See on küsimus, millele võib olla erinevaid vastuseid.
- Mõne kirikuskäija jaoks on kogudus kui seltsimaja – suhtlemiskoht. Kirikus käiakse peamiselt seetõttu, et inimestega kohtuda, vestelda, olla kursis värske infoga. Kindlasti ei ole see vale, on ju inimene loodud suhtlevaks, mitte eraklikuks olendiks. Aga kui teiste inimestega suhtlemine on ainus ootus ja suhtlemine Jumalaga jääb kõrvale, siis ei ole vahet, kas käia kirikus või seltsimajas.
- Mõne jaoks on kogudus kui teraapiakeskus, kus nädala jooksul kogunenud stress ära maandada. Seal saab rahuneda, hetkeks aja maha võtta, kogeda rahu ja kergendust, puhastumist … aga seda vaid pühapäeviti. Kuid ilma Jumalaga isiklikku suhet omamata jääb see teistel päevadel kogemata.
- Mõne jaoks on kogudus kui töökoht. Selleks et ülemus (loe: pastor) ei pahandaks, tuleb pühapäeva hommikuti tööpostile (loe: kirikusse) minna ja oma kohust täita. „Tööks“ on jumalateenistusel osalemine, püüd mitte lasta oma mõtetel jutluse ajal rändama minna ja pingutada palve ajal kaasa mõtlema. Mõnikord tehakse oma „töö“ ära kodukontoris ehk teenistuse ülekannet vaadates. Kui korraliku kristlasena iganädalaselt „tööl käia“, on õigustatud oodata selle eest palka, mille saab taevas. Ilmselt võiks nii mõelda inimene, kelle jaoks kirikus käimine on ennekõike kohustus.
- Mõni kirikuskäija arvab, et Jumal on andnud talle kriitiku kutsumuse, kriitiku anni. Teatrikriitikute arvustusi lugedes jääb pahatihti mulje, et etendusele on mindud mitte teatrielamuse pärast, vaid et leida sealt midagigi, mille kohta teravalt ja torkavalt arvamust avaldada. Selle asemel et etendust nautida ja võtta sealt endaga kaasa see, mis kõnetab, on kriitik teatrisaalis selleks, et tähelepanelikult jälgida ja märgata igat eksimust, need üle võimendada ja kogu etendus sellega nurjunuks kuulutada. Selline kriitiku „kutsumus“ võib olla ka mõnel kirikuskäijal.
- Suuresti on kirikus käimise põhjuseks harjumus. Küllap seavad paljud kristlased pühapäeviti sammud kiriku poole, ilma et nad mõtestaksid, mis eesmärgi ja ootustega nad seda teevad. Pühapäevane kirikusse minek on samasugune automaatne tegevus nagu näiteks söömine või riietumine – me ei mõtesta ega analüüsi enda jaoks, miks me neid tegevusi teeme.
Küllap võiksid kogudused mingil määral täita mitut eelnimetatud funktsiooni: pakkuda suhtlemisvõimalust, olla teraapiakeskuseks ja arendada analüüsivõimet. Kuid koguduse peamine eesmärk on olla keskkonnaks, kus tuuakse Jumalale austust ja kus inimesed saavad Kristusega sarnasemaks. Kiriku liikmetel tuleks oma ootusi seada lähtuvalt sellest, milleks kirik eksisteerib. Ootused häälestavad meid kirikus toimuvaks ette ning selle pinnalt anname me hinnangu oma kirikuskäimise kogemusele.
Kuivõrd teistsuguse tähenduse omandaks kirikus käimine meie jaoks siis, kui me ei läheks sinna üksnes suhtlemise võimalust otsima (ka seda, aga mitte ainult), kui põhjuseks ei oleks mitte üksnes kohusetunne või harjumus, vaid siiras igatsus tuua Jumalale austust, soov jõuda Jumala ligiollu, et muutuda Tema sarnasemaks! Kirikuhoone ei oleks siis pelgalt hoone, kus kogunetakse, vaid Pühakoda, Jumala Koda. Jumalateenistusel osalemine ei oleks pelgalt oma kristliku kohuse täitmine, vaid meie kalli Päästja ja Issanda teenimine, Tema ülistamine ja austamine. Kirik ei oleks pelgalt koht, kus kõik peaks olema korraldatud nii, nagu meile meeldib, vaid see oleks Kristuse Ihu, kus igaühel on oma ülesanne täita. Pastor ei oleks siis pelgalt keegi, kes peab häid jutlusi pidama, vaid Jumala poolt seatud karjane meie elu jaoks. Kogudus ei oleks pelgalt seltskond inimesi, kes peab meid teenima, vaid vennad-õed Kristuses, keda meie tahame teenida.
Meie ootused määravad selle, milline on meie kirikuskäimise kogemus. Olgu meie igatsus kirikusse minnes mitte pealiskaudne ja silmaga nähtav, vaid Jumala Kuningriik!
Kiriku tähendusest, olemusest ja eesmärgist on põhjalikumalt juttu mitmes käesoleva numbri artiklis. Kolleegium on võtnud sel aastal sihiks käsitleda ajakirjas metodisti kiriku usuartikleid. Esimese numbri fookuses on kirik ja koguduse elu.
