Usupühad

Suur Nädal – nädal, mil järgime Õnnistegijat Tema viimastel päevadel enne kannatamist ja surma ning mille lõpul jälgime hinge kinni pidades Tema ristiheitlust, oodates kõigest südamest Tema aulist võitu ja surnuist üles tõusmist.

Suure Nädala juhatab sisse Palmipuudepüha.
Palmipuudepüha, mil meenutame Jeesuse saabumist Jeruusalemma Rahukuningana (Jh 12:12-15). Algas viimane nädal tema maises missioonis – lunastada inimkond patuorjusest ja tuua päästevõimalus igale inimesele.

Kristuse kannatusnädala esmaspäeval leiab aset templi puhastamine – Jeesus ajab palvepaigaks ettenähtud templi eesõuest välja kaubitsejad. Luuka evangeeliumist loeme 19:45-4.

Suure ehk Vaikse Nädala kolmapäeval Jeesus õpetab rahvast ning Teda salvitakse kallihinnalise salviga. Samal ajal peavad ülempreestrid nõu, kuidas Jeesust kõrvaldada ning Juudas otsustab oma Õpetaja reeta 30 hõbeseekli eest (Mt 26:1-16).

Suure Neljapäeva õhtul on Jeesus ülemises toas Jeruusalemmas ja sööb seal viimast korda ühes oma õpilastega paasat ning seab Pühaõhtusöömaaja mälestuseks oma lunastavast ohvrisurmast (Mt 26:20, 26-29). Pärast seda läheb ta palvetama Ketsemani aeda, kus ta vangistatakse (Mt 26:36-46).

Suur Reede. Kristuse kannatusnädala sündmuste kulminatsiooniks on Jumala Poja Jeesuse Kristuse lunastussurm ristil. Jeesus võttis süütuna kogu inimkonna patusüü ja karistuse enese kanda, vabastades meid patuorjusest (Mt 27:33-43).

Vaikne Laupäev – Jeesuse elutu keha on kaljuhauda asetatud ja kiviratas hauakoopasuu ette veeretatud. Tema õpilased ja lähedased leinavad. Sõdurid pannakse Jeesuse hauda valvama (Mt 27:62-66).

Vaikne Laupäev on vaikne ootuse päev. Päeva mõte on meenutada Jeesuse viibimist hauas ja surmavallas. Oma surma ja ülestõusmisega võitis Kristus surma võimu ja vabastas need, kes loodavad tema peale. Päikeseloojanguga algas Kristuse Ülestõusmise püha eelõhtu.

Pühapäeva koidikul tõttasid naised Jeesuse hauakambri juurde. Issanda ingel oli nende muret ennetanud ja raske kivi ukse eest ära veeretanud. Kristus on surnuist üles tõusnud – tee igavesse ellu on avatud! Meiegi saame sellest osa, kui kuuleme tema kutset ja asume teda järgima (Mt 28:1-10).

Jeesus ütleb: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).

Taevaminemispüha tähistatakse 40 päeva pärast Kristuse surnuist ülestõusmist ja 10 päeva enne nelipüha (tänavu 30. mail). 40 päeva vältel ilmus Jeesus oma õpilastele ja siis võeti ta nende nähes üles taevasse. Just oma taevaminemises – astumises jumalikku kirkusesse – viis Kristus lõpule meie lunastamise patust ja surmast. Ta pöördus tagasi oma taevase Isa juurde kuninglikku ausse, rajades nõnda pääsetee igavikku kõigile oma järgijaile (Jh 12:32).

Nelipüha on Kristuse Kiriku sünnipäev, mil Jumal kinkis paljudele korraga Püha Vaimu anni. Apostel Peetrus jutlustas Vaimu väes, tema üleskutsele meelt parandada vastas sel päeval umbes kolm tuhat inimest, kes lasid endid ka ristida. Nii sündis algristikogudus. See toimus 50 päeva pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist surnuist. Liikuva pühana tähistatakse nelipüha tänavu 9. juunil.

