„Appi, tulekahju!“
„Tulekahju, appi!“ karjus kuueaastane John Wesley, kui ta suitsu täis toas voodist välja rabeles. John taipas kiiresti, et on üksi ja leegid tungisid juba uksest sisse, blokeerides tema väljapääsu. John jooksis akna juurde ja õues olevad inimesed märkasid ülakorruse aknal karjuvat poissi. Üks mees ronis teise õlgadele ja jõudis nii aknalaual kössitava lapseni. Poiss sai tulest päästetud. Vaatamata oma kodu kaotamisele kiitis kogu Wesley perekond Jumalat Johni pääsemise eest. Tema ema Susannah otsustas Johni eest erilist hoolt kanda, kuna uskus, et Jumal on teda erilisel eesmärgil hoidnud.
Neljapäeva-laps
John õppis viis aastat ema käe all nende kodukoolis, 10-aastaselt saadeti ta õppima Londonisse. Wesleyde peres olid vanemad õpetanud ja suunanud oma lapsi regulaarselt Piiblit lugema, kirjakohti pähe õppima ja palveraamatust palveid lugema. Neljapäev oli Johni jaoks nädala parim päev, sest siis oli tal emaga eriline vestluse aeg. Ema otsustas veeta iga nädal ühe tunni iga lapsega kahekesi, hoolimata sellest, kui hõivatud ta oli. John rääkis talle õppimisest ja igapäevastest muredest. Kui Susanna poja edusammudega rahule jäi, läks jutt olulisematele asjadele. Ema südamesooviks oli, et John hoiaks oma mõtted, sõnad ja teod puhtad ja õiged Jumala silmis. John järgis oma vanemate õpetusi.
Püha Klubi
John astus 17-aastaselt 1720. aastal Oxfordi ülikooli. Kuigi ta suhtus õpingutesse tõsiselt, meeldis talle ka tennis, tantsimine, ajaviitekirjandus ja näitlemine – tegevused, mida tema ema võis nimetada ajaraiskamiseks. Pärast kooli lõpetamist naasis John Oxfordi vaimuliku ja õppejõuna. Selleks ajaks oli ta otsustanud Jumala otsimise, Pühakirja uurimise ja puhta elu elamise nimel kõvasti tööd teha. Johni noorem vend Charles oli nüüd Oxfordi üliõpilane. Ta oli hakanud sõpradega igapäevaselt kokku saama, et palvetada ja Piiblit lugeda. John ühines selle rühmaga ja sai selle juhiks. Need kohtumised tekitasid kaasüliõpilastes küsimusi ja kriitikat ning nad hakkasid gruppi kutsuma Pühaks Klubiks. Oma rangete reeglite tõttu anti neile hüüdnimi „metodistid“. Grupp ei lasknud end häirida ja jätkas Piibli uurimist, palvetamist ja abivajajate eest hoolitsemist. Külastati vaeseid, haigeid ja isegi vange, et jagada neile head sõnumit. Mõne aasta pärast tundis John kutsumust viia oma sõnum kaugemale, Ameerika mandrile.
Kardab surma
1735. aastal läks John koos oma venna Charlesiga misjonärina Ameerikasse. Tormise ja eluohtliku reisi ajal avaldas talle sügavat muljet mõnede kaasreisijate rahulik usk. John ise kartis surma ja ei mõistnud nende inimeste usukindlust ja rahu.
Ta uuris nende õpetust ja pärast naasmist Londonisse läks ühel õhtul Aldersgate’i tänaval asuva usuühingu koosolekule. Jutlustaja rääkis õigeksmõistmisest usu kaudu, mispeale tundis John oma südant „kummalisel kombel soojenevat“. Ta mõistis, et vajas päästmiseks ja surmakartusest ülesaamiseks isiklikku suhet Kristusega. John jätkas palvetamist ja jutlustamist ning leidis hingerahu – tal oli nüüd päästekindlus.
Püsiv pärand
Oxfordist alguse saanud vendade John ja Charles Wesley juhitud liikumine hakkas levima üle kogu maa. John ratsutas mööda Inglismaad, et võimalikult paljudele inimestele jutlustada. Ta läbis aastas üle 8000 km ja pidas nädalas 15 jutlust, külastades korduvalt ka samu paiku, et kuulutada evangeeliumi neile, kellel polnud läheduses kirikut. John Wesley uskus, et usk Kristusesse on kõik, mida päästmiseks vaja läheb, kuid distsiplineeritud elu ja teenimistöö aitavad meil Jumalat lähedasemalt tunda ja järgida. Metodistide vaated mõjutavad maailma ka tänapäeval.
