Aasta tagasi korraldati superintendendi ettepanekul Lõuna-Eesti koguduste struktuur ümber ning piiskop määras nelja koguduse – Võru, Viitka, Räpina, Ruusmäe – vanempastoriks Ele Paju. Selle piirkonna kolm pastorit – Ele Paju, Kaupo Kant ja Enno Sarik – teenivad kordamööda erinevates kogudustes. Küsisime VVRR (nagu koguduste eesnimede tähtedest kokku saab) piirkonna pastoritelt, Võru koguduse liikmelt Thea Kandilt ning Viitka koguduse liikmelt Merlin Metslalt, milliseid muutusi struktuurimuudatus kaasa on toonud.
MILLIST MUUTUST ON LÕUNA-EESTI NELJA KOGUDUSE KOONDAMINE ÜHE VANEMPASTORI VASTUTUSE ALLA TOONUD SINU KOGUDUSELE?
Enno: Esialgu oli see mõte võõras, aga tundus, et võiks proovida. Varem tegutsesime igaüks omaette, igaüks oma piirkonnas, ajasime igaüks oma asja. Nüüd on meid kokku koondatud ja me ei tunne enam ennast üksinda. Kindlasti on vaja veel teatud asju õppida ja üksteist rohkem toetada, aga seda tunnet, mis oli varem üsna tihti, et oleme kusagil kaugel Eestimaa nurgas ja kedagi ei huvita, mis siin toimub, seda on vähem. Tuge on tunda.
Thea: Kõige raskem on olnud pikki aastaid kestnud eraldatus ning inimeste puudumine, kellega jagada oma rõõme, muresid, ka juhtimisega seotud teemasid. Kirikujuhid on olnud kaugel ning ei ole kunagi täiesti kohalikke vajadusi täita ja mõista suutnud. Nüüd toimib ühine tiimitöö, oma ande ja ressursse jagatakse piirkonnas.
Ele: Räpina koguduse jaoks oli pastorite roteerumine esialgu ootamatu. Aga koheselt leidsime lahenduse – olen igal kolmapäeval nende päralt ja pühapäeviti käivad teenimas erinevad pastorid.
Merlin: Viitka kogudusele on taolise süsteemi loomine kindlasti andnud rohkem kindlus- ja turvatunnet ning teadmise, et ka meil on pastor. Kui varasemalt jõudis pastor kogudusse kord kuus, siis nüüd on keegi pastoritest kohal peaaegu iga pühapäev. Lisaks on juhatuse töö aktiviseerunud ning regulaarseks muutunud ja see on aidanud mitmeid praktilisi küsimusi lahendada. Ka nendes küsimustes teame, et vajadusel saame need ühise laua taha tuua (VVRR „töökoosolekutele“, kus on pastorid ja ilmikesindajad) ja kindlasti tuleb kusagilt lahendus. Meil oli vajadus näiteks Alfa kursuse järele, aga nüüd sai seegi realiseeritud – koguduste vaheliselt ühiselt ja ühisjõududega. Ühisürituste planeerimine on liitnud meid meeskonnana rohkem kokku, üritused on kindlasti olnud rohkem läbi mõeldud ning need pole olnud liigsuureks koormaks ühelegi kogudusele. Me olemegi üks Jumala rahvas.
Ele: Väiksemate koguduste jaoks on oluline tõdeda, et keegi huvitub nende probleemidest ja kui nad ise ei oska neid lahendada, siis aidatakse. Meil on kõigil oma tugevad ja nõrgad küljed. Võib juhtuda, et see, mis ei ole tugevuseks, jääb tegemata. Kui toome need lauale, siis näeme, et laua ümber on keegi, kes need ära teeb. Meil oli ühiseid valdkonna sündmusi. Oleme hakanud tegema kord kuus nelja koguduse ühiseid jumalateenistusi. Tänaseks kindlasti iga kogudus tajub, et koos on tore.