Kolmainupüha peetakse 1. pühapäeval pärast Nelipüha – sel aastal 16. juunil. See päev on eriliselt pühendatud pühale Kolmainsusele (ladina keeles Trinitatis). Kolmainu Jumal tähendab üht Jumalat, kes on samaaegselt kolm erinevat isikut. Athanasiose usutunnistuses öeldakse: „Me austame üht ainsat Jumalat kolmainsuses ja kolmainsust ühtsuses, ning ei muuda ähmaseks nende isikuid ega lahuta nende ühtset olemust.“ Iirimaa misjonär püha Patrick seletas keltidele kolmainsust ristikheina lehe abil, kus on kolm erinevat leheharu, kuid on samas üks terviklik leht. Veel on seletuseks võetud vesi, mille valem on H2O, kuid mis võib olla nii tahke, vedel kui ka aur. Kolmainsuse isikuid on eristatud ka nende tegude abil: Isa – Looja, Poeg – Lunastaja, Püha Vaim – Pühitseja. Seejuures aga rõhutatakse siiski, et kõik isikud toimivad koos.

24. juuni on Ristija Johannese sünnipüha. Vana Testamendi ajastu viimase ja Uue Testamendi esimese prohvetina oli tema rolliks valmistada teed Lunastaja tulekuks. Otsekui teeviit, seisis ta kahe ajastu piiril, osutades Jeesusele – „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“ (Jh 1:29.)

Meie aastavahetus on täpselt südaööl, kui 31. detsembrist saab 1. jaanuar. Kui eluvooluga pikemalt mõtlemata lihtsalt kaasa minna, ei tule me ilmselt kunagi selle peale, et juudilikust vaatevinklist võetuna võiks sõnadel „aastavahetus” ja „südaöö” olla teistsugust tähendust, kui meie harjunud oleme.

Ei tea, kas läänemaailmas on uue päeva alguseks meie mõttes südaöö sellepärast, et nii on kergem tunde lugeda – uus päev algab siis, kui kella numbrilaual 12 täis saab ja osuti nii-öelda nullist taas ühe poole liikuma hakkab?

Juudilikust vaatevinklist võetuna ja ka Piiblis kajastub paljudes kohtades väga selgelt, et uus päev algab tegelikult juba eelmise päeva õhtul, päikeseloojanguga, mitte tunde hiljem, kell 12 öösel, nagu me siin maal harjunud oleme. Ning vastavalt sellele, kui sooviksime teada, millal on juudilikus ajaarvestuses südaöö, tuleks meil võtta täpne keskpunkt eelmisel õhtul toimunud päikese loojumise ja algava päeva päikesetõusu vahel. See aga varieerub natuke igas ööpäevas ja nii ei ole olemas ühte konkreetset kellaaega juudilikuks südaööks, mis ööst öösse ühel ja samal kellaajal oleks.

Piiblis on olnud juhtumeid, kui kesköö täpne teadmine on osutunud väga vajalikuks. Näiteks loeme 2. Moosese raamatu 11. peatükist:

Siis Issand ütles Moosesele: „Veel ühe nuhtluse ma saadan vaaraole ja Egiptusele: pärast seda ta laseb teid siit ära minna. Kui ta lõppeks laseb minna, siis ta otse ajab teid siit ära. Räägi nüüd rahva kuuldes, et iga mees küsiks oma naabrilt ja iga naine oma naabrinaiselt hõbe- ja kuldriistu!”

Ja Issand andis rahvale armu egiptlaste silmis; ka oli Mooses väga suur mees Egiptusemaal vaarao sulaste ja rahva silmis. Ja Mooses ütles: „Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt: Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse teenija esmasündinuni, samuti kõik kariloomade esmasündinud. Siis on kogu Egiptusemaal suur hädakisa, millist ei ole olnud ja millist ei tule enam. Aga ühegi Iisraeli lapse vastu ei liiguta koergi oma keelt, ei inimese ega karilooma vastu, et te teaksite, et Issand teeb vahet Egiptuse ja Iisraeli vahel.”

