Septembrikuus tähistab väärikat sünnipäeva Tallinna koguduse kauaaegne liige Pille Mägila. Paljud kogudusekaaslased teavad Pillet kui pühapäevakooli õpetajat, kes meie kiriku lastelaagrites oli alati valmis ka meditsiiniabi andma, ja suure pere ema (nüüd juba ka vanaema). Teised teavad Pillet kui ansambel Sela lauljat ja solisti, naistetöö organisaatorit või teoloogilise seminari vilistlast.
Paljud aga ehk ei teagi tema aastaid kestnud tööst erivajadustega laste lasteaias … Endised ja praegused pühapäevakooli lapsed teavad kindlasti Pille kunstiannet ja -armastust, mis teda vast ühel hetkel ka Tauno Kangro kunstigaleriisse tööle viis. Mõned aga on teda ehk kohanud hoopis rahvajooksul või väärtmuusika kontserdil? Või kuulnud teda innustunult kõnelemas tervisest ja tervisetoodetest?
Pille on nii aktiivne inimene, et teda jätkub justkui kõikjale. Aga see kõik on Jumala arm ja kingitus – sellest tunnistab nii Pille ise kui ka tema elu.
Pillet küsitles Katarina Eva Ventsel.
Katarina: Alustame lapsepõlvest. Kas oled kristlikku perre sündinud?
Pille: Jah, minu ema ja vanaema olid kristlased. Isa suri, kui olin seitsmeaastane. Me elasime Pärnus ja käisime Henno tänava baptisti palvelas. Mäletan oma lapsepõlve väga värvikalt. Kuigi ema meid õega üksi kasvatas, olid meie kodus alati külalised, selline kristlik osadus. Nii et mu esimesed kokkupuuted kristluse ja kristlastega hakkasid juba lapsepõlvest pihta.
Selgelt meenub üks episood palvelasse minekust. Tänava ääres oli park, kus lapsed mängisid. Tavaliselt läks ema ees ja mina jäin taha. Äkki tundsin, et keegi loobib mind millegagi. Lapsed, kes seal pargis mängisid, loopisid mind kividega, narrisid ja ütlesid: palvevend, palvevend! Selline oli algus kristlaseks olemisele, kuigi ma isiklikult veel päästetud ei olnud. Ema armastas Piiblit lugeda kõva häälega, et ka mina teises toas kuulsin. Nii olen Jumala Sõnaga lapsest peale tuttav.
K: Millal sa ise usule tulid?
P: 15-aastaseks saades mõtlesin, et kristlastel on kaks eriala, millega nad saavad kirikus kaasa teenida: muusika ja meditsiin. Nii läksin oma armsast väikesest suvelinnast Tallinna Meditsiinikooli. Mu elamise saamine oli ka Jumala ime. Emale ei meeldinud, et laps läheb 15-aastaselt ühiselamusse. Ta valutas südant – aeg läheneb ja mul ei ole kuskil olla. Tol ajal tegime Pärnu kogudusest väljasõite teiste koguduste aastapäevadele üle Eesti. Seal sai ema täiesti juhuslikult tuttavaks ühe perega Tallinnast. See oli nüüdseks mu parima sõbranna Ülle Ritsbeki (tollal Jürgensoni) kodu, kuhu ma elama sain. Jagasime Üllega ühte väikest tuba.
Sel ajal ei lubatud noortel koos käia, kõik oli KGB kontrolli all. Aga Seljaku tänava kodus olid kolmapäeviti palveõhtud, kus Teedy Tüür õpetas Jumala Sõna. Ühel kodusel palveõhtul tajusin, et kõik, mul on vaja teha otsus. Olin siis 17. Palvetasin üksipäini teises toas ja andsin oma elu Jumalale. Algas aktiivne vaimulik töö erinevates koosseisudes ja kohtades, riske me ei kartnud. Ma käisin mitmes koguduses: Nõmmel, Olevistes, Mere puiestee kirikus.
K: Kas oskad nüüd tagasi vaadates tuua välja mõned asjad, mis on sul aidanud usus kasvada?
P: Terve elu on kasvamine, me kasvame ju kogu aeg, ka täna. Kui sa lubad, et Jumala Püha Vaim sind juhatab, kui sa usaldad Jumalat, siis ongi iga uus päev kasvamiseks ja õppimiseks. Mu elu on olnud värvikas ja mul on selle üle väga hea meel. Olen saanud paljusid asju teha. Põhiline on usaldada Jumalat kõiges, paluda: Jumal, sündigu Sinu tahtmine! Kõigi otsuste puhul, mis on vaja vastu võtta, pead kaaluma, palvetama, mõtlema. Kogu aeg on kasvamine. See pole ainult Piibli lugemine ja palve, vaid isiklik osadus Jumalaga. Et sa võid Jumalat usaldada, see on nii võrratu! Kõik rasked ajad, millest me oleme läbi tulnud, võimuvahetused, lubadused ja keelud, need kasvatavad meid. Aga mitte ainult isiklikud mured, vaid ka rõõmud. Tänumeel, Püha Vaimu osadus ja Jumala Sõna mõistmine, see aitab meil kasvada.
