Üks tuntud kujund või süžee läänemaailma kultuuriruumis on Michelangelo maal, kus Jumal ja Aadam sirutavad oma käed teineteise poole ja nende sõrmeotsad peaaegu puudutavad üksteist. See Aadama loomist kujutav fresko tabab väga hästi ära inimkonna vaimse soovi puudutada Jumalat või jumalikku, samas tõdedes, et Jumala ja inimese vahele jääb ikkagi teatud distants. Huvitav on fakt, et sellel maalil on Jumal päriselt see, kes sirutub jõulisemalt inimese poole. Ta justkui pingutab rohkem, et jõuda inimeseni, ja selles kujundis peitub väga sügav teoloogiline tõde: ilma Jumala sirutuseta pattulangenud inimese/inimkonna poole ei oleks meil mingit lootustki suhtele Jumalaga. Jumal on sirutunud meie poole