14. novembril möödunud aastal olin kiriku aatriumis toimunud heategevusmüügil abiks. Kella 8 paiku õhtul lõpetasime ja olime kaaslastega Jumalale tänulikud müügi kordamineku eest.
Lahkusin positiivses meeleolus kirikust. Väljusin külguksest ja sammusin trepile, et jõuda Narva maanteele. Astudes trepile, tundsin, et pind kaob jalge alt. Ei oskagi seda seletada, aga kukkusin peale väikest õhulendu täies pikkuses 4 astet trepist alla kõnniteele, paremale küljele. Alguses ei julgenud liigutadagi, sest kartsin tulemust – ei ole ma ju enam esimeses nooruses. Vaikselt Jumalat tänades hakkasin siiski ise tasapisi püsti tõusma. Põrutus oli tugev olnud, aga luud-kondid olid terved. See oli tõesti imeline.
Kuna mantel oli tolmuseks saanud, ei hakanud enam rahvast täis kirikusse tagasi minema – kloppisin mantli puhtamaks ja hakkasin tasapisi kodu poole kõndima. Ise kogu aeg imestades, et ikka astun. Parem külg ja käsi läksid pärast seda küll mõneks ajaks üleni sinisekirjuks, aga luud-kondid on siiani terved. Olin tänulik, et Jumal kuulis, sest kukkudes hüüdsin teda appi.
Fotol: Aili ja Rein Rüütel
