Näitena selleks on Sakussaare koguduse lugu. Augustis 1997. aastal vaimuliku tegevusega alguse saanud ja 26. oktoobril 2001. aastal rajatud kogudus otsustati koguduse ettepanekul aastakonverentsi otsusega sulgeda. Marjana Luist uuris pastor Hans Lahilt ja tema abikaasalt Sirlylt, kuidas jõuti koguduse sulgemise otsuseni ja millist muutust on Sakussaare kogudus tegutsemisaastate jooksul toonud.
Hans: Saksamaa bussimisjoni endine juht Wilfried Bolay pidas Pärnus loengut koguduse kasvamise teemal. Ta rääkis sellest, kuidas koguduse elu toimib dünaamilise protsessina, täpselt nii nagu ka inimese elu – kogudus sünnib, sellel on oma kõrgpunktid ja ühel hetkel see lihtsalt hääbub või lõpetab oma tegevuse. Tol ajal ei räägitud koguduste sulgemisest, sest sellesse suhtuti kui inimese matusesse, aga tema tõi selle normaalsele, loomulikule pinnale. Ta tõi esile uue paradigma, kuidas kogudust vaadata. Jäin tol hetkel kuuldu üle juurdlema, kuigi meil ei olnud siis veel mingisuguseid lõpetamise mõtteid. Nii nagu ka algkogudused on kõik ühel hetkel oma tegevuse lõpetanud, nii on ka tänapäeval – mõned kogudused sünnivad, mõned lõpetavad, mõned ühinevad.
Hans: Koguduse sulgemise otsusel olid määravad erinevad faktorid. Üks oli covidi aeg, kus inimesed harjusid eemal olema ja need, kes kogudust aeg-ajalt külastasid, kas enam ei julgenud või ei tahtnud või ei leidnud piisavalt aega tulemiseks. Meie väimees on üles kasvanud Rakvere Karmeli koguduses, seal on aktiivne laste- ja noortetöö ning tugev peretöö. Meie tütre pere, kus on mitu väikest last, otsustas sinna kogudusse üle minna. Seegi oli üks faktoritest. Veel üks asi, mis ajendas tegema seda otsust, oli pastori parema käena toiminud kaastöölise tervise halvenemine koroonahaiguse läbipõdemise tulemusena. Tema on terviseprobleemi tõttu kogudusest kõrvale jäänud. Osa eakatest on hooldekodus või juba igavikku lahkunud. Noored on ära, linnadesse läinud. Juba tükk aega on olnud selline laialivalgumine. Lisaks oli põhjuseks ka see, et kogudusega seotud administratiivkohustustega tegelenud Sirly töötab nüüd Tallinnas ja kui ta pärast töönädalat peaks nädalavahetustel koguduse asjadega tegelema, ei jääks talle ühtegi vaba päeva.
Hans: Sellega seoses meenub mulle üks lugu. Osalesin avamere ujumisvõistlusel, kus tuli ujuda Käsmust üle lahe Võsule. Meile igaühele anti kaasa isiklik poi, mis tuli enda külge siduda, et see hoiaks sind vee peal ja sa ei upuks ära, kui midagi peaks juhtuma. Kuna tuul oli tugev, siis lained lükkasid selle poi mulle ette, nii et ma pidin kogu aeg seda eemale tõukama, et ma ujuda saaksin. See muutus minu jaoks takistuseks. Seal ujudes ma vahepeal mõtlesin, et kui ma muidu ära ei upu, siis see poi uputab mu ära. Pool minu energiast kulus selle peale, et poid eemale ajada, selle asemel et rahulikult ujuda ja eesmärgile jõuda. Kui kiriklikku administreerimist ja sellega kaasnevat bürokraatiat vaadata, siis tundub, et see, mis peaks olema toetav ja kaasa aitav, võib ühel hetkel muutuda koormavaks, nii et sa ühel hetkel ei tee enam sisulist tööd, vaid tegeled bürokraatiaga. Eks see koguduse töö hakkas meie jaoks koormavaks muutuma, sest inimesi ja kaastöölisi oli vähe ja suur hulk koguduse tööst oli langenud meie õlgadele.
Sirly: Kogudus on Jumala asi. Tuleb ära tabada, kus ja kuidas Ta liigub ja kas Ta tahab sind suunata kusagile edasi. Koguduse sulgemise osas ei pane Jumal seda mõtet mitte vaid ühe inimese sisse, vaid Ta kõnetab tervikut. Ta kõnetas kogu kogudust juba mõnda aega. Viimase kolme-nelja aasta jooksul, kui me kokku tulime, siis keegi jälle käis selle mõtte välja, et võib-olla on tulevik hoopis see, et me tuleme kokku ilma, et oleksime juriidiline üksus, millega kaasneb palju kohustusi ja millega tegelemine võtab ära selle vähese ressursi, mis meil on. Mis oleks, kui me paneks oma jõu hoopis millessegi muusse: suhtleme, käime kogukonnas, kutsume lihtsalt külarahva siia kokku. Selleks ei pea meil seda organisatsiooni olema. Jumala riik ei ole organisatsioonis, vaid inimestes ja Ta liigub inimeste kaudu. See oli kõigi jaoks selline settimine ja seedimine. Aga nüüd oli see päris küps – me mõistsime, et aeg on täis saanud. Tahame väga tänada oma kirikut ja superintendenti Robert Tšerenkovi mõistva suhtumise eest. Esialgu oli pisut õõnes tunne, et ei tea, äkki ei mõisteta, võib-olla peame ikkagi koguduse tööga jätkama. Aga ei, Robertil oli selline mõistlikkus, ta sai aru, et sellises olukorras ongi loogiline ja normaalne kogudus sulgeda. Kõik on suhtunud väga mõistvalt. Seetõttu on see sulgemise otsus läinud valutult – nii nagu Jumal oskabki teha.