Selles kirjakohas olid sõnad: Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt. Eestlasena on lihtne pikemalt mõtlemata eeldada, et see sündmus toimus kell 12 öösel. Kuid Piibli ajaarvestus on ju juudi kalendri, mitte meie, gregoriaani kalendri järgi. Võib vaid arvata, kas Egiptuses olles rääkis Jumal oma rahvaga egiptuse aega silmas pidades või juudilikku ajaarvestust silmas pidades. Kui tõeks osutub viimane variant, siis – kui Mooses oleks tahtnud kellaaajaliselt ette teada, millal see õnnetus egiptlastega täpselt toimub, oleks just olnud tarvis välja arvestada päikeseloojangu ja järgmise päikesetõusu vaheline keskpunkt.

Südaööst on Piiblis muudeski kohtades juttu. Näiteks Psalmis 119, kus Taavet laulab Jumala sõna ülistuseks ja ta ütleb: Südaööl ma tõusen üles Sind tänama Su õiguse seaduste eest. Juudi tarkuseraamatusse Talmudisse on kirja pandud legend, mis räägib, et täpselt südaöösel tuli põhjatuul ja puhus Taaveti harfi peale, mis rippus tema magamisaseme peatsis. Kui Taavet helide peale üles ärkas, hakkas ta Jumala sõna uurima. Ja sellepärast on tema lauludes kirjas, et ta on juba varakult üleval Jumalat ülistamas ja nagu lugesime piiblisalmist – südaöösel tõusis Taavet Jumalat tänama. Kui uskuda Talmudi lugu, äratasid Taaveti tuule tekitatud harfihelid; aga oluline ei ole isegi see, mis teda äratas; vastavalt Jumala sõnale ta teinekord südaöösiti ärkas.

Ajaloost on veel teada, et pärast templi hävingut oli mõnda aega juutidel komme südaöösiti üht leinapalvust pidada – kurvastati selle pärast, et templit enam ei olnud. Ning juudi müstikud on juba sajandeid väga eriliseks pidanud südaöist ärkamist selleks, et Jumalat sel erilisel ajal teenida sõnas ja palves. Ja ei ole ka imestada, kui mõtleme, kui palju juba esiisa Taavet on rääkinud Piiblis Jumala südaöisest teenimisest. Tänasel päeval on südaöised palved levinud osade sefardi- ja hassiitlike juutide hulgas.

***

Mis puudutab aastavahetust, siis nagu Iisraeli sõbrad hästi teavad, algab juudi uus aasta hoopiski sügisel, septembrikuus, mille puhul tähistatakse 2-päevast roš hašana nimelist püha. Meie uus aasta algab aga südatalvel. Ühest küljest ei olegi see nii oluline, kuidas me aega jaotame. Aga lihtsalt nentimise pärast – kui ajaloos tagasi vaadata, siis 1. jaanuari saamisel uue aasta alguseks läänemaailmas ei olegi midagi juudilikku ega piibellikku.

Vanadel aegadel oli eri rahvastel käibel igasuguseid erinevaid kalendreid ja neid erinevaid on ka tänasel päeval, aga vanasti oli see kõik veel palju segasem. Tänaseks päevaks on vähemalt osaliselt püütud kalendriaasta päikese suhtes ja kuude arvustuse mõttes tasakaalus hoida. Paljude rahvaste kalendrid on olnud seotud põllumajanduslike tegevustega – külvi ja lõikusajaga – ja nii ka juutidel. Ning Egiptuses näiteks algas uus aasta ajal, kui Niiluse jõgi üle hakkas voolama.