Kaupo: Kogudus on saanud rõõmu ja indu, tarkust ja uusi oskusi. Regulaarsed ühised palve- ja töökoosolekud (mis kannavad nime Ühtsus Põlvedel) aitavad rõõme paljundada ja muresid maha raputada. VVRR võimaldab vajalike andidega inimeste oskuslikumat rakendamist ja aja kasutamist. Samuti saame jagada teavet ja oskusi dokumentatsiooni ja raamatupidamise korraldamisel. Uute töötegijate leidmine ja treenimine on lihtsam, kui ollakse silmast silma osaduses. Ressursid on paremini kasutatud, palved on tugevamad, rõõm tööst on suurem, kuigi ehk tuleb juurde uusi ülesandeid ja väljakutseid. Minu (ja ehk ka koguduse) jaoks on toimunud Räpina koguduse ja kogukonna avastamine ja tihedam teenimine/külastamine. Kõigi nelja koguduse inimeste tihedam läbikäimine avardab meie kõigi (usu)maailma. Uued töömudelid ja vormid eeldavad õppimise ja harjumuspärasest välja astumise soovi ja usaldust juhtide ja üksteise vastu. Soov kasvada pühitsuses on see, mis viib VVRR gruppi ja nende kaudu kogudusi edasi.
MILLIST MUUTUST ON NELJA KOGUDUSE KOOSTÖÖ SINU ELLU TOONUD?
Ele: Väga palju on muutunud. Kui ma enne olin ühes koguduses, siis nüüd ulatun nelja perekonda, mida õpin tundma. Õpime iga koguduse aktiiviga koos tegutsema. Tööd on rohkem, väljakutseid on rohkem. Mulle meeldib väljakutseid lahendada ja leida koos Jumala ja meeskonnaga parimaid lahendusi.
Enno: Kui üksnes oma kodukogudust teenid, oled rutiinis ja mugavustsoonis. Koostöö ja teiste koguduste teenimine sunnib sellest välja tulema. See sunnib rohkem vaeva nägema, et inimesed saaksid vaimulikku toitu.
Kaupo: Jumalateenistuste läbiviimiseks tuleb end kogu aeg paremini kurssi viia kohalike vajadustega ja olukordadega, et jutlus ja muu teenimine kui kommunikatsioon oleks „hääles“.
Merlin: Minu jaoks on see olnud kindlasti suur kergendus, sest tean, et koguduse eest on hoolt kantud (ka siis, kui mind pole). Minu vastutusala koguduse erinevates valdkondades on vähenenud ning tean, et saan erinevaid kohustusi vajadusel kellelegi üle anda. Just see on andnud mulle endale palju hingerahu ja ka füüsilist puhkust, mida vajasin. Olen seega saanud alustada ka õpinguid ning neile keskenduda.
Thea: Olen ammu sellist tüüpi osadust vajanud ja oodanud, see on taastanud taas innu panustada ja toetada ning kaasa teenida. Oleme piirkonna juhtidega taas lähedasteks saanud.
VVRR-I KOGEMUSEST LÄHTUDES, MIDA SA TEISTELE SOOVITAD?
Thea: Ühtsuses on jõud, see ei sünni kergesti, kedagi tuleb volitada, juhendada juhtimist võtma, meie inimesed on üksteisest sageli juba võõrdunud, osaduse tekkimine võtab aega ja palveid. Püha Vaimu juhtimisel tuleb otsida, mis on see õige mudel meie jaoks. Selline koostöö ei tohiks olla lühiajaline projekt – viljad hakkavad ilmnema alles nüüd.
Enno: Kui olete ääremaal ja tunnete ennast üksinda, siis ühinege, tehke rohkem koostööd. Selle abil leiate tuge. Väikesed kogudused vajavad sellist abi. Niimoodi on võimalus rohkem Jumala Sõna inimesteni viia. Vaimulike roteerumine koguduste vahel on pigem hea. Keegi peaks olema ka kohapeal, nagu Ele käib nädala sees Räpinas ja Kaupo on Võrus. Pühapäevast üksi jääb väheks. Aga see, et käime kordamööda kogudusi teenimas, on pigem kasuks kui kahjuks.
