Oktoobris peetaval lõikustänupühal on sobilik meenutada eesti vanasõna: „Mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel.“ Kui põllumees on hooletu ja jätab osa seemet kevadel külvamata, siis pole sügisel suurt saaki oodata. Sama printsiip kehtib ka vaimulikus elus.
Apostel Paulus on jäädvustanud meile külvi- ja lõikuseseaduse: „Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti“ (2Kr 9:6). Veel ütleb ta kirjas galaatlastele: „Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu“ (Gl 6:7-8).
Vaimulik külv pole alati kerge ülesanne, see võib vahel kaasa tuua pisaraid ja valu, aga see-eest lõpptulemus on võrratu, kui saame näha oma vaeva vilja. Siis saame rõõmustada üheskoos psalmi autoriga: „Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke“ (Ps 126:5-6).
Vaimuliku elus on lisaks sõnale ja armastusetegudele üks olulisemaid külvimeetodeid palve oma erinevates vormides. See meetod on sageli varjatud teiste inimeste silme eest, suudab aga korda saata suuri asju. Seepärast tahan oma peatähelepanu pöörata palvetamise teemale. Loeme, mida apostel Paulus kirjutab oma usupojale Timoteosele (1Tm 2:1–7): Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest, tunnistusena selleks määratud ajal. Selle sõnumi kuulutajaks ja apostliks olen ma pandud – ma räägin tõtt, ma ei valeta –, paganate õpetajaks usus ja tões. Aamen.
Loetud kirjakohas kutsub apostel Paulus usklikke üles pöörduma palves Jumala poole. Ta on isiklikult kogenud palve tähtsust oma elus ja teab, et palve võib korda saata suuri asju nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil.
1. Palved isiklike vajaduste eest
Meie isiklikke vajadusi silmas pidades on Paulus kirjutanud palvest kirjas filiplastele: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises“ (Fl 4:6). Jumal ei ole hoolimatu meie vajaduste suhtes. Vahel mõni inimene arvab: „Kes olen mina, et ma tülitan Jumalat oma väikeste probleemidega?“ Kuid Jeesus on ise öelnud: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ (Mt 7:7-8). Jumala poole võib pöörduda ükskõik mis tunnil ööpäevas. Tal pole kindlaid vastuvõtuaegu nagu näiteks perearstil. Isegi kui arstiga on aeg kokku lepitud, ei tähenda see veel seda, et saad kohe tema jutule. Jumal on alati valmis kuulama meie palveid. Mõnikord me ei oskagi õieti paluda, aga Jumal tunneb meid ja vastab just nii nagu meile on parem igaviku perspektiivis. Ka eitav vastus on vastus, mis Jumala poolt vaadatuna võib olla meile parim lahendus. Keegi anonüümne autor on palve kohta öelnud:
Palve mõte on selles, et me avame oma südame Jumalale ja laseme Jumalal meie elus tegutseda. Palve on intiimne osadus oma Loojaga – me võime Talle rääkida kõigest, ka neist asjust, mida me teistele tavaliselt ei räägi. Jumal hindab meie palveid, sest Ta igatseb olla osaduses oma looduga.
2. Palved teiste inimeste, valitsejate ja ülemuste eest
Kui analüüsida palveid, mida esitatakse koguduses, siis suurem osa puudutavad inimeste isiklikke muresid. Ent meie palved ei pea piirduma ainult isiklike vajadustega. Paulus lisab oma esimeses kirjas Timoteosele veel eestpalved ja tänupalved kõigi inimeste, kaasa arvatud valitsejate ja ülemuste eest. Need palved on eriti vajalikud tänapäeva sekulaarses ühiskonnas. Seepärast on Eestimaa kristlaste kohus lülitada oma eestpalvetesse meie valitsejad: president, peaminister, valitsuskabinet, Riigikogu liikmed, linnapead, maavanemad ja kohalike omavalitsuste juhid tarkade, õiglaste ja jumalakartlike otsuste langetamiseks. Meie eestpalveid vajavad kõik koolid ja lasteaiad, et tulevane põlvkond kasvaks üles jumalakartuses; samuti ettevõtjad ja loov intelligents, kes vajavad oma töös tarkust ja oskust rahva paremaks praktiliseks teenimiseks. Selleks vajavad nad kõik Jumala õnnistust, kaitset ja juhtimist.
