2023. aasta viimastel päevadel tähistab metodisti kiriku vaimulik ja Tartu vangla kaplan Olavi Ilumets oma 70. juubelit. Triin Tarendi uuris Olavilt tema teenimistöö ja hobide kohta.
Kuidas sai sinust kaplan?
Et anda vastus, kuidas sai minust kaplan, pean pisut minevikku minema. Jumala leidsin 28aastaselt, see oli 1981. aasta kevadel. Noor mees jõuab nende aastatega palju teha, nii positiivset kui ka negatiivset. Kahjuks olin mina palju oma noorest elust raisanud halbadele valikutele ja küllaltki põhja vajunud. Just siis, kui tundsin, et enam sügavamale ei ole võimalik vajuda, ulatas Jeesus oma päästva käe ja tõmbas mind sellest mülkast välja. Ja ma tundsin kohe, et Jumal on mind päästnud, et viiksin seda rõõmusõnumit edasi teistele, kes on samuti pimeduses.
Nii algas minu teekond koos Kristusega. 1986. aastal ordineeriti mind EMK Tartu koguduse diakoniks ja 1992. aastal EMK vaimulikuks. Kõik need aastad oli minu eesmärk aidata kadunuid. 2001. aastal tundsin, et Jumalal on minu elus teised plaanid. Olin rajanud kaks kogudust ja töötanud 15 aastat ilma puhkuseta. Mu abikaasa soovis elukohta vahetada ja kolida Tartusse. Võtsin kirikust aasta puhkust ja hakkasin otsima Jumala tahet enda edaspidiseks eluks. Samal ajal ehitati Tartus vanglat. 2002. aastal võeti minuga ühendust ja sooviti, et ma peaksin tulevastele valvuritele loengu vaimulikust teenistusest. Ehkki ma siis ka ise veel kaplaniteenistusest midagi ei teadnud, arvasin ometi, et ega ei tohiks olla suurt erinevust, kas teenida kaplanina vanglas või siis vaimulikuna koguduses. Nii ma selle loengu neile pidasin ja hiljem tagantjärele mõeldes olin rääkinud päris õiget juttu. Siis võeti minuga ühendust ja kutsuti valmivasse Tartu vanglasse kaplaniks. Mäletan, kui vangla direktor minu käest küsis, kui kaua ma plaanin kaplanina töötada. Minu vastus oli, et viis aastat, aga kui Jumal tahab, et ma töötaksin kauem, siis olen Jumalale kuulekas. Nüüd on sellest saanud juba 21 aastat. Arvan, et tegin õige valiku. Nende aastatega, mis ma olen vanglas teeninud, olen pidanud tunnistama, et ilma Jumalata elatud aeg minu elus ei erinenud paljude nende elust, kes on kandnud või veel praegugi oma karistust kannavad. Ajal, kui ma töötasin kalalaeval, elasime me samuti väikestes kajutites hulgakesi koos. Seega olin kursis, mida selline elu võib tähendada.
Miks on sinu jaoks oluline, et kristlased teenivad õigusrikkujaid?
Tegelikult on ainult kristlastel vastused eluliselt tähtsatele küsimustele. Ainult Looja on see, kes suudab ja tahab inimest õigele teele aidata. Inimene ise ei suuda ennast muuta, küll aga suudab seda Jumal, kui inimene seda ise tahab. Külastada vange – see oli ka üks ülesannetest, mille Jeesus oma jüngritele andis.
Millised on vanglakaplani tööülesanded?
Eelkõige on meie kohustus tagada kõikidele kinnipeetavatele võimalus rahuldada nende usulised vajadused, olenemata nende religioossest kuuluvusest. Võimaldada kristlikesse usulistesse kogudustesse kuuluvatele kinnipeetavatele osalemine igapühapäevastel jumalateenistustel. Teenistusi peame läbi viima nii vene kui eesti keeles. Kord nädalas viin läbi piiblitunde. Valmistame ette soovijaid ristimiseks, neid eelnevalt leeritades. Kabelis viime läbi ka erinevaid sotsiaalprogramme. Suur rõhk meie vaimulikus tegevuses on pandud hingehoidlikele vestlustele. Vanglasse sattudes märkavad kinnipeetavad, et nende peale on kuhjunud kõik elulised mured: perekondade purunemine, materiaalsed kaotused, maksud, mis vajavad maksmist; lisaks tuntakse end hüljatuna. Ja nii pöörduvadki kinnipeetavad kaplanite poole, et saada lohutust. Kuna olime esimene kambervangla, siis esimestel aastatel ei olnud meil vaimulikku kirjandust, pidime palju raamatuid tooma oma kodust ja koguduste liikmete käest. Täna on meil kabelis väga arvestatav raamatukogu.
Mis on sinu jaoks olulised põhimõtted töös õigusrikkujatega?
Kaplanil peab olema kindel kutsumus selleks tööks. Kuna enne vanglasse tööle asumist olin rajanud ja teeninud kaht kogudust, on mul võimalus võrrelda. Olen veendunud, et mitte iga hea vaimulik ei sobi vanglasse kaplaniks. Tuleb ennast pidevalt täiendada. Meid on koolitatud nii hingehoidlikuks teenimiseks kui ka psühholoogia ja psühhiaatria vallas, sest need inimesed, kellega me peame pidevalt kohtuma, on väga erinevad. Kaplanil peab olema osadus Jumalaga, sest kinnipeetavad jälgivad ja saavad aru, kas see, mida sa räägid, ka sinu elule vastab. Sa pead olema aus.