Meie praeguse kalendri ajalugu ja juured ulatuvad aga tagasi muistsesse Roomasse. Seal oli aastas 304 päeva ja aasta koosnes 10-kuust. Ent arusaadavalt oli see ajaarvestus päikese suhtes veidi ebaloomulikult nihkes ning seda probleemi püüdis lahendama hakata Julius Caesar aastal 46 eKr. Konsulteerinud matemaatikute ja astronoomidega, seadis ta sisse Julianuse kalendri, mis oli juba sarnasem ka hiljem käibele tulnud ehk meie praeguse Gregoriuse kalendriga, mida kasutab tänapäeval enamik maailma riike.

Julius Caesar pani ka paika selle, et 1. jaanuar peaks olema aasta alguseks. Osalt seetõttu, et austada Januse-nimelist rooma jumalat, keda nimetati alguste jumalaks; tal oli kaks nägu – üks neist vaatas minevikku ja teine tulevikku.

Keskaja Euroopas püüti 1. jaanuarile kui aasta algusele rohkem religioosset tähendust anda, et see ainult mingi ebajumalaga seotud ei oleks. Kahtlane, kui hästi see soov õnnestunud on – tänasel päeval lihtsalt ei mõelda palju neile vanadele asjadele, sest kõik on läänemaades harjunud, et muidugi algab aasta 1. jaanuaril. Aga miks 1 jaanuaril? – selle peale tavaliselt ei mõelda. Ja ausalt öeldes, ega ju elu ka seisma ei jää, kui 1. jaanuari peale mitte mõelda – lihtsalt elame oma argielu ja aeg liigub edasi, vaatamata sellele, kui palju meie asjade üle sügavuti järele mõtleme või ei.

Kell 00.00, kui algab 1. jaanuar, Iisraelis uue aasta saabumist laiemalt ei tähistata. Pidutsemist leidub vaid Iisraeli suurlinnades ja peamiselt nooremate inimeste hulgas, kes aga kasutaksid nagunii ära mistahes võimalust peo korraldamiseks. Lääne kalendri aastanumbri vahetumisele eriti ei keskenduta. Rabidki rõhutavad juutidele, et aastanumbri vahetumine ei ole mingi suur asi ja juudi jaoks peaks oluline olema hoopis roš hašana püha sügisel, mil juudi ajaarvestuse järgi saabub uus aasta ja vahetub aastanumber, aga see number on teistsugune kui lääne maailmas. Ja rabid toovad välja ühe nüansi, mis on isegi kristlastele väga head mõtteainet andev – juudid võtavad oma uue aasta sügiseti vastu nii, et kuulavad šofari häält, uurivad Jumala sõna ja palvetavad. Aga suur osa maailmast peab detsembri viimasel päeval lihtsalt niisama pidu, sageli Jumala peale mitte mõeldes. Muidugi püütakse anda erinevaid uusaasta-lubadusi, aga tegelikult oleks ühel usklikul inimesel hea uus aasta vastu võtta hoopis Jumalat otsides, mitte tühisuse ja mõttetusega tegeledes.

Iisraelis on inimestel meie uue aasta saabumise kohta kasutusel termin „Sylvester“. Kuigi Sylvesteri nimelisi tähtsaid isikuid või isegi multifilmi-kangelasi on ajaloos olnud mitmeid, on siinkohal mõeldud neljanda sajandi katoliku kiriku paavsti nimega Sylvester Esimene, kes oli järjekorras 33. Ta lahkus siit ilmast 31. detsembri päeval, olles valitsenud 21 aastat ja seda peeti väga eriliseks, kuna see oli esimene nii pikk ühe paavsti valitsusaeg pärast Peetrust. Sellise erilisuse tõttu otsustati paljudes Euroopa maades hakata tähistama 31. detsembrit mitte Vana-aasta õhtuna, vaid paavsti pühana.

