Jumal leiab tee iga inimese juurde erineval viisil. Käesolevas numbris saab lugeda
pöördumislugusid, milles olulist rolli mängivad suhted ja sõprus.
Andrus Kask, Misjonipastor Leedus
Minu vanematel ei olnud kodus Piiblit. Lähim kirik oli vene õigeusu kirik, mitte rohkem kui 500 meetrit meie majast. Ma teadsin, et seal taevas kusagil ikka Jumal on – miks muidu inimesed Jumalat mainivad või tädikesed kirikusse lähevad.
Mul oli üks sõber, kellega me aeg ajalt saime kokku. Eks me olime lihtsalt tavalised noored. Kord istusime ja sõime pannkooke. Ja sõber hakkas rääkima, et tema õde läks kogudusse ja tema elu muutus. Minu sõber nägi oma õe elus muutust. Mitte kaua pärast seda, ehk paari kuu pärast tuli minu hoovis mulle vastu seesama sõber ja ütles: „Andrus! Jumal armastab sind. Tule kogudusse. Su elu muutub.“ Minu esimene mõte oli: Jah, kindlasti nüüd. Ma ei näinud elul mingit erilist mõtet või väärtust. Minu vanemad ei elanud koos, mul ei olnud elus sihti ja ma olin pettunud kõiges.
Aga need sõnad, mida mu sõber ütles, ei olnud lihtsalt tema enda sõnad. Nende lihtsate sõnade taga oli armastus, lootus, usk, võimalus. Tema sõnade taga oli tunda midagi palju suuremat ja näis, et sõbra selja taga oli hoopis teistsugune ja parem reaalsus. Ja ma tõesti läksin kogudusse ja ma sain… päästetud. Ma arvasin alati, et see oli 16. oktoober 1992, kella 19.00 kuni 20.30 paiku Võru kultuurimaja „Kannel“ saalis. Aga praegu ma usun, et Jumal ei ole lõpetanud, vaid Ta on päästnud ja päästab meid tihti ka olukordadest, haigustest, meie valikutest, meist iseendast jne. See on päästmine, et Jumal tuli, rääkis ja tegutses ja tuleb, räägib ja tegutseb.
Ma usun, et üks uks läks tookord minu elus lahti. Ja mida rohkem ma sealt uksest sisse läksin, seda rohkem ma hakkasin nägema, mis uks see on. See on Jeesus. Ühel päeval tuli sellest uksest sisse minu tulevane abikaasa. Täna on meil ühine siht ja me mõistame, et Jumala tõesti armastab ja tahab muuta elusid.
Urmas Sassian, Tallinna kogudus
Käisin koos Joel Aulisega Tallinna ehituskoolis. Meil oli vaja leida praktika koht. Mina ei suutnud kuskilt leida, kuni ühel päeval kutsus Joel mind remontima metodisti kiriku kantseleid Apteegi tn. Nii ma läksingi sinna praktikale. Remontisime kiriku kantselei köögiruume Apteegi tn.
Oli talv ja kuna olen terve oma elu sporti harrastanud, siis tahtsin väga suusatama minna. Üritasin töökaaslaste hulgast mõttekaaslasi leida, et minna Otepääle suusatama. Riho, meie tööandja, ütles, et noortekoor sõidab nädalavahetusel Otepääle ja nendega saab kaasa minna. Muidugi läksin kaasa ja ainult ühe kindla eesmärgiga – suusatada, suusatada, suusatada.
Jõudsime Otepääle reede õhtul kell 23:00 paiku ja väljas oli juba pime. Küsisin, kuhu poole jääb mets ja läksin suusatama. Hommikul varakult, enne kui teised ärkasid, olin jälle üleval ja läksin metsa suusatama. Ja nii käisin 3x päeva jooksul suusatamas, vahepeal käisin ainult söömas.
