Tihti avaldatakse ajakirjanduses kirjutisi, et Euroopa on moraalses ja poliitilises sõjas (vahest ongi nii), kus autorite arvates ühel pool rindejoont on nn populistid ja äärmuslikud poliitilised jõud ja teisel pool demokraatlikud jõud. Ma arvan, et olukord ei ole nii ühene.
Vastasseisus esinevad variatsioonid. Mul tekib tahtmatult küsimus, et kui Euroopa (ja mitte ainult Euroopa) on poliitilises ja moraalses sõjas, siis iga konflikti tekkimiseks peab olema mingi varasem sügavam põhjus. See, mis hetkel juba toimub, väljendades erinevate artiklite autorite sõnadega kus: „Ühed tahavad Euroopat tükkideks kiskuda… EL integratsiooni tagasi pöörata… teised aga Euroopat terve, ühtse ja tugevana hoida…“ Siin tahaksin Euroopa Liidu ühtsuse hoidmise suhtes küsida: millise hinnaga seda püütakse hoida?
Mina näen, et nn demokraatlike jõudude leeri ladvikus hõivavad üha imposantsemaid kohti sotsiaaldemokraatide ja teiste liberaalsete vasakpoolsete leeri kuuluvad „rahvavalgustajad“, kes ammutavad oma eeskujusid nüüdisaegsele vasakpoolsusele omaste ideoloogide mõtetest, rakendades neid ideid oskuslikult ELi rahvastiku- ja kultuuripoliitikas. Sellist ilmingut on hakatud kutsuma kultuurmarksismiks. Kultuurmarksistid näivad lähtuvat osaliselt nn Frankfurdi koolkonna neomarksistlikust ühiskonnateooriast (Loe Vikipeediast: Frankfurdi koolkond oli neomarksistlikku ühiskonnateooriat arendanud koolkond Frankfurdi Goethe Ülikooli juures asuva sotsiaaluuringute instituudis 1931. a). Igatahes on väga suur sarnasus osade ELi vasakliberaalsete demokraatide leeri ja Frankfurdi koolkonna ühe ideoloogi Herbert Marcuse ideedel vähemuste kaitsmisest. Sarnaseid ideid viljeletakse üsna laialdaselt USA liberaalsetes ülikoolilinnakutes, samuti Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa üliõpilaste ringkondades.
Tänapäevased ELi demokraatide tiiva vasakpoolsed jõud on hõivanud oma kaitsva tiiva alla sellised ideoloogiad nagu sotsiaalne õiglus, feminism, uusprogressivism. Tegelikult hakatakse lähtuvalt kul-tuurmarksismist ümber defineerima traditsioonilist konservatiivset arusaama kultuurist, rahvusest, religioonist, rassidest, soorollidest, seksuaalsest orientatsioonist, perekonnast jne. Suures osas lääne traditsioonilises ühiskonnas on tekkinud sellel pinnal väärtuskonflikt.
Ühesõnaga: inimese identiteedi enamik aspekte seatakse kahtluse alla ning püütakse traditsioonilisi ühiskondlikke norme ja standardeid vaidlustada ja ideaalis neid hoopis muuta, et aga tuua kasu väidetavalt rõhutud erinevatele vähemusrühmadele. Kui klassikalises marksismis nähti konflikti kodanluse ja proletariaadi vahel, kusjuures töölisklass oli kannataja rollis, siis kultuurmarksistid on asetanud lääne kultuuriruumis kannataja ja rõhutute rolli mitmesugused/kõik-
võimalikud vähemused.
Vähemuste ahistajateks aga loetakse traditsiooniliste vaadetega inimesi, kes väärtustavad Euroopa kristlikku pärandit, konservatiivset peremudelit, lapsevanemaks olemist, uhkust oma perekonna üle, kodumaa-armastust, uhkust oma etnilise rahvuse ja riigi üle, kristlikku traditsioonilist maailmavaadet, traditsiooniliste soorollide järgimist nii kodus, koolis kui töökohtadel. Konservatiivset, euroopalikku, kristlikku, rahvuslikku kultuuri tähtsustavaid inimesi tembeldatakse tänaseks tihtilugu islamofoobideks, populistideks, natsideks, äärmuslasteks, harimatuteks. Pisut utreerides paistab, et üheks kõige kardetavamaks tegelaseks on saanud paradoksaalsel kombel nii ELis kui Põhja Ameerikas valgenahaline inimene. Kitsamas kategoorias aga keskealine ja pisut veel vanem valgenahaline konservatiivne kristlik mees. Minu meelest on just sellised negatiivsed ilmingud katalüsaatoriks lääne ühiskonnas, mis on tekitanud ägeda vastureaktsiooni ja mis väljendub konservatiivsete rahva- ja usuliikumiste võimsas puhangus.
Viimastel Saksamaa parlamendivalimistel saavutas hea tulemuse populistlikuks nimetatud parempoolne partei Alternative für Deutschland (Alternatiiv Saksamaale). Mina, vastupidiselt mitmete kirjatükkide autoritele ei kardaks, et AfD on Kremli käepikendus. AfD-l on näiteks palju sarnasust parempoolse Iisraeli rahvusliku partei: Yisra’el Beteinuga (Meie kodu on Iisrael), kellel on sarnaselt AfDga suur toetus endise NSV Liidu aladelt emigreerunute hulgas. Nii sealt saabunud juudid kui sakslased on näinud ja maitsenud uuel kodumaal heaolu ühiskonna hüvesid ja kartuses, et moslemitest pagulased võivad hakata ohustama magusat äraelamist, on muutunud kohapeal suuremateks rahvuslasteks kui kohalikud juudid või sakslased ise ongi.
Ka Poolas toimib rahvuslikkuse tõusulaine tihedalt põimununa usuga. Hiljuti vaikis Euroopa peavoolumeedia Poola iseseisvuspäeva tähistamisest paljudes riigi erinevates linnades, ning pigem jäid silma vasakliberaalses võtmes uudised stiilis, et Poolas marssisid paremäärmuslased ja tagurlased. Ca 60 000 osavõtjaga meeleavaldus toimus Varssavis aga hüüdlause „Me tahame Jumalat” all. Sõnavõtjad rõhutasid miitingul vajadust tõusta liberaalide vastu ja kaitsta kristlikke väärtusi. Kutsuti üles kaitsma ka vennalike rahvaste Euroopat ning mitte minema kaasa Euroopale hauda kaevava „multikulti“, migratsiooni ja moraalitusega. Enne seda toimus Poolas veel grandioosne palveüritus, kus tohutu suurel üleriigilisel palveaktsioonil palvetas riigi piiridel sadades paikades roosipärja palvet ligi miljon inimest.
Poola kristlaste eeskujul kogunesid ka Iirimaa saareriigi piiridele palvetama kümned tuhanded Iiri usklikud. Sarnased usulise ja rahvusliku puhangu tendentsid toimuvad nüüdseks ka Tšehhis, Ungaris, Austrias ning ei saa unustada ees ootavaid valimisi Kataloonias.
Euroopa lugu ei ole veel päris lootusetu ja mina usun, et Jumalal on oma lahendus ka Euroopa Liidu umbsõlme jaoks.