Ilmselt aškenazi mõjude tõttu – aškenazi juudid teadsid rääkida paavst Sylvester Esimese juudivastasusest – sattus Sylvesteri nimi ka Iisraeli. Ning meie mõttes aastavahetust hakati juutide hulgas seepärast nimetama Sylvesteriks. Aga seda enam tekib küsimus ja seda küsimust on korduvalt ka tõstatanud Iisraelis aastavahetuse tähistamise vastased, kaasa arvatud rabid, et miks peaksid juudid tähistama Sylvesteri püha, kui sellel on nii juudivaenulik ajalugu. Pealegi on tegu nii-öelda kristliku maailma aastavahetusega, mitte juudi aastavahetusega ja kui veel kaugemale tagasi vaadata – ei saanud see alguse isegi mitte millestki kristlikust, vaid hoopis paganlikust.

Iisraeli pearabi on kord öelnud, et kuigi juudid elavad peamiselt oma kalendri järgi, ei ole probleemi omada välismaailmaga suhtlemises järjepidevust ka Gregoriuse kalendri arvestuses. Ning kui juutide mittejuutidest töökaaslaste meel sellest rõõmsamaks läheb, kui neile jaanuari alguses head uut aastat soovida, siis ei ole vale seda teha. Aga juut Sylvesteri ehk läänelikku aastavahetust tähistama küll ei pea, räägivad rabid.

***

Kui püüda võrrelda, mille poolest on juutide sügisesed uue aasta vastuvõtmise pidustused erinevad läänemaailma aastavahetusest talvel, siis välja võiks tuua õige mitmeid momente.

Näiteks tõotuste tegemine või lubaduste andmine. Paljud kristlased on õppinud mitte andma katteta lubadusi ja nagu ka Piibel ütleb – tegelikult tuleks hoopiski hoiduda taoliste vannete andmisest. Sest me ei tea kõike, kuidas meie elu kujuneb ja kui juhtub, et meil ei õnnestu oma lubadusi pidada, siis ilmneb, et neil ei ole katet; tegelikult võiks meid siis isegi valetajateks nimetada. Ilmalikud inimesed annavad küll sageli igasuguseid lubadusi ja ilmselt on nad ka nende andmise hetkel päris siirad ning tahaksid ka neist lubadustest reaalselt kinni pidada. Juudi uus aasta algab 10 meeleparandus-päevaga. Ammugi mitte ei anta sel hetkel lubadusi, vaid selle asemel hoopis parandatakse meelt, et möödunud aastal ei ole suudetud elada selle vääriliselt, mida on lubatud või kuidas oleks olnud Jumala ees õige elada.

Veel üks erinevus aastavahetuse osas on see, et läänemaailma uusaasta võetakse tavaliselt vastu koos sõpradega; juutide jaoks on aga nende uue aasta püha ehk roš hašana pigem perega koosolemine. Käiakse sünagoogis, pärast mida viibitakse pereringis.

Rääkida võiks ka traditsioonide pikkusest. Juutide traditsioonid ja pühadekombed (näiteks mis puudutab palveid ja laule) ulatuvad väga kauge aja taha,. Üks juutide roš hašana palvetest, mida lauldakse, on „Avinu Malkenu” ja esimene kirjalik tunnistus, et seda on aastavahetuse ajal kasutatud, pärineb juba teisest sajandist. Läänemaailma üks tuntumaid aastavahetusel lauldavaid laule „Auld Lang Syne” on aga kõigest veidi üle 200 aasta vana. Üldse on juutide aastavahetuse saabumise tseremoniaalne külg pühalikum; palvetatakse ja loetakse Jumala sõna. Selle kõrval on mõnikord isegi piinlik mõelda, mida samal ajal tehakse läänemaailmas.

Eks kindlasti on ka läänemaailmas ning Eestiski palju pühendunud usklikke, kes aastavahetuse ajal Jumala palge ees palvetavad; ning vastukaaluks – eks on jällegi juutide seas neid ilmalikke noori, kes hoopis kusagil baaris aastavahetuse ajal purjutavad, aga jutt käib üldisest trendist. Isegi paljud sekulaarsed juudid lähevad juudi uue aasta saabumise puhul sünagoogi jumalateenistusele. Veidi on see võrreldav sellega, et meil minnakse jõulude ajal kirikusse. Aga aastavahetus on läänemaailmas ikkagi pigem pidutsemise ja saluudi aeg; juutidel see nii ei ole.

