Usuartiklid kui sellised on nähtus, mis tekkis Euroopa reformatsiooni ajastul. Põhimõtteliselt on nad kokkuvõtted või sedastused sellest, mida usutakse. Võiksime küsida, milleks formuleerida õpetuslikke aluseid siis, kui Kirik on juba poolteist aastatuhandet tegutsenud, mitmed kirikukogud on õpetusküsimusi arutanud ja need juba ammu sõnastanud usutunnistustes (nt Nikaia-Konstantinoopoli jt). Kas midagi olulist oli seni jäänud kahe silma vahele?
Põhjus usuartiklite koostamiseks tulenes reformatsiooni ideest endast: Kirikut kritiseerinud, Roomale vastandunud ja sellest eraldunud usuliikumised olid seisukohal, et nad ei ole hereetikud ega kirikulõhestajad, mingi uue kiriku loojad, vaid aegade jooksul kuhjunud väärarengute korrigeerijad, usupuhastajad sellessamas Kirikus. Seepärast tuli selgesõnaliselt näidata, mida usutakse, ja et see on kooskõlas katoolse, ajaloolise ja traditsioonilise kristliku õpetusega. Selle üle, kas ja millisel määral see alati ka nii oli, ei hakka me siinkohal arutlema; piirdume vaid selle nähtuse taga olevale taotlusele viitamisega.
Nii on ka metodisti kiriku usuartiklitel oma eellugu. See ulatub Saksa reformatsiooni aega 16. sajandi algul, kui luterliku reformatsiooni põhiseisukohad formuleeriti 1530. aastal Augsburgi usutunnistuses (Augsburgi linna järgi, kus toimus toonane riigipäev). Selles usutunnistuses oli 28 usuartiklit ja see sai eeskujuks mitmele reformatsiooniaja usutunnistusele teistes riikides, sealhulgas Inglismaa Kiriku omale. Paljude aastate pikkuse arutelu järel jäädi 1571. aastal 39 usuartikli juurde, mis sisalduvad tänini Inglismaa Kiriku õpetuslikes dokumentides.
Teadupärast oli metodistliku liikumise juht John Wesley Inglismaa Kiriku preester. Kui siis metodistliku taustaga anglikaani asunikud Põhja-Ameerika kolooniates oma kiriklikku tegevust organiseerisid ning sel eesmärgil 1784. aastal Piiskopliku Metodisti Kiriku asutasid, oli üpris loomulik, et John Wesley andis neile enesemääratluseks kaasa kohanduse anglikaani kiriku 39 usuartiklist, olles eelnevalt nende arvu vähendanud 24-le kõige olulisemale. Valikukriteeriumiks oli asjakohasus Ameerika oludele. Välja jäi kõik, mis puudutas eluolu Inglismaal, aga ka mõned kalvinistliku hõnguga sätted. Kui me tänapäeval räägime 25 usuartiklist, siis see üks, mille kolonistid juurde lisasid (23.), puudutas lojaalsust Ameerika Ühendriikidele.
Kuigi algselt ei olnud usuartiklid mõeldud n-ö õige õpetuse mõõtmiseks, pigem olid selleks Wesley nn Standardjutlused ja Uue Testamendi kommentaarid, siis hilisemad peakonverentsid on usuartiklitele andnud suurema doktrinäärse mõõdupuu kaalu, keelates kellel tahes neid muuta. Nii on nad siis kirikukordade lahutamatu osana püsinud meie päevadeni.
Muidugi tuleb möönda, et need õpetuslikud sedastused on tugevalt juurdunud omas ajas. Neist mõningaid lugedes on selgelt tuntav vastanduv hoiak roomakatoliku kirikuga, mis meie kaasajal tundub oikumeenilise liikumise ja kirikute üldisema vastastikuse lähenemise valguses tarbetu või isegi kohatu. Põhimõtted, mis omas ajas võisid olla elu ja surma küsimus ning usuliikumise identiteedi alus, on nüüdseks leidnud lahenduse kirikutevahelistes dialoogides ja äratundmises, et paljugi meid lahutavast on tegelikult valesti mõistetud pisiasjad.
Selline on väga lühidalt metodisti kiriku usuartiklite lugu. Seda teades võime nende eest olla ühelt poolt tänulikud, teiselt poolt aga suhtuda neisse terve kriitikameelega.