Apostel teab, et kui usklikud palvetavad kuningate ja kõigi ülemuste eest, siis nad võivad neid palve kaudu Jumala tahte kohaselt mõjutada. Meiegi ei tohi seda unustada. Meist, kristlastest, sõltub suurel määral see, mis toimub ühiskonnas. Paulus selgitab Timoteosele, miks on vaja palvetada oma valitsejate ja ülemuste eest. Ta toob esile kolm põhjust: (1) et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses; (2) see on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis; ning (3) Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Viimane on otsene viide Kristuse hea sõnumi kuulutamisele. Palve ja meie igapäevane elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses on omavahel väga tihedalt seotud.
Kui me ei palveta teiste inimeste eest, kui meile ei lähe korda teiste inimeste õnnetu käekäik, kes elavad ilma Kristuseta, siis kuidas nad pääseksid ja tuleksid Jumala tõe tundmisele? Jeesus tegutses ainult selle eesmärgi nimel. Evangelist Luukas ütleb Jeesuse kohta, et Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut (Lk 19:10). Jeesus läks juba varahommikul üksildasse paika, sooviga rääkida palves oma Isaga, et täita Isa tahte kohaselt oma missiooni. Olen veendunud, et iga koguduse peamine ülesanne on Jeesuse jüngrite ettevalmistamine. See aga ei teostu, kui kogudused ei palveta ega tööta selle nimel.
Meie kiriku endine piiskop Hans Växby on kirjutanud Facebookis lühidalt kokkuvõetuna järgmist:
Ma palusin JÕUDU. Jumal andis mulle RASKUSI, et teha mind tugevaks.
Ma palusin TARKUST. Jumal andis mulle PROBLEEME nende lahendamiseks.
Ma palusin EDUKUST. Jumal andis mulle MÕISTUSE ja LIHASED töö tegemiseks.
Ma palusin JULGUST. Jumal andis mulle HÄDAOHTE nende ületamiseks.
Ma palusin ARMASTUST. Jumal andis mulle MURELIKKE inimesi aitamiseks.
Ma ei saanud midagi, mida soovisin, ometi sain kõik, mida vajasin.
Pühapäeva-hommikune jumalateenistus näitab, kui populaarne on kogudus, nädala sees toimuv palvekoosolek näitab aga, kui populaarne on Jumal. Sellest võime teha järelduse: Kui me armastame tõeliselt Jumalat, siis on meil suurem igatsus olla üheskoos palves, et teha eestpalveid hukkuvate hingede eest, kes on teel igavesse hukatusse.
3. Kuidas võiksime elada vaikset ja rahulikku elu?
Apostel Paulus väljendab usupojale Timoteosele Jumala tahet, kui ta manitseb usklikke palvetama väljaspool kogudust olevate päästmata inimeste eest, et nad tuleksid Kristuse tundmisele. Selleks on aga vaja midagi veel enamat kui palvetamine. Paulus kutsub kõiki üles elama kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See algab aga meist – igast kristlasest. Paulus kirjutab oma kirjas efeslastele: „Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust“ (Ef 4:1-3).
Jumalakartus ei tähenda pidevas hirmus elamist, et Jumal kohe karistab, kui me eksime ja teeme vigu. Jumalakartus on pigem Jumala seaduste respekteerimine austusest Tema vastu. Me ei taha Teda kurvastada ja meie igatsus on elada väärikalt Jumala auks. Isegi juhul kui eksime, võime alati tulla palves Jumala ette ja parandada meelt, sest Jumal ei soovi, et keegi saaks hukka.
Palvetada tuleb ühtlasi rahu eest. Tänapäeva maailm käärib ja meiegi ei saa lihtsalt pealt vaadata, mis toimub kriisikolletes. Me saame palvetada kannatavate inimeste eest, kes on pidevas ohus oma elu pärast. Mõtleme oma eestpalvetes tagakiusatud kristlastele. Organisatsiooni Open Doors statistika kohaselt tapetakse iga kuu usu pärast 322 kristlast. Toome oma palvetes Jumala ette pagulaste probleemi, mis on pannud Euroopa juhid, kes ei oska leida õigeid lahendusi, väga täbarasse olukorda. Samuti palvetame Ukraina ja Süüria rahva eest, kus vajatakse rahu ja lepitust, mitte vennatapusõda; kus kujunenud konfliktis on nii paljud saanud kannatada ja kaotanud oma omaksed. Paluge ühtlasi, nagu ütleb Psalm 122, rahu Jeruusalemmale, mis on üheks konfliktiallikaks Lähis-Idas ja millest saavad alguse Ilmutuseraamatu apokalüptilised sündmused.
