetada mitmeid tunde päevas. Suure pingutusega suudan kirjutada lehekülje päevas, enamasti sõnumeid järeltulijatele.
Avo Rosenvald,
Aino Henno vennapoeg
***
Iga kord, kui ma selle kalli inimese koju lähen, oleks nagu taevas seal kodus! Nii lihtne ja siiras ja kallis on vanaema Aino ja ta kodu. Imeline on leida vanaema põlvili oma lihtsa voodi ees, Jumala trooni ees! See ongi see, millest Timo Lige oma laulus räägib: “Ärkamine me maal”. Imetore on leida vanaema ühtelugu kirjutuslaua äärest, ümber kirjutamas tekste, mille sisu toob au Jumalale ja kinnitust-rõõmu-õpetust ellu. Imeline on leida vanaema pliidi ees askeldamas, et keeta maitsvat kalasuppi oma küllatulnud lastelastele või õpetamas vanaaegse retsepti järgi hiiglahea mannapudru tegu. Imeline on leida vanaema laupäeviti lihtsate, truude palvekaaslaste keskel istumas hubases osaduses. Imeline on leida ennast selle kalli Jumala lapse tarku, peenetundelisi, vanaaegse viisakusega ehitud õpetussõnu ja tarku tähendusi kuulamas.
Nii suur igatsus, lausa palve tekib, et meie kõigi kristlaste elu ja kodu säraksid välja Jeesust. Vanaema elu on näide ja eeskuju, mida saab järgida!
Issand kuulgu ikka kalli vanaema Aino palveid!
Ruth Henno
***
Vanaema
Ei elu suuda keegi rahas mõõta
või lugeda, mis maksab hinge hind.
Kui ustav palvetaja vapralt hoiab mõõka,
mis Jumalalt, siis puudutab see mind.
Mu kallis vanaema ustav olnud palves,
neid teele saatnud siirast südamest –
nii palju aastaid olnud usin sõdur valves
ja mindki sütitanud taevasädemest.
See palvesäde on mind elus kandnud
kui päiksekiir, mis taevast näitab teed
ja eksimustes lootust, armu andnud
ning ellu toonud õnnistuse veed.
Veel kõrges eas ta jätkab palvevõitlust,
et võimalikult paljud leiaks tõe.
Nii palju pisaraid ja rasket kurjasõitlust
on hinges eksinuile toonud elujõe.
Enn, Aili, Kalev, Tiit ja noorim – Tannar –
kõik lapsed tal said tundma taeva valgust.
Ei suuda keegi seda sõnadesse panna
kui suure palvetööga kord ta tegi algust.
Ka mitmeid raamatuid on emakeelde ringi
ta tõlkinud, et levida võiks usk,
et hiljemgi võiks palju eksind hingi
leida nendest lootust, armastust.
Kui palju lapselapsi otsekui käekõrval
on usu juurde toonud tema elu;
kuis manitses meid kõiki häälel õrnal,
et särama lööks puhta hinge ilu.
Lapselaps Hando Henno, 2016
