Kas on võimalik hästi ja õigesti elada, olemata kristlane? Mind paluti seda küsimust käsitleda, kuid kõigepealt peaksin tegema ühe olulise märkuse. Näib, nagu oleks selle küsimuse esitanud inimene, kes nagu arutleks endamisi: „Mind ei huvita see, kas ristiusk on tõene või mitte. Mulle pole oluline, kas universum vastab tegelikult enam kristlaste või materialistide arusaamale. Ma tahan üksnes hästi elada. Ma ei võta omaks uskumusi, mis on tõesed, vaid üksnes selliseid, mis on mulle kasulikud.“
Ausalt öelda on mul raske sellist mõtteviisi heaks kiita. Muu hulgas eristab inimest loomast soov asjade olemust tundma õppida ja igatsus mõista tegelikkust – lihtsalt teadmise enese pärast. Kui inimene on sellise soovi täielikult minetanud, siis on ta ühtlasi kaotanud osa oma inimlikkusest. Tegelikult ma ei usu, et ükski inimene sellisele kirjeldusele vastaks. Pigem kohtame sageli mõtlematuid jutlustajaid, kes ei väsi seletamast, kuidas ristiusk inimest ja ühiskonda paremale järjele aitab – nagu oleks tegemist mingi patenteeritud ravimiga.
Ristiusk esitab meile faktid, mis väidetavalt seletavad universumi olemust. Need võivad vastata tõele või mitte. Meie asi on faktide usaldusväärsuses selgusele jõuda, milleks meid sunnib meie loomupärane uuriv vaim. Me vajame vastuseid. Kui ristiusk on eksitus, siis ei taha ükski aus inimene seda omaks võtta, isegi siis mitte, kui see kedagi aitab. Kui asi on vastupidi, siis tahab iga ausameelne inimene seda uskuda – ka siis, kui tal sellest mingit kasu pole.
Kui oleme seda mõistnud, siis peame veel midagi möönma. Kui ristiusk väljendab tõde, siis ei saa olla nii, et eeldused heaks eluks on võrdselt nii neil, kes tõde teavad, kui neil, kes elavad teadmatuses. Faktide teadmine määrab meie tegude olemuse. Näiteks oletame, et leiame inimese, kes on näljasurma äärel. Me soovime teda päästa, kuid kuna meil puuduvad igasugused meditsiinilised teadmised, siis anname talle korraliku kõhutäie süüa. See toob kaasa inimese surma. Teadmatuses tegutsemisel on sageli sellised tagajärjed.
Nii uskliku kui uskmatu eesmärgiks võib olla ligimesele head teha.Esimene neist usub, et inimene on Jumala looming, kes leiab igavese ja tõelise rõõmu osaduses Jumalaga ja et sõnakuulelik usk Kristusesse toob inimese Looja juurde tagasi.
Teise arvates on inimene tekkinud mateeria juhuslike nähtuste tulemusena, et ta sai alguse ja hakkas arenema loomariigist, elab keskmiselt 70 aastat, tema elatustase sõltub sotsiaalsetest tingimustest ja poliitilisest organisatsioonist. Kogu elukorraldust (näiteks haridust, tervishoidu, sündimust, kohtusüsteemi jne) tuleb hinnata heaks või halvaks lähtuvalt sellest, kuivõrd see toetab või takistab inimeste „õnnelikku“ elu.
Neil kahel lähenemisel on palju ühist. Mõlema esindajad on nõus paljude kasulike asjadega, mis parandavad ligimeste elujärge, olgu nendeks näiteks paremad sanitaartingimused, haiglaravi või tervislik toitumine. Paraku hakkavad nende erinevad veendumused varem või hiljem mõjutama nende praktilisi ettepanekuid. Mõlemad hindavad kõrgelt haridust, kuid hariduse olemust võivad nad näha väga erinevalt. Kui materialist lähtub eeldusest, et iga otsus peaks tegema võimalikult suure hulga inimesi õnnelikuks, siis kristlane võib väita: „Me ei saa teha alati seda, mis teeb paljusid õnnelikuks, sest see ei pruugi väljendada tõde.“
Nii tuleb ilmsiks üha suurem erinevus. Materialisti seisukohalt tuleks enam tähtsustada tsivilisatsiooni, rahvust ja sotsiaalseid klasse, mis kestavad sajandeid, mitte üksikisikut, kes elab lühikest aega. Kristlase jaoks on asi vastupidi – oluline on üksikisik, kes elab igavesti, kõik rassid ja kogukonnad on ajalikud nähtused.
