Minu elu on olnud pöörane kihutamine ühest projektist ja teaduskraadist teise. Sestap jõudsin neli aastat tagasi punkti, mida nimetatakse läbipõlemiseks. Asi oli väga hull, põgenesin Jumala ja lähedaste eest, peitsin jaanalinnuna pea liiva alla. Kuni ühel hetkel puudus mul igasugune motivatsioon edasi elada.
Tänu lähedaste toele ja pidevatele eestpalvetele sattusin ma pisut enne jõuluaega psühhiaatriahaiglasse. Võin selle aja kohta öelda vaid üht: see oli parim asi, mis minu elus sel hetkel juhtuda võis. Rahu, meeldiv hoolitsus, ja mis peaasi – lootusrikkus tõi vähehaaval värvid mu ellu tagasi. Paranemine toimus küll õige pisitasa, aga siiski pidevalt.
Ühel päeval lubas arst mind lühikeseks ajaks koju haige abikaasa eest hoolitsema. Mingi sisemise sunni ajel haarasin sealt kaasa oma joonistusvahendid, käärid (ehkki teadsin, et õigupoolest ei tohiks neid haiglasse kaasa võtta), värvilised paberid, klaasivärvid ja veel mitmed meisterdamise vahendid. Ma tõesti ei tea, miks, aga haiglasse jõudes hakkasin jõulukaarte joonistama. Ikka nii, et kõrvaklappides mängis Bachi muusika ja mina nikerdasin omaette oma voodis.
Ühel päeval hakkas kõrvalvoodis lebav seni täiesti apaatne naine minu tegevuse vastu huvi ilmutama. Ta tegi kõigepealt lahti ühe silma, siis teise. Ja siis tõusis voodis istuma. Vaikselt nihkus ta minuni ja uuris hoolikalt mu tööd. Me hakkasime vestlema ja ta soovis ka väga joonistada, ehkki esialgu arvas kindlalt, et ei oska.
Ma rääkisin naisele jõuludest ja selle püha tõelisest tähendusest. Ja siis hakkas ta joonistama, algul ettevaatlikult, siis aga aina kasvava isuga. Joonistasime ja maalisime kõik minu paberid täis! Lõpuks meisterdasime haigla kuusepuu otsa hulga klaasivärvidega dekoreeritud papist südameid, nii et puu sai väga ilus.
Võib-olla on see väike asi, aga ma siiski usun – see, et ma sain tolle haige naise elus natukenegi midagi muuta, on Jumala jaoks ülioluline. Mul oli võimalus talle tunnistada Jumalast ja ehkki ma ei ole päris veendunud, et ta kõike mõistis ja uskus, on mul tagantjärele tunne, et midagi temas muutus. Ta tõusis voodist üles ja tegutses!
Mina sain terveks ja olen Jumalale selle eest väga tänulik! Jumal andis mulle võimaluse olla ka haigevoodis Tema tööriist. Mina sain oma patud andeks ja sain seda ka tunnistada.
Soovin lõpetada Piibli kirjakohaga: „Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,“ – siis ta ütles halvatule – „tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“ (Mt 9:6)