Pühapäeva hommik algas samuti varakult ja metsa poole. Kuid siis oli kõik kuidagi teistmoodi. Mets oli inimtühi ja ma suusatasin täiesti üksinda. Ühel hetkel hakkasid mu sees liikuma mõtted. Mina olen siin metsas üksinda. Kõik noored, kellega tulime, on aga kirikus. Surusin need mõtted korduvalt tagasi, kinnitades endale, et mul ei ole seda vaja, las nemad olla kirikus! Võitlesin pikalt nende mõtetega, kuni ühel hetkel ei suutnud enam vastu panna ja otsustasin, et lähen ja vaatan, mida nad seal kirikus teevad.
Kui ma astusin sisse Otepää kiriku uksest, siis tunnistas kantslis Arne Saluraid. Ta rääkis oma elust ja võitlustest, kahtlustest, hirmudest ja muredest. See kõik tundus nii minu elu moodi ja minu mõtete moodi. Mõtlesin, et kust tema minu mõtteid teab ja tunneb.
Hakkasin kirikunoortele vaatama teistmoodi ja märkasin, et neil on mingisugune sisemine rõõm ja rahu, mida minul ei ole. Mul oli kõik muu olemas – terve perekond, palju sõpru, piisavalt raha jne, aga seda sisemist poolt ei olnud. Ma muutusin kadedaks. Hakkasin käima kirikus ja peagi tegin oma otsuse Jumala kasuks. Avastasin, et ka mina võin tunda rahu ja sisemist rõõmu, mida ennem isegi ei teadnud. Kui ma enne kristlaseks saamist olin paras joodik, pätt ja probleemide tekitaja, siis nüüd oli minust saanud probleemide lahendaja. Ennem pidin ringi liikudes ümbrust jälgima, sest kunagi ei teadnud, kust keegi vihane vaenlane mind rünnata võis. Kristlasena hakkasid need hirmud kaduma, kuni ühel päeval ma enam ei muretsenud üldse selle pärast. Sest pigem võis mulle läheneda ootamatult mõni tänulik inimene. Kristlasena olen leidnud tasakaalu ja rahu igas eluvaldkonnas, sest Jumal on minuga. Peagi peale kristlaseks saamist tuli ka selgus, mida Jumal minult ootab ja mis valdkonnas mind kasutada tahab, sest sain 3 prohveteeringut erinevast paigast ja erinevate inimeste kaudu.
- tahan kasutada sinu suud
- räägi julgesti, kõikjal kuhu ma sind saadan
- sinu suust saavad lähtuma suured sõnad.
Triin Tarendi, Jõhvi kogudus
14. augustil 1993. aastal olin 15-aastane ja äsja lõpetanud põhikooli, kui mu sõbranna kutsus mind õhtul kultuurimajas toimuvale evangeelsele üritusele. Ega ma päris hästi aru ei saanud, mis see tähendab, aga tundus midagi põnevat. Üritusel esinesid peamiselt minu ja minu sõbranna ealised teismelised. Kõik olid rõõmsad ja sõbralikud ning mind nagu oleks ammu oodatud. Ürituse lõpuosas räägiti, kuidas minust võiks saada Jumala laps. See kõik muutus minu jaoks äkitselt väga isiklikuks ega olnud enam lihtsalt mingisugune huviring või võimalus organiseerida oma vaba aega. Sain teada, et Jumal on elav ja Ta tahab minuga suhet. Sealsamas tegin päästepalve ja minust sai Jumala laps.
Vahel räägivad inimesed, et usule tulemine oli nende jaoks ilmne pöördepunkt ja sellest hetkest on nad nagu teine inimene. Minu jaoks see paraku nii ei olnud. Loomulikult olin väga rõõmus, et olin nüüd Jumala laps. Mäletan, kuidas järgmisel päeval erilise rõõmuga kodus põõsaste küljest marju korjasin. See oli tegevus, mis seni oli olnud minu jaoks tüütu ja igav kohustus. Edasine on olnud pigem teekond ja kasvamine Jumalas ning paraku vahel ka võitlus iseenda ning oma kompleksidega. See teekond ei ole alati olnud kerge, kuid väga õpetlik. Olen õppinud seda, et Jumalaga koos on ka kõige raskematel hetkedel lootus. Ka siis, kui olen endas väga pettunud, võin ma vaadata Jumala poole ning Temas ei ole ma mitte kunagi pidanud pettuma. Nagu ütleb Jeremija 29:11, mõtleb Jumal meist alati mõtteid, mis annavad meile tulevikku ja lootust!