Mis veel muusikat puudutab, siis läänemaailmas kasutatakse aastavahetuse ajal igasugust peomuusikat; juutidel on aga kombeks uus aasta vastu võtta šofari ehk jäärasarve puhumisega. Üldse paljusid pidulikke sündmusi Piiblis tähistab ka šofari puhumine. Juutidel rõhutab uue aasta saabumise pidulikkust ka see, et sünagoogi minejad panevad selga uued riided. Lisaks roš hašanale on see komme seotud mitmete juudi pühadega.

Ja viimaks – üheks väga suureks erinevuseks juudi ja läänemaailma vahel on ka see, et kui meie oleme harjunud üksteisele ütlema „Head uut aastat!“ või nagu inglisekeelses maailmas öeldakse – „Õnnelikku uut aastat!“ – siis juudid soovivad üksteisele head ja magusat aastat. „Šana tova U-metuka!“ – „Head ja magusat aastat!“ Tundub, et siinkohal on eesti traditsioon isegi juudilikum, kui inglisekeelses maailmas, rõhutades head, mitte õnnelikkust.

Hea soovimise juured arvatakse ulatuvat tagasi aega, kui Jumal maailma lõi. Ta vaatas seda, mida oli loonud ja nentis, et see on hea. Piiblis on kohe alguses seega öeldud, et miski on hea. Sõna „hea“ ilmneb juba esimestes piiblisalmides. Sellepärast peavad juudid headust ja hea soovimist ka uue aasta saabumise kontekstis väga tähendusrikkaks. Heaks saab nimetada midagi siis, kui me oleme täitnud oma eesmärgi; meie elu võib nimetada heaks siis, kui oleme täitnud selle, milleks me siia maailma oleme tulnud. Ning küllap võib siis inimene ennast ka õnnelikuks pidada.

Mõtteterad rabidelt uue aastavahetuse eel

Uus aasta on meie ees nagu avatud raamat. Me läheneme sellele ebakindlalt, kuid ikkagi tulvil lootust. Me ei tea, mida tulevik toob, milliseid võimalusi, kiusatusi, rõõme ja kannatusi. Mõtleme piirile, mis lahutab vana ja uut aastat. Mõtiskleme vana aasta üle ja meenutame, milliseks me ta vormisime. Jumal, anna meile rohkem tarkust. Näita, mis annab meie elule mõtte ja päevadele tähenduse.

Lase meil mõtiskleda jõudude üle, mis mõjutavad inimese elu – tungid ja igatsused meie hinge sügavuses; auahnus ja saamahimu, mis meie tahet tagant sunnivad; harjumused ja rutiin, kuhu upuvad meie arusaamad. Ja ikkagi on Jumal suurem kui kõik need kokku ja Tema vaikne hääl on võimsam kui nende möirgamine. Uue aasta lävel tunnistame, et Jumal on valitseja. Valitsegu Ta meiegi üle ja meie hinges.

Meie elu on nagu jõgi ja me ei tea, kuhu see meid viib või kus lõpeb. Toogu algav aasta head meile, meie peredele ja inimestele meie ümber. Ärgu kordugu sel aastal läbielatud haigetsaamised ja vead. Rumalus ja kõrkus, mida nad põhjustasid, ärgu kordugu enam. Saagu meie hing uueks. Lase meil vaadata uude aastasse rõõmsalt ja usaldavalt.