Selgub, et kristlane ja materialist mõistavad tegelikkust erinevalt ja neil mõlemal ei saa olla üheaegselt õigus. See, kes eksib, käitub viisil, mis ei vasta tegelikule olukorrale. Ka kõige paremate kavatsuste juures juhib ta oma ligimesi hukatusse.
Kui ta kavatsused on ausad, siis ei saa teda hukka mõista? Jumal (juhul kui ta eksisteerib) ei saa ju karistada inimest, kes eksib parimate kavatsustega. Kas see oleks aga aus lähenemine? Kas oleksime valmis riskima elama kogu elu, teadmatuses teistele halba tehes, kui vaid ise terve nahaga pääseksime? Kui vaid keegi meid ei karistaks ega süüdistaks! Loodetavasti pole minu lugejate hulgas selliseid inimesi. Kui neid peaks aga siiski leiduma, siis tuleks asju edasi selgitada.
Me alustasime küsimusega, kas on võimalik hästi elada, olemata kristlane? See küsimus on tegelikult suunatud igaühele meist. Ajalugu tunneb häid inimesi, kes polnud kristlased, näiteks Sokrates ja Kong Fuzi. Nad polnud kristlusest midagi kuulnud. Inglise ajaloos oli üks sellistest filosoof John Stuart Mill, kes oli aus kahtleja. Juhul kui ristiusk on tõene, siis elasid need mehed ausas eksituses või teadmatuses. Kui nende eesmärgid olid üllad, milles ma ei kahtle (muidugi ei tea ma kõiki nende südame saladusi), siis ma usun ja loodan, et Jumala halastus katab kinni kogu halva, mida nad oma teadmatuses võisid põhjustada nii iseendale kui oma järgijatele. Hoopis teises olukorras on need, kes küsivad: „Kas ma saan õigesti elada, olemata kristlane?“ Need, kes ristiusust midagi ei tea, ei saa sellist asja küsida. Teisalt ei küsi nii ka need, kes on kristlusega kursis, on tõsiselt järele mõelnud ja otsustanud seda mitte tõe pähe võtta.
Seega meie küsimuse saab esitada vaid selline inimene, kes on ristiusuga kursis ja arvestab võimalusega, et tegemist võib olla tõega. Tegelikult peaks tema küsimus kõlama järgmiselt: „Kas ma peaksin seda tõsiselt võtma? Ehk: saan olla lihtsalt hea inimene, kelle head kavatsused kaitsevad mind süüdimõistmise eest? Ma kardan koputada sellele hirmuäratavale uksele, et teada saada, kas keegi on tegelikult selle taga?“
Sellisele küsimusele peaks õieti vastama järgmiselt: „Tegelikult küsite seda, kas saaksite elada hea inimesena, proovimata välja uurida, mida see „hea“ tegelikult tähendab.“
Asi ei piirdu sellega. Meie ülesanne pole välja selgitada, kas Jumal karistab sellise küsija argust ja laiskust. Selline inimene karistab ju iseennast. Ta põikleb kõrvale ega taha tegelikult vastust kuulda, sest vastus võib olla ebameeldiv ja tuua kaasa tõelisi kannatusi. Siin on tegemist sellise inimesega, kes „unustab“ teadlikult teadetetahvlile vaadata, kuna seal võib olla tema nimi mingi ebameeldiva ülesande täitmise tarvis. Või näiteks ei julge mõni kontrollida oma pangaarvet, et mitte tegelikkusega silmitsi seista, või ei julge ta kahtlaste valudega arsti poole pöörduda, sest kardab ohtlikku diagnoosi.