Nende kahekümne aasta jooksul olen ma pidanud palvetama mitme kolleegi isikliku tervenemise pärast, aga ka nende lähedaste haiguste pärast. Olen pidanud läbi viima palju hingehoidlikke vestlusi. See ei ole haruldane, kui mõni ametnik pöördub oma murega kaplani poole. Mõnigi kord panen tähele, et mõni sektoris olev valvur on kuidagi kurb ja siis ei saa mööda minna, vaid tuleb leida aeg, et temaga vestelda. Kaplan peab endas kandma sisemist tuld, mis annab jõudu ka teistele ametnikele.
Millist nõu sa annaksid täna noorele alustavale kaplanile?
Arvan, et esimene töökoht vaimulikuna ei peaks olema vanglas. Kaplanil peab olema eelnev elukogemus, muidu võib saada haiget ja siis võib läbi põleda. Vaja on kindlat kutsumust, et Jumal on ta sellele töökohale pannud. Kinnipeetavaid ei tohiks karta, sest tegelikult töö kinnipeetavatega, ehkki see on raske, pakub samas töötegijatele palju. Tuleb olla väga tähelepanelik ja leppida, et mitte kõike ei saa üle kanda vanglateenistusse. Näiteks võib olla harjumatu, et usklikele kinnipeetavatele ei saa teatud abi osutada. Väljaspool vanglat saab vaeseid abistada, aga vanglas on see rangelt keelatud. See vajab harjumist.
Kas sinu töö ulatab ka vanglamüüridest väljapoole? Mis sa väljaspool teed?
Väljaspool vanglat saan ma oma tegevuse jagada kolme gruppi. Peab olema side oma kogudusega. Ei saa teenida mitte üheski töölõigus, kui ei ole koguduse poolt antud läkitust, õnnistust. Saan teenida koguduse preestri kõrval kogudust, täites võimalusel abivaimuliku ülesandeid. Teiseks minu ülesandeks on juhtida MTÜ Rehabilitatsioonikeskus Valge Eesti tegevust. Olen seda teinud juba 2005. aastast alates. Pakume ajutist elamiskohta neile kinnipeetavatele, kes vanglast vabanevad ja kellel ei ole elamispinda. Aitame neil valmistuda uueks, sõltuvussuhtest vabaks ja seaduskuulekaks eluks. Püüame aidata taastada suhteid lähedastega. Püüame aidata leida tööd. Kolmandaks olen ma vabal ajal hingehoidja. Panustan oma aega Hingehoiukeskuses.
Kuidas vältida läbipõlemist, töötades vaimulikuna nii keerulises keskkonnas?
Ma olen tundnud mõnikord küll väsimust, kuid mitte kunagi sellist jõuetust, et enam ei tahaks või ei suudaks. Mul on suhe Jumalaga ja kui see on korras, siis saan ma Tema käest kõik vajaliku. Sellepärast ongi väga tähtis olla veendunud, et Jumal on su sellele tööle pannud. Siis teed seda tööd kogu südamega. Kindlasti on suureks abiks isiklik palve, aga me käime vendadega kord nädalas ka ühises palves. See on väga virgutav.
Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?“ Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!“ (Luuka 13:7–8)
Kui ma näen vanglas taas mõnda meest, kellel ei õnnestunud vabaduses alustada normaalset elu, ja kui ta siis tunnistab oma läbikukkumist, vaadates sind oma kurbade silmadega, siis ma kasutan alati just seda lohutavat kirjakohta. Las ma näen veel vaeva, kobestan ja väetan mulda, ehk siis järgmine kord kannab juba vilja.
Kas sul on mingeid hobisid?
Ega väga palju aega hobideks ei jää. Küll meeldib mulle suvel mõõta maanteel kilomeetreid oma truu tsikliga. Samuti on mul ustav sõber saksa lambakoer, kes ka soovib väga minu vabu minuteid endaga jagada. Jalutame koos.
Mis on Sind oma töös kõige enam rõõmustanud? Jaga palun mõnda tunnistust, mida Jumal on teinud.
Suurt rõõmu teeb, kui näed, et Sõna toimib kinnipeetavate seas ja nad pöörduvad Jumala poole, lasevad end ristida ja uurivad Piiblit. Kuid oleme realistid ning anname endile aru, et vanglast vabanedes seisavad nad silmitsi erinevate kiusatustega. Südamele teeb kõige rohkem rõõmu, kui näen, et vanglas Jumala leidnu jätkab pärast vanglast vabanemist kasvamist koguduse keskel. Ja muidugi on minu jaoks väga erilised need hetked, kui näiteks kaubanduskeskuses astub minu juurde mees oma perega. Ta tuleb su juurde, tutvustab sind oma perele ja ütleb, et Olavi, mul läheb kõik hästi. Tänab sind, et meil oli usku ja me ei loobunud temaga vaeva nägemast. Ja õnneks on selliseid kohtumisi palju. Kui selliseid südantsoojendavaid lugusid ei oleks, siis ehk tunneksin, et äkki ei ole ma õiges kohas. Täna töötan ma rehabilitatsioonikeskuses kõrvuti ühe endise kinnipeetavaga. Praegu on ta õnnelikus abielus, kasvatab koos abikaasaga tütrekest, juhib vaimulikku kogudust, kuhu kuuluvad paljud meie rehabilitatsioonikeskuses olnud mehed, kes on nüüd ise abikaasad, neil on pered ja nad aitavad ka keskuses kaasa sealsete elanike teenimisel.
