Me kõik võime ette kujutada pilti, kuidas andekas väejuht koos oma staabiga kummardub õhtusel või südaöisel tunnil kaartide kohale ja seab paika sõjalise tegevuse plaane. Küllap oleme sellist pilti isegi näinud, näiteks Napoleoni kohta, keda peetakse üheks ajaloo parimaks väejuhiks just oma strateegia ja taktika poolest.
Sõna strategos on pärit kreeka keelest ja see tähistas kindralit, sõjaväe juhti. Strateegia tänapäevases mõistes on mingi kaugema eesmärgi saavutamiseks koostatud tegevuskava, suurem pilt. Sõjas näiteks uue ala vallutamine või kaotatu tagasi saamine. Strateegiline plaan hõlmab ka relvajõudude ettevalmistamist, operatsiooni juhtimist, strateegilist luuret, stabiilset sidet, tagala korraldust.
Kõike seda pole meil arvatavasti raske üle kanda meie kristlikule elule ja võitlusele. Nii Piibel kui meie ise kutsume tihti oma usukaaslasi kaasvõitlejateks. Pauluse sõnutsi oleme Kristuse Jeesuse tublid sõdurid (2Tm 2:3). Paulus kirjutab ka tähelepanuväärsed sõnad: …ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes (1Kr 9:26). Tähendab, ta võitles teadlikult ja sihikindlalt.
Strateegiast räägitakse ka muudel elualadel – meil on haridusstrateegia, majandusstrateegia, riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“, milles on püstitatud eesmärgid ja välja toodud arenguvajadused. Iga soovija võib seda lugeda. Strateegia on ka millegi tegemise viis.
Mis on siis strateegiline palve? Võime ehk öelda, et mingi suurema eesmärgi saavutamisele suunatud palve, mis katab sellega seotud isikuid, olukordi, vahendeid, vahetegevusi jne. Aga alustame kõige olulisemast: pole mõtet koostada mingeid plaane, kui sul pole selget eesmärki, millele oled pühendunud, mis on Jumal sulle näidanud ja sulle südamele pannud. Muidu me lihtsalt ei vea välja. Jeesus räägib oma tähendamissõnas torniehitajast, kes pole oma ehitust läbi mõelnud, ja kuningast, kes pole enne sõtta minekut aru pidanud, kas ta suudab väiksema hulgaga võita suuremat (Lk 14:28-32). Küsimus on siis selles, kas inimesel on olemas kõik selleks, et alustatut lõpule viia. Jeesuse seatud tingimus nende lugude juures on mõtlemapanev: Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on, ei saa olla minu jünger (Lk 14:33). Seega, kui meil on eesmärk Jumala riigi töös, peame aru saama, kas oleme Jeesusele üle antud ja omast loobunud. Muidugi on meil alati meeles Jeesuse suur misjonikäsk kui pealisülesanne. Kristlikud strateegiad ei ole meie tegu, vaid koostöö Jumalaga, pidevalt küsides, kuidas edasi ja paludes selgust. Samas ei ole me pimedalt juhitavad, Jeesus ütleb: Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. Jh 15:15. Olen teada andnud kõik…(!)
Oleme konkreetsemad. Ütleme, et Jumal on pannud meile südamele võidelda meie Riigikogu eest, et see austaks Jumalat ja Tema Sõna. Mis me siis nüüd teeme? Strateegiaid võib olla erinevaid. Kindlasti me vajame mõttekaaslasi. Uurime, kas Riigikogus on inimesi, kes usuvad Jumalat, püüame nendega kontakti saada. Palvetame nimeliselt iga Riigikogu liikme pärast. Uurime, milliste seaduseelnõudega tegeletakse, palvetame iga üksiku pärast. Kutsume Riigikogu liikmeid kogudusse. Kes on Riigikogu strateegilised isikud, kellest oleneb palju? Riigikogu esimehed, komisjonide juhid, fraktsioonide juhid. Palvetame. Kõik see peaks olema läbi mõeldud ja iga päev palves kantud, võimalusel ülesanded jagatud. Peaksime võimalikult konkreetsed olema mingite vahetegevuste läbiviimises, nende sihipärasuse hindamises. Kui meil on nii palju mõttekaaslasi, et igaüks palvetab ühe Riigikogu liikme eest püsivalt, võime seada vahe-eesmärgi tutvuda ja kokku saada oma eestpalvetatavaga, vahel on hea lausa kuupäevad paika panna. Meil peab olema tagala, kes meie pärast palvetab. Stabiilne side omavahel. Strateegiline luure, mis tuvastab võimalikke kohti, kust sisse pääseda. Tegelikult on see palve Eestimaa tuleviku pärast, sest Riigikogu võtab vastu seadusi.