K: Sa käisid meditsiinikoolis ja praegugi on su töö seotud meditsiiniga. Kas oled ka oma töö kaudu saanud Jumala riigi tööd teha?
P: Kui ma meditsiinikooli lõpetasin, suunati mind tööle onkoloogiahaiglasse. Aga peale meditsiini oli ju veel muusika, ja ma ei saanud kuidagi jätta seda valdkonda harimata. Laste muusikakoolis olin õppinud klaverit. Astusin konservatooriumi laulmise erialale. Aastatel 1972–74 käisid noored koos Mere pst kirikus, mina laulsin ansamblis Sela. Tegime erinevaid üritusi. Mäletan hästi päeva, kui rektor kutsus mind „punasele“ vaibale ja ütles, et nüüd pead valima: kui jääd aktiivseks kirikus, siis arvesta sellega, et me ei luba sul koolis jätkata. Kirikutöö ja evangeeliumi kuulutamine oli mul väga südames, see annab ju tegelikult elule mõtte. Tolle aja noored küsisid ikka, mis on elu mõte, miks ma olen sündinud … Me läksime välja ja kuulutasime evangeeliumi. Mere pst kiriku neljapäevastel noorteteenistustel oli nii palju rahvast, et inimesed ei mahtunud sisse, olid akende taga. Kuidas ma sain seda tööd ära jätta? Nii tegingi valiku kiriku ja meditsiini kasuks. 1977. aastal abiellusin Arvediga ja kui järgemööda sündisid lapsed, jäin nendega koju. Mõned aastad peale seda sai minust ka metodisti kiriku liige.
Kui meie viimane, viies laps oli kooli läinud, siis otsustasin tööle minna, kuigi kodus on ju palju tegemist. Ühest kohast meelitati mind teise. Viis aastat töötasin erivajadustega lasteaias majandusjuhatajana. Seejärel sooviti mind skulptuurigaleriisse tööle. Tauno Kangro skulptuuristuudios olengi töötanud viimased 15 aastat. Sellesse ajajärku jääb ka EMK Teoloogilise Seminari lõpetamine. Otseselt meditsiini alal ma ei tööta, kuigi see mulle väga meeldib. Kuna tegelen naturaalsete toidulisanditega, mis on olulised inimese organismi normaalseks eksisteerimiseks, siis loen meditsiinialast kirjandust, ka ingliskeelseid teadusuuringuid. Aga nüüd olen kodune ja tõesti naudin kodus olemist, kuigi kalender on ikka täidetud erinevate kohustuste ja kohtumistega. Mulle meeldis väga haiglas töötada, olen seda isegi nüüd unes näinud, kuigi töö intensiivteraapias ei olnud kerge – näha kõike seda valu. Aga see ongi kristlaseks olemine, Jumala soov, et minge ja aidake, teenige ja lohutage. Sain seal inimeste pärast palvetada.
Kangro juures töötamisest meenub, kuidas Harry, sõber meie kogudusest, tõi oma sugulased Uue tänava galeriisse. Üks sugulastest küsis luba, et Kangro pärast palvetada, ja kunstnik oli nõus. Kui keegi esitas küsimusi vaimulikel teemadel või Jumala kohta, siis ütles Tauno alati, et küsige Pille käest, tema teab kõike. Siis oli mul võimalus rääkida ja paljudele küsimustele vastata. Olen töötanud kollektiivides, kus kristlaseks olemine oli auasi (kuigi mind lapsena kividega loobiti ja mõnitati). Kõik teavad, et olen usklik inimene ja mul on Jumalaga eriline suhe.
K: Tuleme nüüd tagasi kirikutöö juurde. Kõige rohkem tuntakse sind seoses muusikaga, on ju ansambel Sela väga armastatud. Aga võib-olla nooremad ja uuemad liikmed ei tea, et oled tegelenud ka naistetööga. Tutvusta seda natuke.
P: Olin pikka aega Eesti Metodisti Kiriku Naiste Ühenduse juhatuses, aga 2005. aastal valiti mind naistetöö juhiks ehk esinaiseks. Sel kevadel andsin teatepulga üle Amyle, nii et see on olnud pikk periood. Naistetöö on selline loomulik töö, u 80% koguduse liikmetest on ju naised. See on suurepärane platvorm teenimiseks, sest naistele on nii palju antud. Ja olukorrad, kuhu Jumal on nad läkitanud, ongi need, kus naised saavad teenida ja armastust jagada.
On veel üks valdkond, millega olen kaasas olnud sellest ajast alates, kui meie lapsed veel väikesed olid. See on pühapäevakooli töö, mis algas juba Apteegi tänaval, kus oli meie kiriku maja. Struktuur ja vorm oli nõukogude ajal hoopis teistsugune, pühapäevakooli saime teha kodudes, sageli sünnipäevade tähe all. Ärkamisajal tuli tohutult palju lapsi kirikusse, siis vallandusid need võimalused, mis olid olnud suletud uste taga.