Igatahes pole selline uskmatuse valinud küsija aus eksija. Tegemist on pigem ebaausa eksitusega, mis levib nii tema mõtete kui tegude kaudu. See võib väljenduda teemade vältimises, silmakirjalikus muretsemises või vaimses passiivsuses. Selline inimene oleks nagu kaotanud oma intellektuaalse süütuse. Eksliku, kuid ausa vastuseisu Kristusele võib saada andeks: „Igaüks, kes ütleb midagi Inimese Poja kohta, võib saada andeks, aga kes teotab Püha Vaimu, sellele ei anta andeks.“ (Lk 12:10)
Andestamatu on Jumala Poja ignoreerimine ja mittemõistmise teesklemine. See sarnaneks mõne inimese vältimisega, ebameeldivate inimeste telefonikõnedele mittevastamisega või tundmatu käekirjaga adresseeritud kirjaümbriku mitteavamisega – kuna sõnum võib tulla just Temalt. Me ei pruugi olla kindlad, kas peaksime olema kristlased, kuid igal juhul peaksime olema inimesed – mitte jaanalinnud, kes peidavad pea liiva alla.
Aumõiste on meie ajal alla käinud. Sestap võime kuulda küsimust: „Mis kasu ma sellest saan? Kas see teeb mind õnnelikuks? Kas peaksin kindlasti kristlaseks hakkama?“ Minu vastus on muidugi jaatav, kuid ma pole kindel, et sellele küsimusele vastamine praegu üldse oluline on. Oletame, et seisame ukse ees, mille taga ootab meid väidetavalt universumi suurim saladus. See fakt kas vastab tõele või mitte. Kui ei, siis on tegemist suurejoonelise pettusega, mida püütakse tõe pähe müüa. Kas pole mitte iga väärika inimese kohus (ma räägin inimestest, mitte küülikutest) uurida välja, millega on tegemist, et siis pühendada kogu oma energia selle imelise saladuse teenimisele või siis hoopis paljastada ja hävitada see pettus? Kas sellise väljakutse ees on võimalik silmad kinni pigistada, et nautida isikliku „moraalse arengu“ õndsust?
Tõepoolest, ristiusk annab palju enam kui me oskame ette kujutada. Esimeseks heateoks on see, et inimesele tehakse selgeks (mis on valuline), et see, mida ta oli mõistnud headuse ja korralikkuse all, pole sugugi nii kiiduväärne, nagu ta oli varem arvanud. Tegelikult saab selgeks, et inimene ei saa olla „hea“ (vähemalt mitte 24/7) iseenda moraalse pingutuse abil. Isegi kui see õnnestuks, ei saavuta inimene sel viisil oma elu tegelikku eesmärki. Selleks pole pelgalt moraalne täiuslikkus – me oleme loodud hoopis muul eesmärgil. Kong Fuzi ja J. S. Mill lihtsalt ei mõistnud elu tegelikku tähendust (tõsi küll, Sokrates oli sellele väga lähedal). Need, kes tahavad teada, kas ilma Kristuseta saab korralikult elada, pole lihtsalt mõistnud elu olemust. Kui see nii oleks, siis nad saaksid aru, et „korralik elu“ on pelgalt elutu masinavärk, võrreldes sellega, milleks me oleme tõeliselt loodud. Moraal on hädavajalik, kuid jumalik Elu, mis on iseennast meie eest ohverdanud ja meidki jumalikuks ülendanud, haarab moraali endasse. Me peame ümber sündima. Meis pesitsev küülik peab kaduma koos oma muretsemise, kaalutlemise ja eetikaga, aga ka koos arguse ja mugavusega. Meilt kistakse maha karvu, mis paneb meid valu pärast kisendama, kuid mis toob esile midagi sellist, mida me ei osanud ettegi kujutada. Nähtavale ilmub tõeline Inimene – Jumala laps, kes elab igavesti, on tugev, kaunis ja täidetud rõõmuga.„Aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.“ (1Kr 13:10)
Need, kes arvavad, et on võimalik hästi elada ilma Kristuseta, teevad kahekordse vea. Esiteks, see pole lihtsalt võimalik. Teiseks, seades eesmärgiks „hea elu“, kaotab inimene oma eksistentsi tegeliku mõtte. Moraal on kõrge mägi, mille otsa me ei suuda omal jõul ronida. Kui see peakski õnnestuma, ootab meid tipul ees hukkumine pakase ja õhupuuduse tõttu. Meid päästaks üksnes tiivad, mis meid õnnelikult koju tagasi aitaks. Aeg on köied ja kirkad maha jätta ning alustada lendu.
Tõlkinud TARMO LILLEOJA
