Ajakirja kokku panemisel mängivad olulist rolli toimetajad. Palusime endisel toimetajal Taimi Pärnal jagada oma mõtteid EMK ajakirjanduse ja ajakirja Koduteel kohta.
Eellugu
Ajakiri Koduteel sai mulle tuttavaks juba lapsena. Väikesena ei olnud ma „lugejat“ tüüpi. Mu lähedased armastasid ja armastavad palju lugeda. Mulle piisas vähemast. Võib-olla seetõttu sattusingi ma lugema just ajakirju. Seal olid ju väikesed lood.
Vanaemast oli jäänud meile terve hulk vanu kristlikke ajakirju. Nende hulgas vanad eestiaegsed Kristlik Kaitsja, Koduteel ja lasteleht, mille nime ma ei mäleta. Vahetevahel ma lappasin neid, lugesin lugusid – mulle meeldisid reisilood ehk siis tollased misjonilood. Tihti vaatasin ka tolleaegseid reklaame – päris huvitav tegevus, reklaam kajastab ju tihti ajakohasust pareminigi kui mõni lugu. Reklaam peab kajastama päris elu, olema just tolle aja huviorbiidis.
Natuke vanemas eas ka mõtisklesin tolleaegse usu üle. Ma olin sügavalt üllatunud, kui ma leidsin möödunud sajandi alguse usklikke arutlemas Püha Vaimu väljavalamise teemadel, ja seda ajakirja veergudel. Ka on mind huvitanud nimekirjad – kes on kus ordineeritud, miks keegi kirjutab jne.
Võib-olla selle nostalgilise mälestuse tõttu sattusingi ma esialgu seda ajakirja kujundama. Ajakirja toimkonda sattumine oli mu esimene vabatahtlik töö koguduses. Olin toona just kogudusega liitunud. Alguses olin toimkonnas kuulaja-kaasamõtleja, seda koos Rein Laaneseri, Anneli Klaussoni ja Tarmo Lilleojaga. Enne seda aega oli pea-mõtleja Urmas Rahuvarm. Nii umbes paari numbri vaatlemise järel, aastal 1995, sattusin seda ajakirja kujundama. Ja see kujundamine, enamasti ka kaasamõtlemine, jäi siis 23ks aastaks, ehk kuni möödunud aastani.
Mõtted ajakirjast Koduteel
Iga ajakirja eesmärk on esmalt lihtsalt olla huvipakkuv ja kena. Siis tahab inimene seda lugeda. Alati peab selles olema vähemalt üks sügavamalt huvi pakkuv lugu. Soovitavalt midagi sellist, mis mind aitab. Ja tänasel päeval – ta peab ka silmale ilus vaadata olema.
Ajakiri Koduteel minu jaoks…? Esimesena on ta lihtsalt kristlik ajakiri, mille eesmärk on rääkida Jumalast. Seda nii koguduse liikmele kui ka mittekristlasele. Mulle meenub lugu trükikoja juhist, kes aastaid trükkis ajakirja. Olime juba vast 10 aastat üle kuu käinud ajakirja trükkima viimas-toomas, kui tolle juht korraga natuke frustreerunult küsis: „No millal te mind siis kirikusse kutsute? Ma iga kord loen teie ajakirja, päris läbi loen kohe. Olen juba ammu oodanud, et te mind kutsute!“
Usun, et oma vaiksel moel on iga kristlik kirjandus ka evangeelne, ta on kellegi jaoks vaikne kutse Jumala juurde. Seega, ootan sealt alati Jumal sõna, tunnistusi Jumala tegudest, lugusid inimeste muutumisest usu läbi. Mida ma sealt mittekristlasena otsiksin – kindlasti abi, olles üksinduses, leinas, raskustes, nõuannet. Vast võiks olla ka väike koht, kus öeldakse, kuhu saan pöörduda.
Lisaks eelnenule on see ajakiri ka suures osas kiriku kroonika. Tänases päevas tunduvad meie uudised nii tavalised ja vahel ka näiliselt eneseupitamisena. Ometi kannavad needsamad uudised ajas väärtust, mille järgi me mäletame oma kirikut. Minu jaoks on oluline olnud ka see, et kuna ajakiri on perioodiline trükis paberkandjal, siis salvestub kogu see ajalugu ka Rahvusarhiivis, olles osa Eesti usuloost, mis on talletatud, säilitatud. Loomulikult ei asenda ajakiri kohalike koguduste väikesi infolehekesi, mis tegelikult samuti kannavad endas osakest ajalugu.
Ajakiri peaks olema Eesti Metodisti Kiriku üsnagi eripalgeliste koguduste pildile tooja. Ehk ka tunde tekitaja, et metodistid on üks kirik. Seda vaatamata sellele, et eri kogudustes on ka erinevaid vaateid. Ajakirja ülesanne on ka neid erisusi pildile tuua. Seni on ta küll põhiliselt eestikeelsete koguduste tegevuse ja mõtete kajastus. Aga ikka jõudumööda.
Järellugu
Sorteerisin hiljuti oma koju ladestunud „kultuurkihti“ ehk vanu trükiseid ja sealhulgas ka ajakirju/ajalehti. Sattusin lugema üle kümne aasta taguseid infolehti, kus oli pastori mõtisklus. Avastasin nende lugude ajakohasuse ja ajatu olemise. Lihtsalt tore oli ka ajas tagasi minna, selline lugemine meenutab toonast aega, seda, mis mu enda elus siis juhtus. Samuti tõi kogu see meenutus Jumala ligiolu majja.
Head lugemist ja Jumala otsimist soovides
Taimi Pärna, Koduteel toimetaja kt aastatel 2016-2018
Usun, et oma vaiksel moel on iga kristlik kirjandus ka evangeelne, ta on kellegi jaoks vaikne kutse Jumala juurde.
