Sissejuhatavat
Nii nagu inimene on mõistuslik olend, on ta ka emotsionaalne olend, kes vajab teadmiste kõrval elust nii elu kogemist kui kogemuse esiletoovaid emotsioone ehk tundeid. Need kujundavad temast ainulaadse isiku, erineva kõigist teistest. Võiks siis öelda, et ainulaadseks kujunemiseks on kogemuste kogemine hädavajalik – see, kuidas mõistetakse või tajutakse maailma ja inimesi enda ümber, kuidas luuakse omaenese „maailm“, millised on suhted lähedaste ja sõpradega, jne. Eesti Entsüklopeedia sõnastab kogemuse nõnda: kogemus on konkreetses elusituatsioonis omandatud teadmine ja oskus teha või tegutseda.
Ainulaadsete Jumalat uskuvate inimestena on ka kogemus Jumalast seepärast erinev, samuti emotsioonid, mida Jumala kogemine esile toob. Seda väga individuaalsel tasandil. Kogudusena ja selle eesmärgist lähtuvalt püütakse aga leida need vajalikud alustalad, mis erinevused ühele teekonnale suunaks ja Kristuses koos hingama paneks. Nagu Paulus efeslastele kirjutab, et Kristuse valitsuse all „on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses“. (Ef 4:16)
John Wesley käsitlus kogemusest
Üldistatuna öeldes seisab metodistlik usu alus neljal alustalal: Pühakirjal, traditsioonil, mõistusel ja kogemusel. On huvitav, et John Wesley on eluliselt nii olulise kogemuse kogemise vajaduse asetanud viimaseks. Tema mõtte uurijad ütlevadki, et kõige raskemaks on osutunud mõtestada lahti usu neljandat alustala, nimelt „kogemust“. Kas on küsimus ehk selles, et kogemuses saadud emotsioon(-id) on sel määral valdav, et laseb selle algallika – kogemuse – enda alla matta? Et kogemus ongi emotsioon? Jumala tegudest oma elus kõneldes jagavad kristlased neist tunnistades peamiselt läbielatud emotsioone, mis neid valdasid, kuid üsna vähe räägitakse sellest, missugusele jumalikule tõele need toetuvad. Kevin M. Watson Asbury Teoloogilisest Seminarist tsiteerib ühes oma artiklis Gerald R. Craggi, kes kirjutab: Wesley ei lasknud kunagi kogemusel seista omaette. See sai alati läbi katsutud Pühakirja valgel mõistuse otsusena. Sest kogemus kinnitab autoriteeti, mitte ei kehtesta. Kogemus niisiis kinnitab jumalikku tõde, kuid see ei ole tõe allikas. Järelikult ei saa me oma usku kinnitada tunnetele apelleerides. Ning ta lisab: mõistes inimloomust, teadis Wesley hästi, et emotsioonid võivad olla ettearvamatud ja ebausaldusväärsed. Nii on ta veendunud, et uskliku isiklik kogemus ja selle esiletoodud tunded (e emotsioonid) ei saa olla aluseks jumalalapse seisuse kindlusele ega ole ka pikas perspektiivis püsima jääv alus olemaks tõeline kristlane. Eelnev tekst puudutab Wesley mõttearendust Rm 8:16 üle, kus ta ütleb: Pühakirja tõotust kinnitab kogemus, kuidas Vaim tunnistab meie vaimus meie adopteerimist Jumala lasteks. On ilmne, et Wesley lähtus oma väites isiklikust Püha Vaimu kogemusest Aldersgate’i tänaval, mil ta süda kummaliselt soojaks läks: „Tundsin, et usaldan Kristust, ainuüksi Kristust päästmiseks; ja mulle anti kindlus, et Ta on võtnud ära mu patud, isegi minu omad, ja päästnud mind patu ja surma seadusest.“ Samas kinnitas talle antud päästekindlus Pühakirja. Niisugusest elukogemuses sündinud vaatenurgast on arusaadav, miks kogemus Pühakirja autoriteedi ees Wesley jaoks alustala viimasele kohale paigutub. Oma raamatus The Enriching Role of Experience ütleb Randy L. Maddox järgmist: „Ta uskus, et usuelus aitab mõistus töödelda teavet, mida me saame jumaliku ilmutuse kaudu, sealhulgas ka Pühakirja, traditsiooni, eelarmu ja päästekindluse kohta. Kogemus aga on esmalt Püha Vaimu kogemus, mis tunnistab päästetööst meie elus. Veel enam, see kogemus ei olnud lihtsalt üksikisiku jaoks. Pühakiri ja traditsioon kajastavad usukogukonna ühiskogemust.“
Lõpetuseks
Kõige algus, Jumal, on A ja O, „kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline“ (Ilm 1:8), kinnitab Pühakiri. Kas pole see mitte uskujale põhjus rõõmustamiseks (emotsiooniks!), et homme on Jumal ja tema tõotused samad. Need ei muutu – mida oleme kogemuse kaudu Temalt juba saanud, olgu teadmised, oskused või tegutsemine, ka emotsioonid, on kõik antud ja jääb meie omaks, et kasvada Kristusesse, s.o jumalanäolisusse.
