Käesolev artikkel „Meie vene tööpõllult” („Venäläiseltä työkentältämme”) kajastab uudiseid Piiskopliku Metodisti Kiriku Venemaa misjonist 105 aastat tagasi. Kirjutise autoriks on superintendent dr George Albert Simons.
Piiskopid Nuelsen ja Hamilton Peterburis[1]
See oli nende esimene käik „pühale Venemaale”. Piiskop Nuelsen[2] oli ametireisil, piiskop Hamilton[3] puhkusereisil. Neljas (lisaks dr Simonsile – tõlkija märkus) selles ameerika metodisti „kvartetis” oli dr Tipple Roomast oma usinalt kasutatud fotoaparaadi ja märkmeraamatuga. Harva olen saanud oma kodus vastu võtta õnnelikumat palverändurite seltskonda ja mäletan kaua neid kolme kuldset augustikuu päeva (6.–8. august 1912).
Hoolimata südasuvest, kui suurem osa meie rahvast on linnast ära, oli neljapäeval, 8. augustil kogunenud meie kirikusaali palju Peterburi elanikke, et tervitada lugupeetud külalisi ehtsa venepärase sooja tervitusega. Piiskopid ja dr Tipple pidasid virgutavaid kõnesid, mida tõlgiti saksa ja vene keelde. Hiljem samal õhtul reisis piiskop Hamilton koos perega Moskvasse, piiskop Nuelsen, dr Tipple, allakirjutanu ja mõned jutlustajad aga öösel kiirrongiga Kownosse, kus pidi toimuma Venemaa misjoni aastakoosolek.
Peterburis olles võtsid piiskopid ja dr Tipple meie küsimuse lähema arutelu alla − nende meelest oli esmatähtis sobiva keskusehoone saamine pealinna. Selleks vajati vähemalt 500 000 mk. Peterburi on rahvaarvu poolest kuuendal kohal maailmas oma kahe miljoni asukaga. Kinnisvara väärtus tõuseb pidevalt ja üürimaksed kerkivad kiiresti.
Peterburi paljude vaatamisväärsuste hulgas on kindlasti kõige väärtuslikum „Codex Sinaiticus”, Uue Testamendi vanim, täiuslikum ja hästi säilinud käsikiri, mida säilitatakse hoolikalt keiserlikus raamatukogus. See on Venemaa suurim aare ja harva on kolm turisti osutanud nii sügavat austust sellele kallile pärlile kui piiskop Nuelsen, kes on tegutsenud mitu aastat Uue Testamendi eksegeetika professorina, piiskop Hamilton, kellel on alati kaasas kreekakeelne Uus Testament ja dr Tipple, kes on meie Rooma teoloogilise seminari rektor.
Venemaa kolmas metodisti palvela
7. augustil pühitses piiskop Nuelsen palvela Sigolovo külas, mis jääb ca 50 km Peterburist ida poole. See oli esimene pühitsemistalitus tema Euroopasse tuleku järel.
Päev oli Sigolovo metodistidele mälestusrikas − nende südameigatsus oli lõpuks täitunud. Viis aastat olid nad seda palvetades oodanud. Ja nüüd see seisab siin peatänava ääres, lihtsana, kuid siiski küla kõige kaunima ehitisena. Vaene, ohverdav rahvas andis krundi ja 200 rubla. Pastor ja koguduseliikmed on pühendanud selle ehitamiseks palju aega. Palvela ja pastoraat on väärt ca 8000 mk. Palvelasse mahub umbes 250 inimest.
Pidulikust talitusest võtsid osa ka piiskop Hamilton, dr Tipple ja rektor Häggman Helsingist. Külavanem, kellele kuulus üldine lugupidamine, ja on meie koguduse liige, pidas samuti lühikese kõne.
Piiskop Nuelsen soovitas kogudusele, et pühitsemistalituse mälestuseks paigutataks kantsli kohale sõnad „Jumal on armastus“.
Metodismil on suur tulevik neis kahekümne viies külas, kus ei ole kirikut ega palvelat. Meie töö siin ja mujalgi on täielikult evangeelne ja hariv. Ühes naabrikülas Handrovos pidasin viis aastat tagasi oma esimese jutluse Venemaal ja pääsesin hädavaevu üheskoos oma tõlgiga purjus mehe käest, kes ähvardas meid mõrvata. Enne kui metodistid hakkasid siin mõju avaldama, oli olukord neis külades kohutav – amoraalsus, alkoholism, kaardimäng jne, aga nüüd elavad paljud karsket, õiglast, õnnelikku kristlikku elu.
Vene misjoni teine aastakoosolek
See peeti Kowno metodisti kirikus 9.–11. augustil 1912 piiskop J. L. Nuelseni juhtimisel. Kowno, samanimelise kubermangu pealinn, asetseb Vilija[4] ja Memeli[5] jõgede rannal, elanikke 75 000, on tuntud oma suurte luku- ja naelatehastega. Linna ajalugu ulatub kuuendasse sajandisse. Paljude aastate jooksul oli Kowno maakond leedukate ja sakslaste, poolakate ja venelaste vahel tüliõunaks. Aastal 1795 sattus linn poolakate käest venelastele, kellel on selles pealinnas nüüd palju sõjaväge.
