Septembris oma 50 sünnipäeva tähistav Anton on Tallinna koguduse liige ja aktiivne noortetööjuht. Tema juhtimisel tegutseb kiriku juurde kuuluv mittetulundusühing Generation2, mis korraldab laste- ja noortelaagreid nii Gideoni laagrikeskuses kui ka Tallinnas.
Sind teatakse kui aktiivset kristlast – laagrite korraldajat, laste ja noortetöö tegijat.
Aga täna tahaksime rääkida sinu isikust. Kes sa selline oled?
Ma olen pärit tavalisest perekonnast. Mu isa oli meremees, ema töötas nõukogude-aegses varustussüsteemis. Perekond oli ka selles mõttes tavaline, et mu vanemad lahutasid abielu, kui olin 6-7 aastat vana. Ema kasvatas mind üles ja nägi palju vaeva, et minuga tegeleda. Olen Jumalale väga tänulik tema eest.
Kuidas juhtus, et ühinesid kirikuga? Kui vana sa siis olid?
Mind ristiti õigeusu kirikus umbes 10-aastaselt, see toimus kusagil Pihkva oblastis. Peale ristimist osalesin armulaual, mida hästi mäletan. Metodisti kirikusse jõudsin teadlikult juba täiskasvanuna, 1998. aastal. Olin siis 25.
Miks sa ei jäänud tavaliseks reausklikuks, kes lihtsalt käib teenistustel? Kas nägid mingeid vajadusi, millele pidasid vajalikuks reageerida?
See on keeruline küsimus. Piibel näitab, et tavakristlasi pole olemas. Meid on kutsutud kuulutama evangeeliumi kogu maailmale. Seega olen tavaline kristlane ja püüan täita Jumala tahet, minnes sinna kuhu ta mind juhatab. Mind on selles palju mõjutanud ka mu armas abikaasa, kes tegeles juba lastega ja mina juhatasin kodugruppi. Abikaasa märkas vajadust aidata teismelisi. Läksin koos ühe vennaga tänavale kutseid jagama ja nii sai alguse teismeliste kodugrupp meie kodus.
Kuidas perekond on sinu tegevusele vaadanud? Näib et olete abikaasaga mõlemad väga aktiivsed. Teil olid siis veel väikesed lapsed?
Seda on meilt sageli küsitud: kuidas saate laste kõrvalt teenida? See pole kunagi lihtne olnud. Lapsed vajavad endiselt meie tähelepanu, ka täiskasvanutena. Saame sellest aru. Oma abikaasat ma armastan iga aastaga enam, nii on ka lastega. Ma püüan nendega enam aega veeta. Usun, et Jumal on andnud meile teenimisameti ja me oleme püüdnud seda täita. Oli üks periood, kui ma juhtisin nädalas 3-4 kodugruppi. Meie lapsed olid alati meie juures. Vahel nad muidugi väsisid ja tekkisid pinged, aga meie puudused on Jumal oma armuga kinni katnud. Ka meie lapsed on kõik Jumala juurde tulnud ja see on suur Jumala arm. Kord arvasin kuulvat Jumala häält: „Kui sina hoolitsed minu omade eest, siis mina hoolitsen sinu omade eest!“ Olen seda ka mujalt kuulnud ja oleme paljudest raskustest Tema abiga üle saanud.
Tavaliselt inimesed töötavad kellast kellani ja siis hoolitsevad enda eest. Mida sa sellest arvad?
See, mida ma teen, meeldib mulle ja ma ei mõtle kellale. Keegi avaldas arvamust, et mul on põnev töö, mis võimaldab uusi asju korraldada. Tegelikult on vahel ka raske olnud, näiteks ühes suvelaagis oli mul igal hommikul soov ära sõita. Raskustes kinnitab Jumal meie usku.
Pärast seda laagrit kõnetas Jumal mind taas: „Kas nägid kõiki imesid, mida ma tegin? Miks sa siis ära sõita tahtsid?“ Sellised hetked on väga olulised, muudavad meid. Kui tegeleme teistega, õpime ise ja saame õnnistatud.
Kui kaua oled neid laagreid korraldanud?
