„Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.“ (Jh 4:23–24)
Miks on nii palju erinevaid kristlikke uskkondi, miks erinevaid arusaamu ja tõlgendusviise kristliku usu praktiseerimisel? On ju Piibel üks ja Jumal üks! Miks tülitsetakse tõekspidamiste ja traditsioonide pärast? Kord küsisin, et miks ei võiks Tallinnas olla ainult üks kristlik kogudus, kus kogu linna usklikud üheskoos jumalateenistust peaksid. Kasvades ja kogemusi omandades leidsin, et sellele sinisilmsele soovile on üks vastuküsimus: kes oleks valmis loovutama pastorikoha, ja kellele?!
Aastaid tagasi mainis EMK Teoloogilise Seminari tunnustatud eestseisuse liige meie oikumeenilist tudengkonda nähes: kui tore, et nii paljud on eri konfessioonidest tulnud siia metodistlikku teoloogiat omandama! Samas olid rohkearvuliselt vabakogudustest õppima tulnud tudengid vastupidisel arvamusel: järelikult on Jumalal midagi erilist selle seminariga plaanis, kui ta siia nii palju vabakoguduslasi saatis! Nii eestseisja kui ka üliõpilased ilmselt arvasid, et just neil on midagi erilist anda teiste muutmiseks ja õpetamiseks.
Jah, on olnud palju vaidlusi, eriarvamusi ja oma „õige“ usu kaitsmist sõna- ja ususõdadega või isegi kirikujuhtide vastastikust kirikuvande alla seadmist. Arvatakse, et õige usk vajab kaitsmist ja seda kas või inimlike vahendite käikulaskmiseni välja. Kas ei ajenda seda kõike arvamine, et minu usk on kõige õigem? Ja kui teised sama meelt ei ole, siis on nad valel teel, pean neid õpetama?
Küsimus, milline on õige usk ja uskumine ning milline õigeim jumalateenistus, on ilmselt meid kõiki ühel või teisel ajal tabanud. Metodisti kirik peab end üheks Kristuse ihu osaks ja tunnustab kõiki teisi, kes tões ja ehtsuses Jumalat otsivad ja teenivad. Kahekümne teine usuartikkel kiriku rituaalidest ja jumalateenistuse korrast ütleb, et pole vajalik, et rituaalid ja tseremooniad oleksid kõikjal samad või täpselt ühesugused, sest nad on alati olnud erinevad ja võivad muutuda vastavalt riikide, aegade ja inimeste kommete erinevustele, kui vaid midagi ei korraldata Jumala Sõna vastaselt.
Jeesus ütles Samaaria naise küsimusele vastates, et tuleb aeg, kus Isa ei kummardata sellel mäel ega Jeruusalemmas. Käes on tund, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.
John Wesley küsib oma jutluses „Katoolne vaim“ (jutlustekogu 39. jutlus): „Kuigi erinevus vaadetes või Jumala teenimise viisides võib vähendada täielikku välist ühtsust, kas peab see siis tingimata vähendama meie suhtumise ühtsust? Isegi kui me ei suuda mõtelda ühtmoodi, kas ei võiks me siiski armastada ühtmoodi? Kas ei või me olla südamelt üks, ehkki me ei jaga samu vaateid? Võime, ilma mingi kahtluseta! Selles võivad kõik Jumala lapsed ühineda, vaatamata väiksematele erinevustele. Nad võivad üksteist armastuses ja heades tegudes edasi aidata.“
Wesley jätkab: „Iga tark inimene lubab teistele sedasama mõtlemisvabadust, mida ta soovib, et teised talle lubaksid; ta ei suru teistele oma vaateid peale, nagu ta ei taha, et teised talle enda omasid peale suruksid. Ta on kannatlik nendega, kes temast erinevad, ja esitab üheainsa küsimuse: „Kas sinu süda on niisama otsekohene, nagu minu süda on sinu südame vastu?“
Kuid isegi ausa südamega inimeste seas, nende hulgas, kes soovivad hoida puhast südametunnistust, on sedasi, et niikaua, kuni on erinevaid vaateid, nii kaua on ka erinevaid Jumala teenimise viise; sest vaadete mitmekesisus toob kaasa tavade mitmekesisuse. Ja nii nagu kõikidel ajastutel ei ole inimesed milleski muus nii palju erinenud kui oma vaadetes ülima olendi kohta, nii ei ole nad erinenud rohkem ka milleski muus kui tema teenimise kommetes. Oleks see nõnda ainult paganlikus maailmas, ei olekski see nii üllatav, sest me teame, et nad ei tunne Jumalat ära oma tarkuse abil ja seepärast ei saa nad ka teada, kuidas teda teenida. Kuid kas ei ole kummaline, et isegi kristlikus maailmas, kus ollakse üldiselt ühel meelel, et Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama, ollakse Jumala teenimise konkreetsetes viisides peaaegu niisama erinevad nagu paganad?
Igaüks peab järgima oma südametunnistuse sundi Jumalalt saadud siiras ja selges meeles. Ta peab olema oma mõtlemises kindel ja siis toimima oma parima äratundmise kohaselt. Samuti ei ole kellelgi väge sundida kedagi käima tema reeglite järgi. Jumal ei ole mitte ühelegi inimlapsele andnud õigust valitseda sel viisil oma vendade südametunnistuse üle. Iga inimene peab ise otsustama, sest igaüks meist peab enda kohta Jumalale aru andma.
