23. augustil, üleeuroopalisel totalitaarsete režiimide mälestuspäeval, avati Maarjamäel Eesti kommunismiohvrite memoriaal. Mina ei saanud küll avamisel viibida, kuid külastasin memoriaali päev hiljem.
Ma usun, et see paik ei jää mälestuspäevadel rahvatühjaks, vaid leiab meie rahva südames kindla koha. Ka nüüd liikus seal hulgaliselt inimesi, asetati lilli ning küünlaid mitmele poole nimetahvlite alla. Samuti oli järjekord elektroonilise otsingutahvli ees, millel inimesed klikkisid, otsides hukkunud lähe-daste ja sugulaste nimesid 22 000 nime hulgast. Liikusid ka mitmed saksa turismigrupid. Nende näod peegeldasid pühalikku imestust, et seesuguse memoriaali loomine on Euroopa Liidus võimalik… Kuulasin soomlaste giidi, kes tõlkis suurele soomlaste grupile infotahvlitel kirjutatut. Ekskursioonibussid aina tulid ja läksid. Nägin ka mitmeid venekeelseid inimesi, samuti Venemaa inimesi (parkimisplatsil oli Venemaa numbrimärkidega autosid), kes süvenenult lugesid venekeelseid infotahvleid. Nende näod väljendasid pigem siirast hämmas-tust kui põlgust. Kas tõesti juhtus see kõik Nõukogude Liidus? Saksa sõdurite kalmistule, ristide alla oli samuti küünlaid toodud.
Minu meelest sobivad kompleksiga kokku ka taamal olevad Eesti Laskurkorpuse mälestuskivid. Ei ole ka liigne, et sissekäigu juures oli informeeriv tahvel, millel paluti inimestel väärikalt käituda, koertega mitte liikuda, prahti mitte maha visata, mitte suitsetada… Üks tilk tõrva sattus sellel külaskäigul ka meepotti. Läbi õunapuuaia tuhises järsku renditud jalgratastel inglise keelt kõnelev grupp, kes naersid ja hõiklesid valjuhäälselt omavahel. Sõitsid üle tärganud muru praktiliselt pärgade ette. Häbi oli neid eemalt vaadata. Kurb. Aga memoriaal on imposantne.
