Juunikuises ajakirjas alustasime lugu nelja eestlase viibimisest vabatahtlikuna Iisraeli Kaitseväes. Reisist sündisid kirjad kodustele, mida lühendatuna kajastame.
Tere kiirustavast Tel Avivi linnast! 10. aprill 2017
Oleme edukalt Sar-El programmi lõpetanud. On eriline arm ja õnn panustada Püha Maa toetamisse mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Sõnum, et seisame Iisraeli kõrval, on oluline ajal, kus araabia maailm koos lääneriikidega survestab Iisraeli loobuma õigusest elada maal, mida Jumal neile on andnud igaveseks. Lugesin just täna Hs 36:5, kuidas Jumal määratleb seda territooriumi eelkõige Tema maana. Ta räägib rahvastest „…kes kõigest südamest rõõmutsedes ja hinges põlgust tundes on võtnud endale omandiks MINU MAA….“. Iisraeli ründaja ja vihkaja seisab silmitsi Jumala enda ning Tema otsustega. Issand taastab maa ja rahva iseenda, mitte juutide tubliduse või erakordsuse pärast. „Ma ei tee seda teie pärast, ütleb Issand Jumal, see olgu teile teada!“ (36:32.)
Töötades Iisraeli heaks, tuleb enda jaoks selgelt paika panna, et mitte maa ega rahvas ei ole kummardusobjekt, vaid Jumal, kes neid on valinud. Kui Tema ütleb, et nad on MINU RAHVAS, siis nii on (Hs 37:12).
Tel Avivis peatume Abraham Hos-
telis. Kui võõristav on peale kõrbe väärikat rahu ja ilu sattuda ühtäkki tormavasse ja signaalitsevasse linnamöllu! Rendime auto ja oleme nüüd enamasti ratastel. Sõidame põhja, Galilea äärde.
Lootsime külastada Sahne Rahvusparki, looduse SPA-d, mida kutsutakse hellitavalt ka Eedeni aiaks. Sealne looduslik vesi on aastaringselt +28º. Paraku ei leia me seda õigel ajal üles ning park osutub suletuks. Hans on väga nördinud. Galilea järves ujudes kohtub ta aga toreda juudi rabiga ning saab sellest põgusast suhtlemisest taas rõõmsaks. Õnneks ikka tõesti vähe vaja!
Järgmisel päeval seikleme Jeeriko kandis. Otsime üles Surmavarju oru (Wadi Qelt), mida arvatakse olevat Taaveti inspiratsiooniallikaks 23. laulu loomisel. Soovin et võiksite kõik omal nahal kogeda ja näha selle paiga erakordsust! Tasub aeg maha võtta ning planeerida orus ja mägedel rändamiseks terve päeva.
Praegu kasutavad beduiini karjased Wadi Qelt orgu Jeerikos käimiseks. Ühel mäel kohtamegi lahket Josefit, kes muidu elab Jeerikos oma naise ja 6 lapsega, kuid karjatab siin Juuda mägedel kitsi ja lambaid. Ta pakub meile lahkelt kuuma teed ning Hans rõõmustab teda vastu kena salli ostmisega.
Org, mille pikkus on ca 28 km, üllatab aga veelgi oma saladustega. Kes on näinud „Sõrmuste isanda“ filme – Wadi Qelti vaatepilt meenutab midagi sarnast filmis olevale haldjate lossile. Oru põhjast kõrguvast kaljuseinast eenduvad piltilusad kaljusse raiutud kabelid ja lummavad aiad. See on St George kreeka-ortodoksi klooster, mida hinnatakse üheks maailma vanimaks kirikuks (rajatud 480 pKr).
Wadi Qelt oruga paralleelselt läheb ka vana Rooma-aegne Jeruusalemma ja Jeeriko vaheline tee. Ilmselt mõtles Jeesus sellesama tee peale, kui ta jutustas oma halastaja samaarlase loo.
Kohtume oma oru-teekonnal mitmete huvitavate inimestega, enamasti Läänekalda araablastega. Üks sõbralik seltskond lähedalolevast Nabluse linnast kutsub meid oma lõkke äärde ja pakub värskelt tulel küpsetatud lambaliha ning pitaleibu. Keele viib alla! Täname südamest ja soovime üksteisele Salam Aleykum (rahu teile). Jeerikosse sõidu jätame aga hilise aja tõttu ära. Hüppame hoopis peegelsiledasse Soolamerre. Kuusirp sätendab taevas taamal kõrguvate Moabi mägede kohal ning õhk pakatab sametisest sumedusest. Nii ilus, et hakkab valus…
Oleme broneerinud ühe öö Ein Gedi Youth Hotelli, et võita rohkem aega kohapeal liikumiseks. Seekord leiame üles Soolamere põhjakaldale jääva Jeesuse arvatava ristimiskoha, Qasr el Yahud. Hansul ja Tarmol on seal Jumalaga oma lugu.
Loomulikult ei saa seekordki jätta külastamata Masadat. Ärkame 04:30 ning sõidame täielikus ööpimeduses mäejalamile. Kell 05:30 avatakse värav ning looklev pealampidega inimrivi hakkab vaikselt tõusma mäkke, vastu kohtumisele päikesega.
Õhtupoolel oleme Wadi Davidi allikatel, hingamisvetel. Kaks looduslikku mageveeallikat loovad keset Juuda kõrbe kahe mäe vahele idüllilise ja rikkaliku loodusega maa-ala, Ein Gedi Rahvuspargi. Juudid armastavad seda paika. On see sellepärast, et siinsed koopad on olnud varjupaigaks armastatud kuningas Taavetile või on nad samamoodi nagu meiegi lummatud ajatust ilust, mis kaljude, koskede, looduslike basseinide, džunglilaadse veetaimestiku ja uudishimulike kaljumäkrade-kitsede sümbioosis tekib, teab vaid Jumal.
Tänase päikeseloojanguga algavad Paasapühad ning meil on aeg tagasi pöörduda Eestimaale.
Lehitraot (nägemiseni), Iisrael – „maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni viibivad Issanda, su Jumala silmad“ (5Ms 11:12).
Tänulikult
Sirly+Hans, Tarmo ja Helgi