Kas strateegiline planeerimine on piibellik? Minu arvates on Jumal ise kõige suurem strateeg – inimese päästmise plaan ja selle läbiviimine on meie plaanidest palju kõrgemal kui taevas maast, me saame seda aukartuses imetleda. Piibli tegelastest loetakse Joosuat ka ilmalikus ajalookirjanduses üheks parimaks väejuhiks. Kuidas vallutas Jeeriko, kuidas Ai (Jos 6-8). Tal oli võimsaim relv – Jumal.
Mis oli Pauluse strateegia? Inimesed, kogudused. Kui püsivalt ta palvetab koguduste eest, kirjutab kirju, hoolitseb, et Jumala inimesed saaksid üles ehitatud! Tasub lugeda Ef 1:15-23; Ef 3:14-21; Fl 1:3-11, Kl 1:9-13. Eesmärk on ikka evangeeliumi levik nende varustatud inimeste kaudu. Paulus rõhutab: ma ei lakka tänamast, tuletan meelde…See on strateegia seestpoolt väljaspoole, nagu uue inimese kasvaminegi käib.
Küsisin ühelt pastorilt, millest ta alustaks, kui eesmärk oleks võita oma linn Kristusele. Ta ütles üsna kohe: pimeduse jõudude sidumisest. Ap 26:17-18. Igal linnal on oma vaimne atmosfäär, vahel me tunnetame seda. See sõltub ajaloost, linnas olnud võimudest, tegevustest, lepingutest, inimeste mentaliteedist, sellest kõigest võivad tekkida kindlustused. Minu isa ütles Rakvere kohta vanasti – see on nagu Mirgorod (sumbunud väikelinn Ukraina kirjaniku Gogoli järgi, väikekodanlik, inimesed jagelevad tühiste asjade pärast jne). Praegu on Myrhorod Ukraina õhujõudude lennubaas!!! Ja ka Rakvere vaimne õhkkond on teine. Kuidas me siis neid pimeduse jõude seome? Jeesus ütleb: Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse (Jh 12:46). Meil on vaja paluda vaimuande, vaimude eristamise võimet. Jumala Sõna annab meelevalla siduda või lahti päästa. Selleks ongi Inimese Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod (1Jh 3:8). Teie olete saanud osa Tema täiusest, kes on iga valitsuse ja meelevalla pea (Kl 2:10). Aga püsivust ja sihikindlust on meil alati vaja.
Jeesusel on Jumala Riiki kutsumise viise erinevaid – külvaja, võrk. Külvaja on üksik, kes külvab seemet kõikjale, aga ei tohi masenduda, et vaid veerand kannab head vilja. Võrk on Jumala rahvas, kes tõmbab sügavast saagi välja, aga võrk ei tohi rebeneda. Kui meie strateegia on võrk, peame igati toetama Jumala rahva ühtsust, koguduste vahelist koostööd, vajadusel lepitama ja selgitama jne. Jeesus saatis jüngreid välja paarikaupa: tehke terveks haigeid, ajage välja kurje vaime!
Mind on väga puudutanud Hudson Taylori näide, kes oli Hiina sisemaa misjoni rajaja. Olles juba aastaid töötanud Hiinas, hakkas ta puhkuse ajal mererannas kõndides mõtlema Jeesuse sõnadele: kuulutage evangeeliumi kõigele loodule. Ta mõistis, et iga Hiina inimene peaks saama kuulda evangeeliumi. Ja ta sai strateegia: kõigi oma kaastöölistega hakkasid nad palvetama tuhande misjonäri pärast, kes võiksid liikuda Hiina sisemaale. Tema arutlus oli nii konkreetne: kui tuhat evangelisti õpetavad iga päev igaüks 250 inimest, siis tuhande päevaga – kolme aastaga – kuuleb 250 miljonit inimest evangeeliumi. (R. Steer: J. Hudson Taylor, lk 335). Kõige sellega kaasnes loomulikult varustus, koguduste rajamine, väljaõpe kohalikele, toetuse leidmine jpm. Soovitan lugeda!
Oma kogemusest võin tunnistada, et mõnigi asi on jäänud lõpule viimata sel põhjusel, et on puudunud strateegia, läbimõeldud ja üksikasjaline palve, selge juhtimine. Küllap oleme kõik saanud Jumalalt midagi, mis on eriliselt meie südamel: lapsed, noored, vangid, kodutud… Küsime siis, mis on meie osa selles, ja palvetame, olles valmis tegutsema.
