Märtsis 2022 saabus Ukrainast 37 sõjapõgenikku Saaremaale Kaali külastuskeskusesse, mis asub 2 km kaugusel Reeküla metodisti kirikust. Vaatamata keelebarjäärile loodi kontakt põgenike ja koguduseliikmete vahel ning kohaliku kogukonna ja metodistidest toetajate abil leiti rahalised vahendid, et varustada põgenikke riiete, jalanõude, hügieenitarvete, kirjanduse, mänguasjade, kõnekaartide ja muu vajalikuga.
Reeküla koguduses leidus vene keelt oskav mees Toomas, tänu kellele muutus kogudus päevapealt kakskeelseks – teenistused tõlgiti põgenikele vene keelde. Teenistusteks õpiti ära mõned venekeelsed ülistuslaulud, loeti piiblitekste vene ja ukraina keeles. EMK Teoloogilise Seminari tõlkeaparatuuri abil toimusid kakskeelsed teenistused neli kuud, seejärel kolis osa põgenikke Saaremaal mujale, osa pöördus tagasi kodumaale.
Neli kuud Kaalis elanud Kiievist pärit Marina oli üks neist, kes koos oma kahe lapsega kodumaale naases. Marina jaoks oli kohtumine Reeküla koguduse liikmetega elumuutev kogemus. Järgnevalt jagab Marina oma lugu.
Olen pärit Peterburist, aga viimased 15 aastat olen elanud perega Kiievis. Oleme abikaasaga mõlemad IT-spetsialistid, meil on kaks last: Milana ja Jegor. Kohe esimesel sõjapäeval otsustas abikaasa minna kodumaad kaitsma: kõigepealt territoriaalkaitsesse ja seejärel Ukraina armee koosseisu.
Sõja alguses olin kuu aega kodus ja väljusin majast vaid toidu järele, lapsed keeldusid õue minemast. See oli hirmus aeg. Me ei julgenud õhtuti magama jääda, sest Venemaa raketirünnakud toimusid öösiti.
Mul olid Eestis vanad sõbrad, kes olid meie pärast väga mures. Nad kirjutasid pidevalt, et saadaksin vähemalt lapsed Ukrainast välja. Viimaks mõistsin, et ma ei pea enam pingele vastu ning õigem on evakueeruda. Asusime lastega teele, mis kestis kolm päeva. Ma ei teadnud isegi Saaremaa olemasolust, kuid nüüd on see paik mu südames aukohal. Usun, et ühel päeval tuleme siia jälle koos perega külla, aga mitte enam põgenikena.
Meid majutati Kaalis, kus asub kuulus meteoriidikraater. See oli meile parim paik taastumiseks. Meisse suhtuti väga hästi ning me elasime seal ligi neli kuud. Aitäh kõigile, kes selle võimalikuks tegid! Meid külastasid koguduseliikmed, kes pakkusid mitmesugust abi. Marjana Luist kutsus meid pühapäevastele jumalateenistustele, mis olid põhjalikult ette valmistatud. Meile korraldati ka tõlge, mille eest eriline tänu Toomasele.
Enne sõda külastasin õigeusu kirikut ülestõusmispühade aegu, vahel astusin sisse ja süütasin kirikus küünla. Mul polnud mingeid eelnevaid kogemusi protestantidega, aga Reeküla koguduses meeldis väga kõik, mida nägin. Seal olid koos mõttekaaslased, vennad ja õed, kes moodustasid ühtse pere. Mind tõmbas sinna tagasi ja jutlusi kuulates hakkasin oma elusündmusi ümber mõtestama. Jumal kaitses ja kinnitas mind juba siis, kui ma teda ei tundnud. Ususeeme sai külvatud ja mu suhe Jumalaga hakkas kasvama. Ma ei taha oma sõnade ja tegudega kurvastada Teda, kes mind armastab.
Pärast Kiievisse tagasipöördumist hakkasin puudust tundma kristlikust osadusest. Kuulasin teenistusi interneti vahendusel, kuid kõik kirikud olid minu elukohast eemal. Kord kutsus üks sõbranna mind kaasa ühele jumalateenistusele, mis oli pikema autosõidu kaugusel. Esimesel korral polnud minu jaoks autos ruumi, kuid järgmisel korral võeti mind kaasa ja nüüd olen juba seitse kuud osalenud Võšneves asuvas kirikus „Päästmine“. Hiljuti mind ristiti. Nüüd osalen koguduse jumalateenistusel igal pühapäeval, kolmapäeviti käin kohalikus kirikus ja reedeti võimalusel kodugrupis. Kuulan veebist ülistusmuusikat ja jutlusi, loen Piiblit vene ja ukraina keeles. Olen oma kristliku teekonna alguses ja olen otsustanud sellel mitte hetkekski peatuda.