Ele: Piirkondlikult ühine töötegijate jõustamine, ühine probleemidele lahenduste otsimine ja koguduse liikmete ühtsus on hästi palju jõudu andev, edasi viiv ja ühiselt lahendusi leidev. Kindlasti soovitan.
Kaupo: Koostöö tulemusena on kogudus rohkem avatum ja on lõpuni ausat suhtlemist juhtide töö- ja palvekoosolekutel. Koos luuakse õppimise ja analüüsi kultuuri. Räägime asjad lõpuni, isegi kui see võtab aega ja energiat. Küsime üksteiselt: „Aga kuidas sa päriselt selles osas end tunned ja mõtled?“ Vaimulikud töötegijad saavad avatud vestluste ja ettevalmistatud töökoosolekute kaudu nii otsest kui ka kaudset osadus- ja hingetuge nii tööks kui pereeluks. Ühised õppepäevad ja koolitused loovad hädavajaliku „avara“ töökultuuri, mis väikekoguduses väikese hulga inimestega on vahel liiga ahtaks jäänud. Regulaarne pühendumine, aja võtmine ühispalveteks ja tööks ning ehtne siiras osadus Kristuses on kõige aluseks. Saad seda, millesse aega ja ressursse panustad.
Merlin: Me oleme kokku loodud ning ühiselt suudame rohkem. Kui oleme keskendunud ainult oma muredele, võib see tekitada tunde, et me oleme üksi ja lahendust ei ole. Koostööd tehes võime näha, et ühtuses peitub tõepoolest jõud. Kui me oma muresid jagame, võib selguda, et teistel on samuti muresid, aga just meie võime olla lahenduseks kellegi teise murele. Jumal on andnud meile erinevad annid ning just koos teenides saavad „tühjad augud“ täidetud. Kuna pastorid ja kogudused on erinevad, võib pastorite roteerumine alguses kaasa tuua kahtlusi, hirme ja kasvuvalu, kuid kokkuvõttes olla värskenduseks nii kogudustele kui ka pastoritele. Teises kohas teenimist ei tohiks võtta mitte lisakohustuse, vaid lisavõimalusena ja VVRR süsteemis on kõikide koguduste teenimisvajadus kaetud.
MIDA SOOVID VEEL LISADA?
Thea: Ele on väga tundlik ja empaatiline juht ning hoolib inimestest. Ta ei ole n-ö vanempastor, vaid üks meie seast, kes on võtnud vastutuse ja jagab Jumala armastust kogu tiimile ja tiimi kaudu neile kogudustele. Osadus Ele juhtimisel on meid kõiki toitnud ja kasvatanud.
Kaupo: Ele Paju vanempastorina on sellesse rolli pandud „katsejänesena“, aga selles uut tüüpi vastutusalas läheb tal üsna hästi. Ele oma rollides on koos oma perega säde-inimene keset kogukonda. Olen kogenud pastor Ele järjekindlust uueneva grupisisese distsipliini ja juhtimiskultuuri loomisel, avatust ja siirust, toetavat hoolimist minust kui terviklikumast inimesest – seda kõike nii vaimulikult tundliku otsiva tunnetusega (südamega) kui ka asjade korraldajana (mõistusega). Ele hoolib, juhib, analüüsib ausalt, õpib, suhtub kõigisse väärikalt, hindab oma aega ja eeldab teistelt sedasama.
Ele: Minu südames on töötegijad ja nende jätkusuutlikkus, nende ellujäämine ja hakkamasaamine. Koguduste koondamise kõige suurem väärtus on see, et juhtidel on koos kindlam, julgem probleeme lahendada ja üksteisele toetuda.