Hans: Ei ole vaja haletseda ega muretseda. Jumal teab, kuidas Ta liigub ja oma tööd teeb. Tuleb olla tähelepanelik ja kuulata Püha Vaimu häält.
Sirly: Kui me kunagi kogudusega alustasime, siis saime 1. Johannese kirjast kinnituse – Ta läkitab siia oma lapsi, oma sulaseid ja teenijaid ja meie ülesanne on nad vastu võtta ja väärikalt edasi teele saata. See on olnud koguduse missioon selle väikese paiga jaoks, kus ei ole palju riiklikku abi, kus inimesed elavad omaette – aidata ja toetada inimesi läbi mingi ajastuetapi – minna sisse mõnda tallu, toetada memme või taati või suurt peret, kus on palju lapsi ja perel on keeruline toime tulla – seda on see väike kogudus küll aktiivselt teinud. Oleme olnud inimeste kõrval, oleme tõesti püüdnud seda teed aidata neil käia. Eesmärk ei ole olnud midagi peale pressida või neid muuta, vaid olla nende kõrval ja püüda nende vajadusi märgata. On helgeid hetki, kus sa tead, et näiteks inimene on suitsiidne ja kui Jumal ei oleks sind sinna sel hetkel läkitanud, siis teda võib-olla ei oleks üldse elavana. Täna ta aga elab, on leidnud Jumala, on usus ja loodetavasti ta elu jätkub igavesti.
Hans: See külv, mis 25 aasta jooksul on toimunud, see ikkagi idaneb kuskil ja omal ajal keegi kusagil saab ka lõigata. See on meie igatsus ja lootus. Sellest kogudusest on palju inimesi läbi käinud, osa on oma elu lõpetanud selles koguduses ja lahkunud igavikku tänumeelega. Siin on olnud mitmeid, kes on elanud ja usus püsima jäänud ning kaasa aidanud ja andnud siia oma panuse. Sellest on suur rõõm. Kui Jumal annab, et me igavikus kohtume nendega, siis ma usun, et oleme ülirõõmsad. Meid on siin külas ikka märgatud – isegi kui muidu inimene kogudusse ei tule, siis häda ajal, kui tal on mure, siis ta tuleb. Kogudusel on olnud siin oma mõju. Sakussaare küla on nii väike, et ega seda kusagil eriti ei teata. Kõige rohkem teatakse mujal Sakussaare külast koguduse tõttu. See info, mis Jumal on siin väikeses külas läbi Sakussaare koguduse teinud, on jõudnud mitmetesse riikidesse. Maja jääb ka koguduse sulgemisel alles. Tegelikult jääme me kõik siin alles, inimesed võivad siia tulla. Kodugrupina saame siin edasi tegutseda.
Sirly: See on olnud kohtumispaik füüsilisel kujul, aga lisaks on see koguduse rahvas, kes on siin 25 aasta jooksul olnud, kokku puutunud ja mõjutanud seda paikkonda. Teel olles oleme teinud, mis oleme suutnud ja neid inimesi teeninud. Kui teenid, siis väsid ja kulud – see on väga normaalne. Selle pärast ei pea end süüdi tundma. Siis ühel hetkel Jumal lihtsalt ütleb, et nüüd liigume teisel moel edasi. Selline äratundmine ongi, et ressursid on ammendumas ja me peame leidma uue väljundi. Koguduse liikmed üksikuti avastavad seda, mis on Jumala tee nende jaoks. Meil on olnud väga head oikumeenilised suhted teiste kogudustega. Nende koguduste pastorid või juhatused on meie sõbrad – me saame südamerahuga anda meie koguduse liikmed nende hoolde. Me ei ole kellegagi konkurendid. Number üks ja kõige tähtsam on see, et Jumala asi läheks edasi.
Hans: Siitsaadik on meid Jumal aidanud. Ja küll seesama Jumal viib meid edasi. 28. augustil tähistame tänujumalateenistusega 25. aastapäeva vaimuliku töö algusest Sakussaares ja sellega ka lõpeb koguduse töö.
Sirly: Peiesid me ei pea. Üle kõige on tänu.
Hans: Ega siin kurvastada ei ole midagi. Tuleb olla tänulik ja rõõmu tunda sellest, mida oleme saanud teha, ja nende võimaluste eest, mis meile anti. On olnud palju toredaid hetki, on palju tööd ja vaeva nähtud, on olnud pisaraid ja rõõmuhetki. Tore on meenutada neid inimesi, kes on siit läbi käinud, seda ajalugu, mis siin on tehtud, ja mida Jumala abiga oleme saanud teha. Jumal on selle töö ja nende 25 aasta kõige suurem hindaja.
