Jõululaps

Ära astu, Jõululaps, mu 
ukselävest üle, 
külm ja kitsas minu tuba, 
ruumi siin ei ole.  

Ei ma teinud jõulurooga, 
kutsund külalise,  
pleekind kuue varju peidan 
hinge murelise. 

Otsi neid, kel täna rõõmus 
jõulusära palgel, 
kallid kingitused kuusel, 
tuba soe ja valge. 

Mine eemale mu juurest, 
mul ei ole pühi, 
igast õnnekübemest ju 
eksind süda tühi. 

Väliselt ei mitte miskit 
küsi ma Su käest, 
kui vaid ainult osa saaksin 
ühest pühast väest, 

mis mu paljud patuvõlad 
olematuks teeb, 
kõigest kallist kõige suurem 
jõuluand on see. 

Tasakesi tuppa tuli 
väike Jeesus ise. 
Temast saingi õnnistava 
sõbra imelise.  

Ega talgi aset olnud, 
sängiks laudasõim.  
Sellest tunnist armsaks sai Tall’ 
halvim rahvahõim.  

Kõige põlatuma juurde 
läheb sünniööl, 
tehes teisi õnnelikuks 
lunastusetööl. 

Hoides külmetavail kätel 
süles Jeesuslast, 
põles jõulutuledesse  
kõik mu üleast. 

Soojaks, puhtaks sai mu tuba, 
riided lumivalgeks, 
väeti hingeõhust alles 
õhetamas palged.  

Jõuluõhtu ainust soovi 
igaüks nüüd loeb: 
minu südant tahab templiks 
neitsi Maarja Poeg. 

Annan selle, see mu ainus 
vara siin, maailmas, 
kord ka jõuluküünaldena 
kustuvad mu silmad, 

aga Kristust leidnud süda 
on ju igavene, 
kaduvusest vabastas ta 
Jumal – inimene.  

Tahan sellest tunnistada 
terve ilmale,  
millist rikast rõõmu jagab 
Jõululapsuke.  

Laine Villenthal (1950)