Vene misjoni esimene aastakoosolek toimus piiskop William Burti juhtimisel eelmisel aastal (asutati Vaasas1911. a Soome konverentsil – tõlkija märkus). Kõik meie üksteist jutlustajat, välja arvatud üks, olid kohale tulnud. Koosolekutel kasutati nelja keelt: vene, eesti, saksa ja inglise. Valiti kaks sekretäri: vene ja saksa. Piiskop Nuelsen võitis oma vennalikkuse ja teenistusvalmidusega kõigi südamed. Tema jutlused, loengud ja kõned olid olulised ja ülestõstvad. Külaliste hulgas olid dr Tipple Roomast ja pastor A. Pratsch Tilsitist[6] Saksamaalt. Eelnimetatu kõneles mitmeid kordi.
Meie misjon on aastate jooksul püsivalt edu saavutanud. Parajasti ehitatakse nelja palvelat. Meil on 11 jutlustajat ja evangelisti, 15 tööpunkti, üle 400 liikme, 14 pühapäevakooli, 32 õpetajat ja 810 õpilast. Heategevuskorjanduste abiga on kogutud 1820 mk. Meie kiriku vara on 125 020 mk väärtuses. Meie ajaleht Hristianskij Pobornik on nüüd neli aastat vana ja see teeb rahva seas head tööd. Diakonissitööst on olnud abi pealinnas. Kuus meest valmistuvad meie tööks.
Kui dr Tipple rääkis meie koosolekust Kownos, siis ta ütles: „Kolm asja jättis mulle eriti sügava mulje. Esiteks on töö algetapis ja algus on ajalooline. Teiseks tööpõllu mastaapsus ja missiooni suur tähtsus − on nii mitmeid rahvaid ja keeli. Kolmandaks jutlustajate kindel, lihtne usk. Need mehed usuvad Piiblisse, on füüsiliselt vaprad ja vaimulikult võitlusvõimelised”. Minu elu põnevamaid hetki oli, kui kuulsin piiskop Nuelseni läkitamas neid mehi oma töökohale ja üht neist, August Karlssonit, kuni Siberini välja. Alguses tundus mulle mõtlematuna alustada tööd mitmes eri suunas. Piiskop Nuelseni ja minu meelest oleks olnud parem koondada töö Peterburi ja selle ümbrusesse, aga me ei saa oma silmi sulgeda Kõigekõrgema juhtimiselt. Kutsumusi tuleb kaugelt ja lähedalt. Usume, et Jumal juhib kõiki omal viisil ja me alistume tema targa tahte alla.
Allikas: Rauhan Sanomia 1912, nr 10, lk 114−115.
Vene misjoni määramisteleht (1912-1913)
Georg A. Simons, superintendent
Arensburg[7] – Martin Prikask
Helsingi (vene) – Määramisel
Kowno – Paul Ludvig
Lodz – Alfred Hühn
Marinsk (Siber) – August Karlsson
Peterburi – George A. Simons ja Vassili Täht
Riia ja Mitau[8] – George R. Durdis
Reval[9] – Määramisel
Sigolovo piirkond – Aarno Tuulihovi
Taps[10] – Karl Kuum
Tartu – Määramisel
Viiburi (vene) – N. P. Oksotsky
Virballen[11] – Leo P. Heinrich
Volosovo piirkond – Vassili Täht
Allmärkused:
[1] Linna traditsiooniline eestikeelne nimi on Peterburi, augustis 1914 asendati see Petrogradiga. 1924. a, pärast Lenini surma sai linna nimeks Leningrad ja 6. septembril 1991 muudeti taas Peterburiks. Allikas: keeleabi.eki.ee/artiklid3/peterburi.html
[2] John Louis Nuelsen – valitud piiskopiks 1908, EPMK piiskop aastail 1912–1924.
[3] John William Hamilton – valitud piiskopiks 1900.
[4] Leedulaste juures kujunes jõe nimeks Neris, valgevenelastel aga Vilija. Vilija ülemjooksul elanud slaavi hõimud pidasid Nerise alguseks sealset jõge. Allikas: et.wikipedia.org/wiki/Neris.
[5] Memel (saksa k), Nemunas (leedu k), Neemen (eesti k) – Leedu pikim jõgi.
Allikas: www.wikiwand.com/et/Nemunas.
[6] Tilsit – endine linn Ida-Preisimaal, mis kuulus Saksamaale (praegune linn Sovetsk Kaliningradi oblastis).
[7] Praegune Kuressaare.
[8] Mitau (saksa k), praegune linn Jelgava Lätis.
[9] Praegune Tallinn.
[10] Taps (saksa k), praegune Tapa.
[11] Virballen (saksa k), Virbalis (leedu k), praegune Kybartai.
