Et sellele sügavale küsimusele kuidagi vastata (kuigi mõistan, et selle loo raames on seda võimatu teha), on vaja mõlemat definitsiooni eraldi uurida ja siis analüüsida, kuidas need omavahel kokku sobivad.
Mis on usk?
Paljud minust autoriteetsemad teoloogid ja teadlased on sel teemal kirjutanud juba tuhandeid lehekülgi. Kas ma saan meie lugejatele selles küsimuses midagi uut pakkuda? Saan vaid tagasihoidlikult tutvustada selle kontseptsiooni ühte külge.
Usu esivanem ja Looja on Jumal ise. Tema uskus esimesena, et võimatu, olematu ja nähtamatu võib saada reaalseks ja käegakatsutavaks. Ma räägin meie maailma (universumi) loomisest. Tänu usule muutus vaimne aineliseks, sest „usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus“ (Hb 11:1). Jumal tegi oodatava teoks ja oli selles väga kindel. „Ja Jumal ütles: tehkem inimene oma näo järgi, meie sarnaseks …“ (1Ms 1:26). Loomisega pärandas Jumal inimesele jumaliku loomuse ja koos sellega usu olemasolu. Pärast pattulangemist oli inimesel juba algusest peale sisemine vajadus oma usku demonstreerida. Kahjuks väljendus see enamasti ebajumalakummardamises. Ent olemus jääb olemuseks – inimene omab endas usku. Kui palju ta oma usku näitab ja kuidas see väljendub, see on iga inimese individuaalne küsimus.
Usku võib kirjeldada nagu silda vaimse ja materiaalse maailma vahel. Siiski väärib märkimist, et usk, mis meisse loomisel jumalikust olemusest Tema pärandina kinnistus, on meis algusest peale nagu seeme. Kui seda ei toideta, siis see ei kasva, aga kui usku toidetakse, siis usk kasvab. Nii juhtub iga inimesega, olenemata religioonist: kui inimene hakkab teatud teadmise ja informatsiooniga enda sees ususeemet toitma, hakkab usk võtma selle teadmise kuvandit. Usk võtab kuju ja hakkab avalduma inimese elus. Nii teame, et inimesest on saanud usklik. „Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10:17).
Kristlastena lähtume me oma usus Pühakirjast ja teiste kristlaste tunnistusest, see tugevdab ja kujundab meie usku. Nii juhtub ka inimestega, kes tunnistavad mõnda teist religiooni. Usu kujunemise ja kasvamise põhimõte on väga sarnane teiste religioonidega, kuid kristluses on unikaalsus, mille on paika pannud Jumal ise. „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust“ (Jh 5:39). Paljud otsivad oma hingele päästet igalt poolt, kust vähegi võimalik. Piibel aga on teejuhina võimeline tutvustama inimest isiklikult oma Autoriga. See on kristluse ainulaadsus – sa võid tunda Jumalat kui isiklikku Päästjat, Isa, sõpra. Ja mitte ainult ühekülgselt tunnetada, vaid olla vastastikuses suhtes. See on tõeline suhe Jumala ja inimese, inimese ja Jumala vahel, mida ükski teine religioon pakkuda ei suuda. Kui inimene tutvub Jumalaga, mitte lihtsalt Tema kohta käiva informatsiooniga, siis usk sünnib uuesti, võtab teise vormi ja kuju, täitub isikliku teadmisega. Sellel protsessil on uuesti sündimise varjund. Enne uuesti sündimist on inimesel usk, kuid see moodustub teadmisest ja teabest, mis on pärit välistest allikatest. Aga kui usk uuesti sünnib, siis toimub see inimese sees, inimvaimu olemuses, kuhu Jumal ise asetub.
„Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?“ (1Kr 6:19). Ja veel: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust” (Jh 3:8). Nüüd on inimese usk võimeline kuulama oma Loojat, nüüd on usk võimeline täitma inimeses elava Taevase Isa tahet.
Millist rolli mängib selles kõiges inimese mõtlemine või tema mõistus? Kas mõistus aitab või takistab usku?
Mõistus on see, mis eristab meid kõigest muust Issanda loodust. Inimesel on võime peegeldada, analüüsida, meeles pidada, ümber mõtestada.