Ma ei söanda sundida kellelegi teisele peale minu teenimisviisi. Ma usun, et see on tõeliselt algupärane ja apostellik. Kuid minu uskumine ei ole teistele reegliks. Sellepärast ei küsigi ma: „Kas sa kuulud minu kirikusse? Minu kogudusse? Kas sa tunnustad sama kirikuvalitsemise vormi ja kiriklikke ametikandjaid nagu minagi? Kas sa kasutad sama palvetamise vormi, millega mina Jumalat teenin?“ Ma ei uuri temalt: „Kas sa võtad armulauda vastu sama hoiakuga ja samal viisil mis minagi?“ Ega ka: „Kas sa ristimise talitamisel oled minuga ühel meelel nendes tagatiste suhtes, mida ristitav saab, või selle talituse korralduse suhtes või ristitavate vanuse suhtes?“ Ei, ma ei küsi sinult (selgusega, mis mul endas on), kas sa üldse tunnistad ristimist või armulauda. Las need asjad jäävad kõrvale: me räägime neist sobivamal ajal, kui tarvis. Praegu on mu ainuke küsimus: „Kas sinu süda on niisama otsekohene, nagu minu süda on sinu südame vastu?“
Kas sinu usk on tegev armastuse läbi? Kas sinu süda on õige oma ligimese suhtes? Kas sa armastad kogu inimkonda ilma eranditeta nagu iseennast? Kui sa armastad neid, kes sind armastavad, mis lahkust sa selle eest ootad? Kas sa armastad oma vaenlasi? Kas sa armastad isegi Jumala vaenlasi? Tänamatuid ja ebapühasid? Kas sa suudaksid soovida, et sa oleksid (ajutiselt) pigem ise neetud nende heaks? Ja kas sa näitad seda sellega, et sa palvetad nende eest, kes sind taga kiusavad?
Kas sa näitad armastust oma tegudega? Kuni sul on aega ja võimalust, kas sa tõepoolest teed head kõikidele: ligimestele või võõrastele, sõpradele või vaenlastele, headele või halbadele? Kas sa teed neile kõike head, mida sa suudad? Kui sul on selline mõttelaad, siis võib iga kristlane öelda, et sel juhul on „sinu süda niisama otsekohene, nagu minu süda on sinu südame vastu“.
„Kui nõnda, siis anna oma käsi!“ Ma ei mõtle sellega: „Jaga minu vaateid!“ Sa ei pea jagama. Ma ei oota ega soovi seda. Samuti ei mõtle ma siin: „Ma jagan sinu vaateid!“ Ma ei saa seda teha. See ei sõltu minu valikust. Jää oma vaadete juurde ja ma jään enda omade juurde ning olgu nad sama püsivad kui seni. Sa ei tarvitse isegi püüda „minu poole“ üle tulla või mind enda poole kallutada. Jätkem nii ühe kui teise poole vaated rahule. Lihtsalt anna oma käsi.
Ma ei mõtle ka: „Võta omaks minu teenimisviisid!“ või „Ma võtan omaks sinu omad.“ Ka see on midagi, mis ei sõltu sinu ega minu valikust. Me mõlemad peame toimima nõnda, et igaüks oleks oma mõtlemises kindel. Pea sina kinni sellest, mis on sinu meelest Jumalale kõige vastuvõetavam, ja mina teen sedasama.
Ent kuigi katoolse vaimuga inimene on püsiv oma usulistes põhimõtetes, selles, mida ta peab tõeks Jeesuses, järgib kindlalt seda Jumala teenimist, mida ta peab tema silmis kõige meelepärasemaks, ja on kõige lähedasemate sidemetega ühendatud ühe konkreetse kogudusega, on ta süda valla kogu inimsoole, neile, keda ta tunneb ja ka neile, keda ta ei tunne; ta võtab suure ja südamliku lahkusega omaks ligimesi ja võõraid, sõpru ja vaenlasi. See ongi katoolne ehk kõikehõlmav armastus. Ja see, kellel on selline armastus, on katoolse vaimuga inimene. Sest ainult armastus õigustab seda omadust – katoolne armastus on katoolne vaim.
Katoolse vaimuga inimene annab oma käe kõikidele, kelle süda on otsekohene tema südame vastu. Ta teab, kuidas hinnata ja ülistada Jumalat kõige eest, mis tal on: nendeks on Jumala tunnetus, tema ülistamise tõeline, piibellik viis ja üle kõige tema ühendus jumalakartliku ja õigust tegeva kogudusega. See on inimene, kes armastab kõiki inimesi, vaatamata nende vaadetele või teenimisviisile või koguduslikule kuuluvusele, kes usuvad Issandasse Jeesusesse Kristusesse; kes armastavad Jumalat ja inimest; kes, olles rõõmuga Jumalale meelepärased ja kartes teda kurvastada, püüavad hoolikalt hoiduda kõigest kurjast ja olla innukad headele tegudele.
Tõeliselt katoolse vaimuga on inimene, kes kannab kogu aeg oma südames kõiki neid inimesi, kelles on kirjeldamatu lahkus nende isiksuste vastu ja kes soovib nende heaolu, kes ei lakka neid palves Jumala ette kandmast. Ta abistab neid kogu oma jõuga kõigis asjus – nii vaimulikes kui ka ajalikes. Ta on valmis tegema kulu ja kulutama iseennast nende heaks; jah, isegi andma oma elu nende eest.
Sina, Jumala inimene, mõtle nendele asjadele! Kui sa juba oled sellel teel, siis mine edasi. Kui sa praeguseks ajaks oled sellelt teelt kõrvale eksinud, siis täna Jumalat, et ta on sind tagasi toonud. Ja nüüd jookse püsivusega sulle määratud võidujooksu sellel kuninglikul, kõikehõlmaval armastuse teel. Vaata ette, et sa ei kahtleks oma otsustes ega poleks sul kitsas oma südames. Kuid hoia ühtlast tempot, mis on juurdunud pühadele kord antud usus ja kinnitatud armastuses, tõelises, katoolses armastuses, kuni sind haaratakse armastusse igavesest ajast igavesti.“
