Sander: Tere! Keegi saatis mulle postkaardi õnnitlusega, aga saatja allkirja ei ole. Ainult kaart, kus peal jänesed ja tibud ning kiri: „Rõõmsaid ülestõusmispühi!“
No vaat’ mina tahaks teada, keda ma selle kaardi eest tänama peaks? Väga viisakas on tänada, kui keegi sulle head soovib.
Siis veel tahaksin ma teada, mis pühad need üles-tõusmis-pühad on? Äkki peaks mina ka teistele seda soovima?
(Mõtlikult) Kaardil allkirja ei ole…, aga pildil on jänes…, ma küsin mõnelt jäneselt.
(Jõuab jäneste juurde. Üks suurem ja palju väikseid jäneseid. Suure poole pöördudes)
Sander: Tere! Kas sina oled jänes?
Jänes: No loomulikult, kas sa siis ei näe?
Sander: Näen küll, aga kus su kõrvad on?
Jänes: Siin!!! (Tõstab oma lontis kõrvu püsti.)
Sander: Aa. … Aga miks nad sul nii sorakil on?
Jänes: No kus sina küll elanud oled? Tänapäeval on enamus jäneseid lontkõrvalised. See on moes. Pikkade kõrvadega jänesed jooksevad ainult metsas. Meie siin oleme igatahes linnajänesed ja teame, kuidas asjad käivad!
Sander: Aa. … Aga kuule, siis äkki tead sa ka seda, mis on ülesse-tõusmise-pühad? Kas sina saatsid mulle selle kaardi?
Jänes: Mina? Minul nüüd aega kaarte kirjutada!? Ja mis üles tõusmine – mina ju peaaegu üldsegi ei maga – kogu aeg olen üleval. Ja mis püha mul aega pidada! Minul on kogu aeg nii palju tegemist. Kõik see lastehulk tahab ju toitmist ja hoolitsemist. Tead seda rahvatarkust: „Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi!“? Nii et ei mingit magamist ja pidutsemist ja üleval olen ma kogu aeg! (Mõtlikult) Ülesse-tõusmise-pühad? (Väikestele jänkudele:) Oi, ära sa seda küll puutu! Ja sina, tule otsekohe venna kukilt maha! Ta võib ju niimoodi veel mõne kondi murda! (Sandrile:) No näed, silmapilgukski ei tohi lasta valvsusel kaduda! Kohe võib midagi juhtuda! (Läheb oma jänkukesi lahutama ja õpetama.)
Sander: Siit ma küll eriti targemaks ei saanud. Ja nagu minu vanaisagi ütles: „Ei jänesega tasu võidu joosta!“ Tema ju muudkui jookseb – ikka sinna ja tänna! Lähen otsin parem tibu üles. Tema on ju ka siin kaardi peal. Äkki tema saatis mulle selle kaardi?
(Jõuab tibu juurde)
Sander: Tere, tibu! Kas sina saatsid mulle selle üles-tõusmis-pühade kaardi?
Tibu: (Mõtlikult:) Seda kaarti ma sulle ei saatnud. Kuigi…, ma muidugi oleksin võinud sulle kaardi saata, sest see on tegelikult ju väga ilus komme – saata kaarte… aga, ma ei saatnud.
Sander: Aga kas sina tead, mis on üles-tõusmis-pühad?
Tibu: No kui ma alles munakoores magasin, siis ma kogu aeg unistasin sellest, et ma tahaksin ometi kord üles tõusta ja näha, milline see maailm seal teisel pool munakoort on. Ja siis ühel päeval, kui seal sees oli eriti palav olla, tegi munakoor krõps ja väljas ma olingi! Aga mingeid pühasid me selle puhul küll ei pidanud!
Aga üles tahan ma endiselt! (Unistavalt:) Ma vahel vaatan neid lõokesi, kes lendavad sinna üles, kõrgele-kõrgele… seal on päike ja pilved ja sini-sinine taevas… küll tahaks ka… (Kurvalt:) Aga ema ütles, et minu tiivad nii kõrgele ei kanna… Hea, kui õrrele lendamise suve lõpuks selgeks saan!
Sander: Ära kurvasta! Kui ma olen teada saanud, mis need ülestõusmispühad on, siis ma tulen tagasi ja räägin sulle ka. Ja siis ma aitan sul õrrele lendamist õppida – sa saad selle kindlasti selgeks, kõik suured tibud oskavad seda.