Me kõik igatseme rahu, sest rahu on hindamatu väärtus. Kui inimese südames puudub sisemine rahu, siis täidab selle tühja koha rahutus, kartus ja hirm tuleviku ees. On hämmastav, et apostel Paulus, kes kirjutas oma usupojale Timoteosele, oli parajasti Roomas vangistuses oma usu pärast Kristusesse. Me ei näe tema sõnades ainsatki kibedusenooti. Olles ise vang, on tema südames suur rahu ja tal on elutarkust juhendada Timoteost, Efesose kiriku noort juhti, kuidas ta peaks rasketel aegadel käituma.
Paulus oli isiklikult kohtunud Jeesusega – ta mõistis, et tõeline rahu peitub vaid Jeesuses Kristuses, kes on öelnud oma jüngritele: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16:33). „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:27).
Kui inimese südames elab Jumala rahu, siis hajuvad kõik kartused ja hirm tuleviku ees. Selliste inimeste kohta, kelle südames on Jumala rahu, kõlavad Jeesuse sõnad: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9). Tõepoolest, Jumala lapsed on kardinaalselt erinevad neist inimestest, kes ei tunne Jumalat. Jumala laste ülesanne ei ole mitte teha etteheiteid neile, kes ei tunne Jumalat, vaid pigem kuulutada neile armastuse ja lepitusesõnumit Jeesuses Kristuses.
Paulus ei häbene tunnistamast, et ta vajab nagu kõik teisedki Jumala sõna kuulutajad koguduse eestpalveid. Ta ütleb: „Viimaks veel, vennad, palvetage meie eest, et Issanda sõna leviks ja kirgastuks nõnda nagu teiegi juures ning et meid kistaks välja üleannetute ja kurjade inimeste käest. Sest usku ei ole kõikidel“ (2Ts 3:1-2).
Eestpalve on äärmiselt vajalik kõigi Jumala riigi töötegijate eest, eriti nende eest, kes on n-ö eesliinil. Nad on eriliseks rünnakuobjektiks hingevaenlasele, kes ei soovi, et Issanda sõna leviks – seepärast vajavad nad koguduse palvetuge.
Paulus täpsustab veel, et palvetamine Jumala tahte kohaselt peab olema järjekindel: „… palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“ (1Ts 5:17-18). See on oluline meeldetuletus. Kui tihti me palvetame igasuguste olukordade pärast, mis vajavad lahendust, ja kui vähe me toome tagasisidet Jumalale oma tänu kaudu! On rõõmustav lugeda neid tänupalveid, kui kogudus on teinud eestpalvet kellegi eest ühel pühapäeval ja juba järgmisel pühapäeval toob see inimene tänu Jumalale imelise vastuse eest.
Lõppkokkuvõttes on meie palvetamise kõige tähtsam eesmärk, et kõik inimesed, kelle eest me palvetame, pääseksid ja tuleksid tõetundmisele. See on ka Jumala eesmärk. Seega peame kogudustena võtma palvetöö oma prioriteediks, et jõuaksime evangeeliumiga kadunud hingedeni. Selleks on mitmeid võimalusi. Leia mõni ustav usukaaslane, kellega saad regulaarselt koos käia palvetamas. Või liitu koguduse mõne olemasoleva palve- või osadusgrupiga. Prohvet Jeremija on öelnud Jumala otsimise kohta: „Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest“ (Jr 29:13). Siinjuures tahan meelde tuletada, mida Jeesus ütles Mk 11:24-25: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile! Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused.“ Ent ära ainult palveta, vaid lase Pühal Vaimul end juhtida, et olla Kristuse tunnistaja ja jagada Kristuse armastust teistega, kes seda nii vajavad. Jeesus ütles: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel.“ (Jh 15:16.) Siingi kehtib vaimulik külvi ja lõikuse seadus.
Kokkuvõtteks
Armsad kaaskristlased! Täna on veel avatud uks evangeeliumi kuulutamiseks. Täna on veel võimalus otsida Issanda palet ja teha eestpalveid oma maa ja rahva pärast ning olla Tema tunnistajad Püha Vaimu väes.
Kutsun teid veel kord üles apostli sõnadega, mida kuulsime jutluse alguses:
1. Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest,
2. kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.
3. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis,
4. kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.
Aamen.