Vaatan tagasi möödaläinud aastale ja tahan jätta meelde kõik hea. Ma mõtlen uutele sõpradele, kuuldud ja räägitud naljadele. Ma mõtlen hetkedele, mil ma kohtlesin rumalaid leebelt, ja inimestele, kes mind pahandasid või olid tänamatud. Ma mõtlen hetkedele, mil nad oleksid võinud minusse leebelt suhtuda. Ma mõtlen kordadele, mil minu isekus ja suurelisus hämmastasid mind ja teisi. Ma mõtlen aegadele, mil ma püüdsin enda üle järele mõelda ja avastasin, et ma võin olla üksi. Ma mõtlen sellele, mis oli minus spontaanset ja ettearvamatut ja kus mulle tundus, et ma avastan uuesti lapsepõlve süütuse. Ma mõtlen haigustele, millest mind säästeti, katastroofidest, mis minusse ei puutunud ja murest asjade pärast, mis kunagi ei juhtunud.
Ma mõtlen hetkedele, mil ma teadsin: Ma olen hinnaline.

Sissejuhatus sügispühadesse

Tervelt kolm nädalat kestab igal sügisel juudi pühade hooaeg. See algab roš hašana ehk Uusaasta pühaga, millele järgnevad kümme Aukartuse päeva. Kümnendal päeval on jom kippur ehk lepituspäev ning nädala jagu hiljem lõpetab sügispühade hooaja kaheksa päeva kestev sukot ehk lehtmajade püha.

Juudi kalender ei lange kokku meil käibel oleva Gregoriuse kalendriga, mistõttu on meie vaatevinklist võetuna igal aastal juudi pühad umbes kuu aja võrra nihkes. Roš hašana on näiteks mõnel aastal septembri alguses; teisel aastal jällegi oktoobri alguses. Roš hašana alustab juudi kalendri järgi uut aastaringi; esimeseks kalendrikuuks on tisrikuu.

Käesoleval aastal algas juudi uus aasta 20. septembri õhtul; lepituspäeva tähistatakse 29. septembri õhtust 30. septembri õhtuni ja lehtmajade püha on 4. oktoobri õhtust 13. oktoobri õhtuni. Iisraelis kestab lehtmajade püha päeva võrra vähem kui mujal maades.

Jom kippur ehk lepituspäev on piiblis esitatud heebreakeelse nimega jom ha-kipurim ehk lepituste päev. See on juudi kalendri aastaringi kõige tõsisem ja pühalikum päev. Selle kohta on räägitud 3. Moosese raamatus 23. peatükis salmides 27-32: „Aga kümnes päev selles seitsmendas kuus on lepituspäev; see olgu teile pühaks kokkutulekuks: alandage siis oma hinged ja ohverdage Issandale tuleohvreid! Sel päeval ärge tehke ühtegi tööd, sest see on teile lepituspäevaks, mil teie eest lepitust toimetatakse Issanda, teie Jumala ees! Jah, igaüks, kes sel päeval ennast ei alanda, hävitatagu oma rahva seast! Ja igaühe, kes sel päeval teeb mingit tööd, ma hävitan tema rahva seast! Ärge tehke siis ühtegi tööd; see olgu teie sugupõlvedele igaveseks seaduseks, kus te iganes asute! See olgu teile täielikuks hingamispäevaks ja hingede alandamiseks! Algusega kuu üheksanda päeva õhtul, õhtust õhtuni, pidage seda oma hingamispäeva!”

Loe edasi

Hanuka tähendab heebrea keelest tõlgituna „pühitsemist“, aga sellel pühal on mitu nime: pühitsemise püha, templiuuendamise püha, valguse püha.

Hanuka kestab igal aastal juudi kalendri järgi 25ndast kislevist kuni kolmanda tevetini; meie kalendri järgi jääb see novembri lõppu või detsembrisse. 2016. aastal algab Hanuka 24. detsembri õhtul ja lõpeb 2017. aasta 1. jaanuari õhtul.

Hanukat tähistavad juudid meenutuseks Jeruusalemma teise templi puhastamisest ja taaspühitsemisest, mis toimus meie kalendri järgi aastal 165 eKr. Seetõttu on Hanuka ainus vanadest juudi pühadest, mida Vanas Testamendis mainitud ei ole, kuna Vanasse Testamenti said viimaste sündmustena kirja need, mis juhtusid umbes 400 aastat eKr.

Loe edasi