Jana Laaneser, Kärsa kogudus
Valguse poole igatseb hing,
soojuse juurde, mida Sa jagad.
Vaim nagu murtud tiivaga lind
üha nutab Su armastust taga. (J. Laaneser)
Olen üles kasvanud mittekristlikus kodus. Minu vanemad lahutasid, kui olin paariaastane ja isa suri siis, kui olin teismeline. Kuigi olin peres ainus laps (õde jäi isa juurde ja mina emaga), siis ei kogenud ma ema poolt piisavalt armastust ja hoolimist. Kõige õnnelikum olin ma Lõuna-Eestis emapoolse vanatädi juures oma koolivaheaegu veetes. Kasvasin tema hoole all kuni koolini, sest lasteaeda mind miskipärast ei pandud. Vanatädi Ida oli meie peres ka minu teada ainuke usklik inimene ja käis vähemalt korra kuus kirikus armulauateenistusel. Mäletan, kuidas ta laulis õhtuti voodis kirikulaule ja vahel harva Jumalast rääkis. Palvetamas ei näinud ma teda küll kunagi, kuid ilmselt ta seda tegi ja minugi eest kostis. Nõukogude lapsena üles kasvades vaidlesin temaga nii mõnelgi korral Jumala olemasolu teemal. Vanatädi suri kahjuks paar aastat enne minu usule tulekut, kuid ma usun, et ta rõõmustas koos minuga igavikus olles. Pidin tõdema, et tal oli Jumala olemasolu suhtes õigus.
Minust sai kristlane suvel 1991, kui otsustasin EELK Põlva Maarja kogudusse leeri minna ja end koos tütrega ristida lasta. Pastor Georg korraldas lisaks pühapäevastele jumalateenistustele ka palve- ja ülistuskoosolekuid, kuhu olid oodatud kõik leerilapsed. Üsna varsti olin andnud oma elu Jumalale ja laulsin ülistusgrupis, sest Jumal rääkis minuga tugevalt just nende laulude kaudu. Kogesin kaaskristlastes sellist armastust ja hoolimist, mida polnud mu elus ammu olnud, mind võeti nende hulka vastu ja minu eest hoolitseti. Minu vaimulikuks emaks sai Sirje, kes kutsus vastpöördunud noored naised oma koju palvegruppi. Seal kord nädalas palvetades ja osaduses olles jätkus minu kasv kristlasena. Mäletan seda rõõmu, kui sain Püha Vaimuga ristitud, aga ka kurbust, kui mu ema ei mõistnud ega toetanud mind kristlasena. Aastaid hiljem on ta sellega siiski leppinud, sest olen oma usus kindlaks jäänud ega ole välisele survele alla andnud.
Paar aastat hiljem avasin ka enda kodus palvegrupi ja hiljem, kui EKNK Tilsi kogudus rajati, asusin seal ülistust juhtima. Kogudusega osalesime suviti Suurupis suveseminaridel, kus jagati head vaimulikku rooga ja sai mere ääres puhata, mis oli vaimulikuks kasvuks vajalik. Olin paar aastat ka diakonina Tilsi koguduse pastoriks.
Astusin aastal 1999 EMK Teoloogilisse Seminari veel nelipühilasena, kuid lõpetasin 2003 metodistina. Nii olid minu nn koduotsingud lõpule jõudnud ja metodisti kirik on see, kus ma praeguseni vaimuliku ja kaplanina olen. Märtsis 2003 abiellusin Reinuga ja koos oleme kõik need aastad teeninud Kärsa kogudust.
Kui vaimuandidest rääkida, siis ma tunnen, et mulle on antud usuand. Usk, mis pole kõikunud mitte üheski olukorras, on kingitus Jumalalt. Minu lemmikpsalm Piiblis on 139 ja samuti on Jumal mind kinnitanud kahe kirjakohaga Jeremija 31:3 ning Jesaja 43:1-2. Iga päev koos Jumalaga on parim, mida kogeda saan.