Tibu: (Nukralt ja rõõmsalt korraga:) Aitäh, sulle. Sa oled hea laps!
Sander: See on muidugi tore, et ma olen hea laps, aga oma küsimusele ma ikkagi vastust ei saanud. Äkki mul jäi kaarti vaadates midagi „kahe silma vahele“, nagu ema vahel ütleb. See tähendab seda, et midagi võis jääda märkamata. (Uurib kaarti, siis rõõmsalt:) No vaat, ja siin on tõesti midagi veel! Siin kaardi peal on veel pajutibud, … noh need pehmed asjad, mis kevadel pajuokste külge kasvavad. Äkki peitub kogu saladus selles? (Mõtlikult, omaette:) Kus on lähim pajupuu? … (Endale otsmikule lüües:) Muidugi! Naabri Triinu ja Teele aia taga! (Läheb jooksuga, tuleb jooksuga uuesti lavale.)
(Tulevad Triin ja Teele, käes kimp pajutibudega oksi)
Triin: (Pisut etteheitvalt, hoiatavalt:) Kuule, Sander, sa vaata ikka ette ka, sa võid ju niimoodi tormates mõne inimese pikali joosta.., ja üle autotee ei tohi kunagi joosta – nii võib veel auto alla jääda!
Sander: (Ähkides:) Kuulge, Triin ja Teele, …kas teie saatsite mulle selle kaardi?
Teele: Muidugi meie. Kas sa siis kaardi allservas meie nimesid ei näinud? (Ehmudes:) Oi,… (häbenedes:) me vist unustasime oma nimed kirjutamata.
Sander: (pahuralt:) Ei olnud nimesid jah, ja ma pidin pool maailma läbi jooksma, et teada saada, kes mulle kaardi saatis. (Leplikumalt:) Aga siis te ju ka teate, mis asi see üles-tõusmis-püha on?
Teele: Muidugi teame. See on nagu jõulud, aga veel tähtsam.
Sander: Mismoodi?
Triin: Jõulude ajal me tähistame Jumala poja Jeesuse sündi siia maailma. Aga Jeesus kasvas ju suureks ja õpetas inimesi, kuidas Jumala seaduste järgi õnnelikult elada…
Teele: …Aga osa inimesi olid kurjad ja ei tahtnud midagi kuulda hea Jumala seadustest – need kurjad inimesed tapsid Jumala poja Jeesuse Kristuse.
Sander: See on siis ju väga kurb püha, miks te kirjutasite mulle „Rõõmsaid ülestõusmispühi?“
Triin: See oligi kurb, aga sellega ju asi ei lõppenud. Kurjad inimesed arvasid, et nüüd on nad võitnud, aga Jumal äratas oma Poja ellu ja Jeesus tõusis surnust üles.
Teele: Sellepärast seda püha nimetataksegi ülestõusmispühaks. Ja mis kõige toredam – Jeesus elab taevas ja meie saame ka kord koos Jeesusega taevas elada.
Sander: Et siis ükskord taevas saan rõõmustada?
Triin: Ei, rõõmustada saad ikka juba täna ja kohe. Jumala seaduste järgi elades on palju rõõmu. Ja kui parajasti on ka mingi mure, siis võid ka sellest Jeesusele rääkida. Sa ei ole kunagi üksi.
Sander: See on ju küll vahva – Jumala Poeg Jeesus on alati mu lähedal…
Aga kuule, mis nende jäneste ja tibudega siis on? Miks nemad teie kaardi peal olid?
Teele: Aga nad on ju nii ilusad ja armsad… ja tibud on enne sündimist munakoore sees nagu Jeesus enne ülestõusmist hauas oli.
Sander: Tõepoolest. Oi…, ma pean nüüd tibu juurde ruttama. Lubasin talle rääkida, mida tähendab ülestõusmispüha ja siis ma aitan tal natuke ka lendamist harjutada. Rõõmsaid ülestõusmispühi teile!
Sander lahkub lavalt.
Triin: Minu arust sobiks nüüd laulda üht vahvat rõõmustamise laulu. (Hüüab:) Tulge laulma!
(Kõik näitlejad tulevad lavale.)
Laul – „Jumal pole surnud, ta on elav…“
Foto: ROMAN ODINTSOV @Pexels