„Mõistus väljendub põhimõtetes, ideedes ja ideaalides. Mõistust tuleks eristada teistest teadvuse vormidest: mõtisklusest, mõistusest, eneseteadvusest ja vaimust.“ (Wikipedia)
Mõistus on Jumala kingitus. „Ja Jumal andis Saalomonile väga palju tarkust ja mõistust ja taipamisvõimet – nagu liiva mere ääres“ (1Kn 5:9). Mõistus on kutsutud abilisena inimest teenima. Palju sõltub aga inimesest endast, sest mõistus, nagu ka esialgne usk, kujuneb ja muudetakse väliste allikate mõjul. Jumal andis Saalomonile erakordse mõistuse, kuid selle väärkasutamine põhjustas tema elus probleeme ja ta sattus väliste allikate mõju alla. Saalomoni liignaised mõjutasid tema meelt ja ta nõustus ebajumalakummardamisega. Ehk teisiti väljendudes, usk ühte Jumalasse sai mõistuselt lüüa. Kuna inimene täidab elu jooksul oma meeli erinevate „toitainetega”, siis võib see toit usku kas tugevdada või nõrgestada. Seega, nii nagu inimese usk läbib muutumise protsessi, peab ka kristlase mõistus läbima samasuguse tee.
„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik“ (Rm 12:1–2). Inimene peaks vabatahtlikult alluma Issanda Jeesuse Kristuse meelevallale, et Tema tõde, Tema Vaim, Tema tahe ja plaanid muudaksid meie mõtlemist (mõistust). Kui inimese mõistus hakkab usu kaudu vormuma vaimse maailma olemusest, siis tekib mõistuse ja usu vastastikune võimendumine, sünergia.
Kas on võimalik teenida Jumalat uuenenud vaimuga, kuid mitte uuendatud meelega?
Muidugi on see võimalik, ainult et sellist inimest piinavad kahtlused, võitlus süütundega, kujuteldavast konkurentsist ülesaamine jms. See nimekiri on palju pikem ja seda kõike võib kirjeldada kui ebamõistlikku teenimist. „Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises“ (1Pt 1:13). Teises tõlkes loeme: „Seetõttu valmistage oma meel tegutsemiseks ette. Säilitage rahu, usaldage täielikult armu, mis teile antakse, kui Jeesus Kristus ilmub.“
Meele ettevalmistamine tegevuseks või Jumala tahte täitmiseks on meie ülesanne ja kohustus, kuid kõigepealt on vaja seda tahet tunda. Kuidas seda teha?
Meid on kutsutud väsimatult jälgima seda, mis meie meelt toidab ja kujundab. Peame targalt kaaluma, kui palju jumalikku tõde me Jumala Sõnast endasse päeva jooksul vastu võtame, ja kui palju sellist infot, mis ei sisalda endas Jumalat. „Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär“ (Rm 1:28). Näeme taas, et see on inimese vastutus. Siin tulebki kasuks usk, mis oma uuestisündiva iduna hakkab iga inimese sees avama vaimset maailma, tõmmates kaasa inimmõistuse. Nagu eelpool juba öeldud, on usk sild vaimse maailma ja meie füüsilise (materiaalse) vahel, samas kui mõistus on võime osaliselt näha, kirjeldada, nõustuda ja rakendada kõike, mis selle silla ületab. Järgige oma meele puhtust ja siis avaldub usk aktiivselt. Järgnevalt näide selle toimimisest.
„Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja üles kasvatatud siinsamas linnas, Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisade Seadust mööda, olles innukas Jumala nõudja, nii nagu teie kõik tänapäeval olete“ (Ap 22:3).
Paulus õppis, õppis ja veel kord õppis Gamalieli jalge ees, täites end teadmiste ja tõega usu kohta. Siiski saabus päev, mil Paulus kohtus isiklikult Kristusega ja toimus usu uuestisünd. Ja mõne aja pärast ei kirjuta Paulus mitte ainult teadmistest, mis teda väljastpoolt kujundasid, vaid tõdedest, mis sündisid tema sisemuses Jumala ligiolust. „Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi“ (1Kr 11:23).
Apostel Paulusest sai tänu oma mõistusele ja usule mees, kes suutis leida sõnu vaimse maailma tõdede kirjeldamiseks. Arvan, et tänu oma teadmistele, uuenenud usule ja muutunud mõtteviisile suutis ta Jumala Vaimuga nii sügavalt suhelda, et jättis meile 14 Pühakirja raamatut. Oma stiili ja grammatika poolest erinevad need suuresti ülejäänud kirjadest ja isegi evangeeliumidest, omades eripärast sügavust. Kahtlemata saatis Püha Vaim Paulust kirjade kirjutamisel, kuid kirjutas need Paulus, kes sai aru ja mõistis, millest ta kirjutab. See on ilmekas näide usu ja mõistuse koostööst.
Seetõttu, vastates küsimusele, mis ajendas meid seda uurimust tegema, tasub märkida: „Kui usk ei ole taaselustatud, rõhub see mõistust, samuti nagu siis, kui mõistus pole muutunud, naerab see usu üle.“
Foto: Freepic
