Jutlustajana hinnatud Hugo Oengo sõnumid kõlavad aktuaalsetena ka tänapäeval. Koduteel pakub võimalust osa saada Hugo Oengo jutlusest, mis ilmus Kristliku Kaitsja veergudel oktoobris 1935.
Nägin maantee ääres suurt kaske, mille tüvi oli murdunud peaaegu poolel kõrgusel ning ülemine osa langenud põiki üle maantee, vigastades maantee ääres olevas aias mitmeid inimesi.
Kuna torm sel päeval ei olnud väga tugev, siis pidi tüve murdumise ja katastroofilise langemise põhjus peituma puus endas. Murdunud kohta vaadeldes selgus, et tüvi oli seest mädanenud ja pehastunud, kuigi puu väliselt oli terve ning lehis.
Selle vägeva kase langemine suvetormis meenutas minule neid paljusid langemisi, mida näeme usuliselt edasipüüdvate inimeste juures. Minule näib, et ka siin ei ole mitte tormid, s. o välised põhjused: kiusatused, raskused ja katsumised, või teised inimesed, usklikud, kogudus jne, nii suured süüdlased, et peaksid paratamatult langemisi esile kutsuma, vaid enamal jaol juhtudel on tegemist sisemiste vigadega, pehastunud südame ja mädanenud juurtega – millele paratamatult kunagi pidi järgnema langemine.
/…/
On kuidagi nii välja kujunenud, et suvisel ajal noored usklikud enamasti märkavad, et nad on langenud kas suuremal või vähemal määral, sellepärast on nüüd suve lõppedes kohane jälgida neid põhjusi, mis viivad usklikke langemisele.
Langemise põhjused ja langemise viisid on mitmesugused.
Ühed langevad sügavamale maailma ja patuellu, ning meie ütleme, et nad on usust ära langenud. Teised langevad võib olla ainult enese teades mõnda üksikusse pattu, tuimusesse või leigusesse, mõni jätab ainult piibliuurimise, mõni palveelu. Kõikide langemiste ühiseks tunnuseks on allaminek sellest elutasapinnast, milleks Jumal meid on üles äratanud.
Miks langevad siis usklikud? Üks langemise põhjusi on ebaõige usuline alus (Mt 7:24-27). Kõikide usuline elu ei tugine uuestisünni (Joh. 3:3-6) alusele ja sellepärast on neil ka võimatu elada uut elu (vaata Rooma 7. p). Oma tahtejõule toetuv usuelu ja vagadus kaotab ühel või teisel juhul oma tõelise sisu ning kutsub esile kas nähtava või sisemise, teistele nägematu, langemise.
Teine langemise põhjus on poolik usuline alus. Kord on inimene küll sisemist uuendust läbi elanud, kuid lihameel ei ole surmale antud. Uus ja vana inimene elavad kõrvuti ühes isikus ning vana on kuidagi mõjukam ning kipub aeg-ajalt jälle allapoole seda, mida uus on ehitanud. Sellist ebamäärast elu elavad paljud meie usklikud – nad kõiguvad Rooma 7. p. ja 8. p. olukordade vahel. Nad tunnevad Jumala Vaimu uuendavat jõudu, kuid ei anna sellele täit võimalust endas tegutsemiseks. Keegi nimetab selliseid „poolikult päästetud usklikkudeks“. Mõned neist on olnud kindlasti kord täielikult päästetud, kuid on hiljem tahtnud end jagada maailma ja Kristuse vahel. Kahesugusele eriomadustega aluspõhjale toetuv ehitis praguneb paratamatult ning langemise võimalused on alati olemas.
Mõlematel juhtudel kaob langemise hädaoht, kui rajatakse õige alus, mis teostub uue ja täieliku andumuse kaudu.
Mitmed usklikud langevad selle tõttu, et nad on kord teinud mõne suure vea oma usuellu – on kas Jumala Vaimule vastu hakanud, mõnda salapattu endas hellitama hakanud, mõne ilmaliku harjumuse omandanud või maailmaga end mõnel viisil sidunud. Sellised vead, kui neid ei kõrvaldata, saavad alatiste langemiste põhjusteks. Torn, mille üks osa on ehitatud viltu, ei või jääda püsima, kuigi edasi ehitatakse otse.