Mulle meeldib lastetööd teha, olen olnud aastaid nii väikeste kui suurte rühma õpetaja. Nüüd on suur rõõm kirikus vaadata, kuidas Eivin, Veljo, Marja, Siiri, Joel jpt mu rühma lastest on suureks kasvanud ja juba nendegi lapsed pühapäevakoolist läbi käinud. Õpetajatena me külvame seemet, seepärast on see teadmine kogu aeg mu südames olnud, ma armastan lapsi. Üldse armastan inimesi.
K: Kristlikus elus mängib suurt rolli tunnistamine. On sul jagada mõni tunnistus, kuidas Püha Vaim on sind raskel ajal puudutanud, mis võiks olla julgustuseks mõnele noorele kristlasele.
P: Võin minna ajas 46 aastat tagasi. Kui me 1977. aastal Arvediga abiellusime, saime kaks päeva kodus olla, et siis minna Jumala juhitud „operatsioonile“. Nüüd tagantjärele mõeldes on meeles kõik need seigad, kuidas Jumal tõi meid välja väga ohtlikest olukordadest ja kuidas inglid meid varjasid.
Meie pulmareisi nime all oli koos teise abielupaariga (Maie ja Tani Roos) eesmärk viia Venemaa põrandaalustele nelipühilastele eri kohtadesse vaimulikku kirjandust, mis oli ju täiesti keelatud. Läksime Ladaga, käru taga, ja pidime sõitma ainult mööda suurt teed, kus GAI-punktides jälgitakse su liikumist. Samas tuli jõuda ettenähtud kohtadesse kirjanduse üleandmiseks ja see oli tohutu risk. Üks noor abielupaar sõitis välismaalt kirjandusega, nende auto oli kahekordse põhjaga. Kahjuks võeti nad tagasiteel piiril kinni, sest auto kaalus vähem kui pidi.
Meie sihiks olid erinevad linnad Gruusias, Armeenias ja mujal. Üks tagaajamine oli päris karm, kui ühes linnas, vist Pjatigorskis, said miilitsad kuidagi haisu ninna. Olime siis alles päris teekonna alguses. Meie, naised, palvetasime: Jumal, sa tead seda olukorda … Ja juhtuski nii, et Tani sõitis Ladaga väga kitsale tänavale, kust KGB Volga läbi ei mahtunud. Nii raputasime miilitsad maha. Rasketes ja ettearvamatutes olukordades sa koged, et Jumalal ei ole midagi võimatut. Ta tegutseb sinu eest ja sinu heaks.
Need olid väga värvikad kolm nädalat. Kord sõime mägedes ja nägime, kuidas helikopter meie kohal tiirutab. Teine kord pidime suurel teel andma Piibleid ja muid materjale kontaktisiku autosse. Olime hirmul, kui meid pidas kinni miilitsavormis mees. Selgus, et tema oligi meie kontaktisik, kes tõmbas vormi selga, kuna ei olnud muud võimalust kohtumiseks. Samal ajal tuli vastassuunast päris miilits ja peatus just meie kohal, kus oli maskeeritud miilits, käru, vaimulik kirjandus … Aga tema küsis lihtsalt, kas on abi vaja. See oli ime.
Sellised juhtumid näitavad, kuidas Jumal viib kõigest läbi. Saad ainult tänulik olla, et oled jõudnud tänasesse päeva.
K: Lõpetuseks. Oleme nüüd lahkunud Ühinenud Metodisti Kirikust ja saame luua oma Eesti Metodisti Kiriku. Kuhu kutsub Jumal sind selles uues kirikus teenima?
P: Mina olen kohal, olemas. Kutse teenida Jumalat on olnud juba ammust aega. Midagi uut ei oska ju tahta, kui olla sõnakuulelik Jumalale, armastada inimesi, palvetada, et koguduse liikmed täituksid Püha Vaimuga. Mina olen realistliku positiivse inimesena täiesti veendunud, et Jumalal on head plaanid meie kirikuga!
Metodisti kirik on otsuse teinud, on uus lehekülg, nüüd läheme edasi. Eestimaa, kuhu me oleme asetatud, on meil kõigil väga südames, oleks meil vaid rohkem töötegijaid. Ja ikka see isiklik kogemus, osadus ja usaldus on see, mis viib edasi. Kuidas muidu teada Jumala tahet oma elus, kui ei palveta, ei loe Jumala Sõna, ei teeni. Inimestel on nii palju andeid, võimalusi, potentsiaali. Ja töötegijaid on vaja. Arvan küll, et metodisti kirik võib olla õnnelik selle üle, et ta asub Eestis ja saab teenida siinset piirkonda ja inimesi.
Minu elu on ime, olen väga-väga tänulik selle üle. Iga uus päev on kingitus.
