Mõni aeg tagasi tähistas kristlik kogudus nelipühapäeva. Tähelepanu sel päeval on eelkõige sündmusel, millest Luukas Apostlite tegude raamatus kirjutab: “Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga …” (Ap 2:1jj).
Mäletan ise, kuidas me noortega nelipühapäevade eel erilises ootuses olime, igatsusega saada täidetud Püha Vaimuga. Nelipühapäeva sündmustega Apostlite tegude raamat aga ei lõpe, vaid on algus millelegi enam hõlmavamale kui too üks päev – nimelt oli see ka koguduse sünnipäev. Võime siis öelda, et Püha Vaimuga täitumine ja kogudus kuuluvad lahutamatult kokku ning on omakorda aluseks ja lähtekohaks koguduse ülesandele: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Mt 16:15). Ja seda esimesed jüngrid tegidki. Püha Vaimuga täidetuna kuulutasid nad evangeeliumi, kogunesid kokku koguduseks ja teenisid kogudusena nende vaimuannetega, mida Jumal arvas heaks kellelgi jagada (Ap 2:14jj; 3:6; 3:19; 4:29-30; 5:12; 6:1-7; jpt). Antud kirjatükk tahabki olla jätkuks teemale kogudusest (Koduteel nr 3, 2016 ja nr 1, 2017) ja rääkida lähemalt vaimuandidest kui Jumala armu reaalsusest.
Uue Testamendi autorid kasutavad Jumala andide väljendamiseks mitmeid sünonüüme, nt lihtsalt and (Ef 2:8), siis armuand , (Rm 6:23) ja Püha Vaimu and (Ap 11:17; 15, 16 või 1Ts 1:5) aga ka Jumala and (Rm 5:15; vt ka Kg 3:13).
Mida siis Jumal on meile, inimestele annetanud?
Eelkõige on Jumal annetanud meile oma Poja Jeesuse. Ilma temasse uskumata ja teda päästjana tunnistamata ei oma mistahes kõne andidest mingit tähtsust: „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks“ (Jh 3:16, 17; Rm 5:8, 8:32 jt). Päästega koos on meile annetatud ka meelevald päästmisesse jääda: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse“ (Jh 1:12; vt ka Rm 8:15; Ef 1:5; 1Jh 3:1). Kuna oleme Jumala lapsed, siis on meil ka tema „märk küljes“, s.o Püha Vaimu and pitserina: „… on Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse.“ (2Kr 1:22; vt ka Ef 1;13; Ef 4:30).
Siinkohal võiks hetkeks peatuda ja mõelda, kas oleme endalt kunagi küsinud, miks Jumal nimelt mind on päästnud? Kas sel on ka muu eemärk kui vaid „päästa mind minu pattudest“?
Misjonikäsku – rääkida Jeesusest – püüame ilmselt kõik jõudumööda täita, kui aga mõtleme end koguduse liikmena, kas leiame siis seal oma koha, olgu kitsamas või laiemas tähenduses? Ei ole imeks panna, et ka sellele küsimustele leiame vastuse Jumalas: „Sest Jumala kaastöölised oleme meie; …“ (1Kr 3:9); „Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!“ (2Kr 5:20). Oleme siis päästetud selleks, et jätkata tööd, mida Jeesus maa peal elades tegi. Kuid nõnda nagu Jeesus ütles: „… ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.“ (Jh 14:10, 11), nõnda on ka meiega: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen…“, kirjutab Johannes (Jh 14:12, 13). Nii ei peaks arvama, et vaimuannid on vaid üksikutele „väljavalitutele“, sest Pühakiri räägib vastupidist – vaimuannid on antud kõigile Jumala lastele! Igale kristlasele: „Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida“ ja 1Kr 12:7: „Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks.“ (Ap 2:4; vt ka Ap 4:31; 1Kr 12:11; jt). Pühakiri õpetab siis, et Jumal jagab vaimuannid – nii nagu Tema seda õigeks ja vajalikuks peab – igale Kristuse ihu e koguduse liikmele. Iga päästetud inimene võib olla kindel, et Jumalal on tema päästmisel olnud eesmärk!
John Wesly oli selgel seisukohal vaimuannete tähtsuses koguduse jaoks – need on olulised. Nii ta ise-
loomustas neid, kirjeldas neid, koges neid, kaitses neid mitmetes oma artiklites ja kirjades, kirjutab R. G. Tuttle jr. Samas oli ta ka kurb, et neid tema kaasaja koguduses nii vähe esines; sest kristlaskond oli „maha jahtunud“ (waxed cold), nagu Wesley ütles.
