Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Issue

Nr 151 – 4 2023 - page 2

Noormees nimega Lepitaja

MTÜ Damota vahendab Eestist, Itaaliast, Norrast ja Saksamaalt finantstoetust Eestist Etioopiasse Soddo piirkonda, kus toetajate abil antakse võimalus väga vaestest peredest pärit lastele erakoolis haridust omandada. Kuna Etioopias on riigikoolides väga kehvad õpitingimused ja suured klassid, pole lapsed sageli võimelised keskkooli lõpueksameid sooritama. Seepärast on MTÜ Damota, mille üks juhatuse liikmetest on EMK Tallinna koguduse liige Laur Lilleoja, otsustanud toetada vaeste perede laste õpinguid erakoolis. Igal aastal toetatakse üle 100 Etioopia lapse õpinguid. (allikas: www.etioopia.ee)

Loe edasi

Kuidas jõuab eestlaste abi Etioopiasse

MTÜ Damota tegevus sai alguse, kui hea elu keskel elamisest kadus südamerahu ja muutuse otsing juhatas meid Lõuna-Etioopiasse, piirkonda, kus sageli puudub joogivesi ja igapäevane leib. Ehmatavalt oli sealse elu normaalsuseks hoopis ellujäämine. Meie väärtushinnangud keerati pea peale. Iga-aastasest Etioopiasse minekust sai eestlastele elumuutev kogemus, mis on kestnud 13 aastat. Arm sai seal meie kõigi jaoks elavaks, seda oli raske Eestis kodus olles unustada. Leiva jagamine annab erakordse õnnistuse.

Loe edasi

Metonoored PP festivalil

30. septembrist kuni 1. oktoobrini toimus Tallinna Kultuurikatlas järjekordne, arvult juba 45. PP Festival. Piiblipäevade teemaks oli seekord „Miks mina?!“ ning läbivaks kirjakohaks 1. Peetruse 2:9: „Teie aga olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse.“

Piiblipäevadel sai osa võtta ülesehitavatest seminaridest, võimsast ülistusajast ning ühisest osadusest. Kohale oli tulnud palju noori erinevatest konfessioonidest, nende seas olid esindatud ka metonoored.

Vanaema juures

Oli talv. Olime vanema venna Martiniga maal vanaema juures. Sattusime jääpurikate limpsimisest nii hoogu, et tuppa minnes oli hääl kadunud. Ise ma kartsin, et vanaema hakkab pahandama. Kui pidin midagi ütlema, siis sosistasin sellest Martinile ja tema siis kordas minu juttu. Vanaema ei pannud midagi tähele. Peagi aga pidid vanemad meile järele tulema. Nüüd oli hirm, et hääl ei tulegi tagasi. Hakkasime vennaga salaja palvetama. Kui vanemad kohale jõudsid, küsis ema kohe, kuidas meil läheb. Mina vastasin, et hästi! Ja ehmusin ise ka ära, et sain jälle rääkida. Ema arvates oli küll hääl natuke kähe, aga mina olin palvevastuse saanud.

Teine kogemus meenub mulle koolipõlvest. Olin Martiniga ülikooli vastas raamatupoes. Leidsime sealt ühe huvitava raamatu, mida osta. Kui taskutest olid kopikad kokku kogutud, oli südames kurbus – vajalikust summast jäi 10 kopikat puudu. Otsustasime Martiniga palvetada. Jumala jaoks ei peaks ju 10 kopikat olema probleemiks. Vaikselt poes ringi liikudes märkasimegi üsna varsti põrandal läikivat 10-kopikalist. Saime oma raamatu ja meie jaoks oli see rohkem kui lihtsalt raamat. See oli palvevastuse raamat.

Mine Üles