„Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna, pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk.“ (Hb 13:7) Eriliselt väärtustab Jumala sõna „usku, mis läbikatsutuna leitakse palju hinnalisem olevat kullast, mida tules läbi proovitakse. “ (1Pt 1:7)
Kui me küsime, miks vend Hugo Oengo oli ja veelgi on meile nõnda tähtis? Üpris kindlasti ka sellepärast, et temas oli seda tules läbiproovitud usku, mis on palju hinnalisem kullast. Ta kandis endas temale kui Kristuse ustavale sulasele löödud haavade arme. Need olid tema aumärgid. Ta pidas neid kalliks.
Hugo Oengo sündis Haapsalus 12. detsembril 1907 Hiiumaalt pärit kaugesõidu-kapteni 9 lapselisse perre kaheksandana. Pühendunud kristlasest ema viis väikese Hugo Haapsalu metodisti koguduse pühapäevakooli. Kindel otsus usaldada oma elu Jumala kätesse sündis tema 17. eluaastal. Issand Jeesus sai tema Päästjaks, ülimaks autoriteediks ja tema valikute prioriteediks ka siis, kui Kristusele ustavaks jäämise hinnaks oli loobumine tööst professorina Tallinna Polütehnilises Instituudis, mille ta oli lõpetanud kuldmedaliga. Samuti loobumine tööst Teaduste Akadeemias ja mujal, kus vajati sügavate teadmistega spetsialisti. Aga selline oli nõukogude okupatsiooniaja ateistliku ja vägivaldse režiimi karm tegelikkus. Kuid ajadistantsilt tagasi vaadates näeme siingi Jumala imelist plaani Tema ustava sõbra elus. Vabastatuna kõigist teadlase karjääriga seotud ülesannetest, pühendas ta ennast jäägitult Kuningriigi tööle. Mulle on meelde jäänud ta sõnad: „Maailmas on palju insenere, kuid töötajaid Jumala põllul vähe.“ Jumal kinkis talle oma püha võidmise kasutades teda mitmel pool ja paljude õnnistuseks. Sõnum, mida ta kuulutas, kutsus jumalatuid Jumala juurde ja usklikke üles südame ja elu puhtusele, et olla täidetud ja juhitud Pühast Vaimust.
Teda iseloomustab ka sügav austus Jumala sõna vastu. Jutluse alusteksti lugemisel manitses ta kuulajaid: „Pange hoolega tähele, Jumala sõna on autoriteet, mitte niivõrd minu kommentaarid.“ Kuigi ka need osutusid autoriteetseiks, sest ta sõnum toetus alati sõnale. Ja pole siis ime, et iga tema jutlust oodati alati suure igatsusega.
Hugo Oengo palvetas paljude haigete pärast. Ka minu pärast, kui ma olin teismeeas haigestunud kopsutuberkuloosi. Ma sain sellest tõvest täiesti terveks. Oengol oli silma ja südant näha ja aidata inimesi, kes olid sattunud kitsikusse. Ehk valgustab tema elu seda külge järgmine lugu. Urve, minu abikaasa, oli alles varateismeline, kui ta armastatud isa suri. Urvel koos ema ja vennaga tuli üle elada raskeid aegu, kuni jõudis kätte päev, mil polnud enam leibagi laual, rääkimata muust. Just sellel päeval külastas neid pastor Hugo Oengo. Tal oli hingehoolduslik vestlus sügavas leinas lesega. Siis ta palvetas tema ja ta laste eest ning lahkumise eel tundis Oengo ka huvi, pere igapäevase toimetuleku kohta. Urve ema püüdis näida optimistina ja vastas, et kõik on korras. Pastor lahkus, kuid hetke pärast tuli tagasi ja ütles talle omase karmivõitu tooniga: „Õde, sa ei rääkinud tõtt. Issand käskis selle siia jätta.“ Asetas ümbriku lauale ja lahkus kiiresti toast. Hiljem aga jutustas Urve ema vend Oengole kogu tõe nende olukorrast tol kriitilisel päeval. Oengo tänas Jumalat, kes oli teda juhtinud õigel ajal õigesse kohta ja rõõmustas, et ta oli olnud sõnakuulelik Jumala märguandele.
Hugo Oengo sai ärakutse siit Taevakoju pühapäeval, 10. detsembril 1978. Saatsime ta viimsele teele koos suure rahvahulgaga Oleviste kirikust. Armastatud pastori Hugo Oengo lahkumisest on möödunud üle 41 aasta. Tema jutlused, mis Tallinna metodisti koguduses (Mere puiestee kirikus) omal ajal said lintidele ja paberitele talletatud, kõnetavad meid ikka veel.
Pastor Stanislav Sirel on kirjastanud kaks raamatut kokku 97 lühisõnumiga Hugo Oengo peetud jutlustest. Julgen neid kõigile soojalt soovitada, olles veendunud, et Jumala sõna ei tule tühjalt tagasi, vaid teeb ära selle hea töö, milleks ta on välja läkitatud.
Rahusooviga vend Olav Pärnamets