Viga tuleb ennem kõrvaldada – patust loobuda, Jeesuselt uut andestust paluda ja usus vastu võtta ning üles tunnistada oma viga kas koguduses või üksikule usaldatavale usklikule sõbrale, nii kuidas Jumal selleks märku annab – ja siis võib loota, et langemise oht on eemaldatud.
Palju usklikke langevad hooletuse või liig julguse tõttu. Meie peame pattu ja kuradit kartma ja teadma, et kiusatuste vastu on ainult üks võitlus olemas ja see on: võidelda end läbi lainete Kristuse varju. Paljud võitlevad patuga, harjutavad oma jõudu, püüavad olla valvsad, kuid langevad ometi, kui nad ei ole Kristuse sees, s. o lakkamatus ühenduses Temaga. Meie hooletus seisab selles, et meie võime rahulikult elada päevi või ka nädalaid, ilma et meie oleks Kristusega ühenduses (2. Kor. 13:5). Puu, mille soontest enam mahl läbi ei voola, kuivab ning kuivanud puu võib murduda ootamatult, sest ta on habras.
On veel üks põhjus, miks mitmed usklikud, eriti aga noored usklikud, sageli ootamatult ja kiiresti sügavale langevad, ja see on, et nad ei oska pidurdada, kui nad kord on hakanud juhulikult langema. Ei ole lootust, et langev keha, mida millegagi ei pidurdata, iseendast peatuks langemisel, või et langemise kiirus väheneks – see pigemini veel kasvab. Paljud usklikud, kui nad on langenud, lähevad ükskõikselt edasi – löövad lootusetul käega: „Ah, minust ikka usklikku ei saa, ma langen ju nii sageli.“
Ma mainin mõningaid pidureid, mida võib ja peab ikka tarvitama, olgu langemine usuelus ükskõik kui suur ja kui pöörase kiirusega.
Paulus ütleb: „Paluge lõpmata Jumalat“ (1. Tes. 5:17). Keegi noor, kelle sisemine usuelu oli mitmeti alla langenud, ütles: „Ma ei palugi enam, mis sellest kasu.“ Ma ütlesin: „Palu alati, palu ka siis, kui langemise kiirus on nii suur, et sinul mingit lootust pole; palu ka siis, kui süda on juba täiesti tuim, sest palve on tähtsaim pidur langemise teel.“ – Palve on tee, mille kaudu süda uuesti võib elavaks saada, ja kui see on kadunud, milline teine abinõu peaks paremini suutma viia langenud hinge Kristuse juurde tagasi?
Teine pidur on: usalda Jumala armastust ka siis, kui sa oled kadunud poja sarnane – tea, et kodus ootab ikkagi veel isa, kuigi poeg on kaugel. Looda sellele armastusele ja siis, kui sa seda korduvalt oled kurvastanud, sest Kristus käskis juba inimesi 70×7 korda üksteisele andeks anda, kui palju enam korda annab Ta ise inimesele andeks. Ära arva, et sa ei ole enam Jumala laps – sa oled Jumala laps ka siis, kui sa oled kadunud poeg, sest olnud asja, s. o meie uuestisündi, ei saa ükski asi olematuks teha, kuigi meie selle õigused oleme ajutiselt kaotanud – Isamajas need ootavad meid.
On veel tähtsaid pidureid: ära jäta piibli lugemist, sest selle kaudu võib avaneda tee tagasi; ära loobu koosolekutel käimast ja usklikkudega kokku puutumast, sest need võivad sinus äratada igatsuse Kristuse järele ja juhatada sinule teed sinna; ära andu meelega pattudele, mõteldes, et kord peab niikuinii uuesti andeks paluma, üks enam või vähem. Tea, et meelega tehtud patu andekssaamisega mõnele usaldatavale sõbrale, et teie võiksite koos paluda, või et tema teaks sinu eest paluda.
Eestpalve on parim pidur ka nende langemise teel, kes enam ise ei märka midagi teha enda heaks. On halb, kui kogudustes ja noorteühingutes hakatakse neid arvustama, kes on jäänud tuimaks ja sisemiselt või väliselt langenud – parem on nende eest lakkamatult paluda.