Jumal otsustab inimeste ja vaimuandide üle. Inimestena oleme harjunud tähele panema seda, mis silma ees ja kõrva kuuldav. Jeesus aga ütles, et tema kuningriik (s.o ka Jumala kuningriik) ei ole sellest maailmast. Jeesuse ütlus tähendab, et Tema kuningriigis kehtivad inimeste „kuningriikidest“ erinevad seaduspärasused. Mis inimeste mõõdupuu järgi kõrgele tõstetud, auväärne, kvaliteetne, andekas, kaunis jne, ei pruugi Jumala silmis sugugi olla. Ka Paulus tõdeb sama, kui ta kirjutab: „Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada (maailma) tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada (maailma) tugevaid. /…/ et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees“ (1Kr 1:27; vt ka 1Kr 1:18-31). Kahtlemata on igal inimesel ka kaasasündinud e loomupärased anded, mille kohta võib öelda, et needki on Jumalalt saadud ja tema teenistusse rakendatavad, kuid vaimuand, nii nagu sõna ise edasi annab, on sõna otseses mõttes Püha Vaimu and. Näitena võiks tuua Pauluse, kes hiljem oma kirjades ütleb küll, et Jumal on valinud ta kuulutama evangeeliumi juba „oma emaihust alates“ (Gl 1:15, 16), kuid et temast saab paganate apostel, koguduste rajaja ja karjane ning teoloog, kellele jagatakse vaimuande vastavalt ta teenimise iseloomule ja vajadusele, seda ei osanud Paulus kindlasti endale ette kujutada. Nõnda on ka meiega tänapäeval. Kuigi meil igal ühel on erinev vaimuand, on kõik kasulikud ja töötavad Jumala kava kohaselt koos, teenimaks üksteist ja ligimest kõikjal ja kõigi jaoks (nt Rm 12:4, 5). Kogudus kui niisugune ei ole piiratud ei hoone ega konfessiooniga, vaid on üks Kristuse ihu üle maailma. Sellest tõsiasjast tulenevalt õpetabki Paulus korintlasi mõistma, et vaimuannid antakse vastavalt Jumala kavale: „Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab“, kirjutab ta (1Kr 12:11). Ainult Jumal teab, millises töölõigus ja millise andega ta meid oma kaastöölistena tahab rakendada.
Päästetutele vaimuandide jagamise peamiseks põhjuseks on teha Jumala elav olemasolu maailmas nähtavaks sarnaselt Jeesuse tegevusele: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa“ (Jh 14:9; vt ka Lk 20:38 jt). Nii üksiku kristlase kui koguduse kuulutus- ning teenimistöö loovad aga olukordi, kus Jumal inimesi päästab „… et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16; vt ka Rm 5:8; Rm 8:32; Kl 1:25b-28; 1Pt 4:10-11 jt)
UT-s on vaimuande nimetatud
1. Korintose kirjas 12:4-11 ja 28:30; Rooma kirjas 12:6-8; Efesose kirjas 4:11-16 ja 1. Peetruse kirjas 4:10-11, alljärgnevalt nende kirjeldusi:
Imetegude and on võime tuua esile imesid ja tunnustähti selleks, et kinnitada Jumala sõna ja evangeeliumi sõnumit/kuulutust.
And eristada vaime on võime teha vahet, kas sõnum, või sündmus on Jumalalt saadud ja inimene Jumala poolt saadetud.
Keeltega rääkimise and on võime rääkida tundmatuid/võõraid keeli.
Keelte tõlgendamise and on võime tundmatuid/võõraid keeli tõlgendada.
Juhtimise and on võime asju organiseerida ja hoida töös/suunata vastavalt Jumala põhimõtetele; ka omada visiooni, osata jagada oma koormat teistega ja teistele.
Abistamise and on inimesel, kellel on soov ja võime aidata teisi ning teha kõik, et abi oleks tulemuslik.
Tarkusesõna/tarkus – võime teha otsuseid ja anda juhatust Jumala tahtega kooskõlas.
Tunnetussõna/tunnetus – võime sügavuti tunda ära vaimulikke asju, probleeme, küsimusi ja olukordi.
Usuand – võime usaldada Jumalat ja julgustada teisi Teda usaldama mis tahes olukordades.
Tervendamise and on võime kasutada Jumala tervendavat väge, et parandada/taastada haigeid, vigastatuid või mistahes haiguse pärast kannatavaid inimesi.
Prohvetiand – Jumala tõe kuulutamine peamiselt käesoleva aja, aga ka tulevase suhtes.
Teenimise and – ligimese teenimine ükskõik millistes vajadustes.
Õpetamise and – Kristuse ihu = koguduse varustamine Pühakirja ja seeläbi Jumala paremaks tundmiseks.
Julgustamisand – julgustavate sõnade jagamine ja tegutsemisele kutsumine.
Annetamise and – oma erinevate vahendite (vara, aeg, oskused, jne) jagamine Jumala töö edendamiseks.
Halastuse and – Jumala armu osutamine raskustes ja kannatustes olijaile (nii vaimselt kui füüsiliselt).
Evangeeliumi kulutamise and – and kuulutada evangeeliumi nõnda, et inimesed pöörduvad. Evangelistideks nimetatakse ka evangeeliumi kirjapanijaid Matteust, Markust, Luukast ja Johannest, kes on teinud seda kirjutatud sõna kaudu (Ap 5:42; 8:4; 15:35; jt).
Karjase and – Uue Testamendi päevil hakati sõna kasutama ülekantud tähenduses Jumala enda, Kristuse kui koguduse pea ja usklike kogukonna juhi kohta (Hb 13:20; Ef 4:11).
Ülevaataja and – kr: episkopos on inimene, kes seisab teiste heaolu eest mingi konkreetses valdkonnas, nt koguduste ülevaataja (1Tm 3:1–7 ja Tt 1:5–9).
Abilise and – kr: diakonos on inimene, kes teenib erinevates ametites (olemata ordineeritud vaimulik) (Ap 6:2-6; 1Tm 3:8-13).
Apostli and – kr: apostolos tähendab saadikut, käskjalga, sõnumiedastajat. Pühakiri nimetab apostliteks eeskätt Jeesuse jüngreid, keda Ta valis ja läkitas maailma; kes olid varustatud Püha Vaimu väega (1Pt 1:1; Gl 1:1, 19).
Jumala suurimaks anniks on kahtlemata armastuse vaimuand. Ilma armastuse annita on kõik muu tühine, nagu Paulus korintlastele kirjutab: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ (1Kr 12:31-13:3; vt ka 1Jh 4:7, 8).
Lõpetuseks kordan Wesley tõdemust, et kristlaseks olemise loomulik osa on vaimuandide ilmnemine tema elus, kuna Jumala jagatud and/annid on ka osa tema pühitsusest.
