Luule

Armas on kodupaik Eesti —
maa, saared, pikk merepiir,
maailma mastaabis väike,
meile ta piisavalt suur.

Loodus on siin põhjamaine,
talvel külm, lühike päev.
Lume all uinuv nii vaikselt
ootamas kevadet.

Kui valgus ja soojus tuleb,
tervitab linnulaul,
kaob ära tardunud olek,
pungad ja õied on puul.

Põllumees valmistab pinda,
kuhu võiks külvata. Ta
künnab ja kobestab mulda,
et vili võrsuda saaks.

Mure ning vaeva ja tööga
rajataks midagi uut,
niisama kergelt ei tule
see, mille väärtus on suur.

Mõnigi ükskõikseks jäänud,
tihti siin ümbrus on hall.
Armastus, usk ära läinud,
lootus on minekul.

Oleme imesid näinud,
Sul on veel tööd, kogudus!
Tea, meie Jumal on võimas
ja ta teeb midagi uut.

Veel Issand vajab me käsi,
palveid ja kuulekat meelt.
Ärka, siis rahvas saab abi
ning Issand saab austatud veel.

Kuis kinkida aega? See võimatu tegu. 

Meil igal on ajaga isiklik lugu. 

Meil pause, mis otsekui seiskaksid aja –  

Ja tormised spurdid, kus kiirust on vaja. 

Meil päevad, mis suruvad maadligi maha 

Ja teised, mil pilvisse tõusta on iha.  

Meil ajad, mis loovad meis sügavad armid  

Ja teised, mis jätavad kullase helgi.  

Saab ometi kinkida hetki, mis soojad, 

Mis päikese juurde meid üheskoos toovad. 

Saab jagada päevisse kogunen’d vaeva 

Saab üheskoos paluda Isa, kes taevas.  

Kuis kinkida aega? Kui südamest soovid 

Ja sõprusetundes teist toetada proovid, 

Siis avastad aegade ühise osa 

Ja mõistad, kuis võimatut kingitust teha. 

Foto: Lachlan Ross @ Pexels

Kergelt sõnu ära pilla,

see võib hävitada silla,

mida mööda leidis tee

teineteise mõistmine.

Sõnad ülevad ja suured –

tihti puuduvad neil juured.

Neis on uhket sädelust,

aga vähe armastust.

Milline on sõnaseeme,

mida külvad oma teele?

Õige sõna ütle nüüd,

et see poleks järelhüüd…