Noortelaagrid toimusid juba varem, aga mina sattusin sinna alles 1998. aastal. Siis paluti mul korraldada üks teenistus. 2002. aastal hakkasin korraldamises kaasa aitama. 2006. aastal tegime algust linnalaagritega, koolivaheaegadel kevadel ja sügisel. Need on väga populaarsed. Varem olid suvised teismeliste ja noortelaagrid koos, kokku umbes 160 osalejat, kuid siis hakkasime neid eraldi korraldama. Eelmisel aastal oli teismeliste laagris 110 ja noortelaagris 120, seega osalejate koguarv suurenes. See oli hea otsus.
Tuleb välja, et olete suure osa suvest laagrites?
Eelmisel aastal oli mu abikaasa kokku seitsmes laagris, mina veidi vähem.
Laagrielu pole nii väsitav, aga pärast laagrit peame mitu päeva taastuma. Oleme kuulnud sageli, et noored on Kristuse juurde tulnud just laagris, eriti muudab neid osalemine korraldavas meeskonnas.
Kuidas sa tegevusi välja mõtled ja kas on raske abilisi leida?
Meeskond on oluline, siis ei väsi üksinda tehes ära. Meil on grupp ustavaid ja olulisi inimesi, kes alati aitavad: Ruslan, Tanja, meie lapsed, Andrei, Julija ja paljud teised. Abiliste hulgas on muusikud, tehnikud ja teismeliste ülevaatajad. Viimasel ajal noored võtavad juba varakult ühendust ja pakuvad end vabatahtlikeks. Laagritesse tulevad ka mittekristlased, kes saavad puudutatud.
Kui laagreid parasjagu pole, siis millega tegeled sel ajal kirikus?
Just eile arutasime projekti 15-19aastastele. Tahaksime seda arendada, et lapsed läheksid pühapäevakoolist edasi teismeliste projekti, ei jääks üksinda. Sealt edasi algab noortetöö. On palju võimalusi kasvuks, selles vanuses tulevad teismelised ja noored tavaliselt usule.
Nad vajavad vastuseid, on avatud, on alati valmis tulema, kui on huvitav. See muudab kirikut.
Kui oleksid ise 14-aastane, mida sa endale soovitaksid?
14-aastaselt olid ajad teised, ma pidin otsustama, mida eluga peale hakata. Ma püüdsin tol ajal elada korralikku elu. Oli head, aga ka halba. See oli nõukogude aeg. 1995 aastal kohtusin oma tulevasega ja eluviis muutus. Täna ma soovitaksin mõelda Jumalale, õppida ning teha sporti. Mul on raske õppimisele pühenduda, aga see on väga vajalik. Täna on noortele väga vaja füüsilist tegevust, sest nad liiguvad vähe. See maksab hiljem kätte.
Kui sul jääb vaba aega, siis millega selle täidad?
Organiseerime midagi põnevat looduses. Koos abikaasaga meeldib väga reisida. Meeldivad pikad autoreisid, näiteks Varssavi kaudu Kesk-Euroopasse.
Tean, et sa joonistad hästi, võiksid kunstnikuks hakata?
Joonistada meeldib, aga et hästi teha, peab olema rohkem võimalusi. Meeldib ka sportimine, näiteks hoki, samuti vaadata mänge.
Tean et sul on väga lähedased suhted oma lastega. Selliseid suhteid sooviksid paljud oma perre. Mis siis, kui tütar otsustab abielluda?
Ma armastan lapsi ja soovin parimat. Muidugi püüan nõu anda, aga see pole lihtne. Armastus on pime. Minu emotsioonid ei tohiks laste ellu sekkuda. Aga kindlasti tahaks, et säiliks lähedus.
On eriline, kui usk läheb põlvest põlve. Meie lapsed juba teavad seda, mida meie pidime hiljem õppima. Kasvõi seda, mis on armastus. Lastel on eelised: meie eeskuju ja palju muud vajalikku teavet – raamatud, videod jne.
Palju jäi veel rääkimata, kuid lõpuks soovin Jumala õnnistusi sulle, su perele ja teenimistööle.
