Moosese seadus ütleb hingamispäeva kohta: „Ja sina räägi Iisraeli lastega ning ütle: Te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi, sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Issand, kes teid pühitseb.“ (2Ms 31:12, 13)
Põhjuse hingamispäeva pidamiseks leiame Moosese viiendast raamatust: „Ja pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Issand, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva.“ (5Ms 5:15) Ja eesmärgi hingamispäeva pidamiseks leiame Moosese kolmandast raamatust: „See olgu teile täielikuks hingamispäevaks; siis alandage oma hinged, see olgu igaveseks kohustuseks!“ (3Ms 16:31) ning lisaks 3Ms 23:3: „kuus päeva tehtagu tööd, aga seitsmes päev on täielik hingamispäev, püha kokkutulek …“
Välja toodud rõhuasetusi silmas pidades ei saa küsimuse all olla lihtsalt hingamispäeva – kui tööst vaba päeva – pidamine, vaid viis, kuidas hingamispäeva pidada. Põhiküsimuseks on, kas lähtuda perspektiivist „sa ei tohi teha!“ (seadus 2Ms 20:8-11 ja 5Ms 5:12-15, põhjendus s15) või hoopis: „mida teha?“ Kord küsis Jeesus variseridelt: „Kas hingamispäeval tohib teha head või halba, hinge päästa või tappa?“ (vt ka Lk 14:3 ja Mt 12:12). Mitusada aastat varem kirjutas Jesaja üles sama mõtte: „Kui sa hingamispäeval seisatad ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks ja Issanda püha päeva austusväärseks ning austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Issandast…“ (Js 58:13, 14) Ilmselgelt oli mõte, millele Jeesus seoses hingamispäevaga osutas, variseridele võõras, nimelt, et „püha“ ei välista õigluse ja kaastunde tegusid, kuna hingamispäev on seatud püha Jumala poolt, kes ütleb: „Sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!“ (3Ms 11:45, vt sama 1Pt 1:16). See tähendab, et Issand, kes on:
– „Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane“ (5Ms 32:4) ja
– „Sest Issand on kaastundlik ja halastaja, ta annab patud andeks ning päästab häda ajal“ (Skr 2:11), kutsub ka oma lapsi toimima Tema eeskujul.
„Püha“ mõistmisest lähtuv hingamispäeva pidamine on siis jumalateenistus kõige kõrgemas mõttes, sest see täidab käsu „armastada oma Jumalat ja ligimest“ Issandale meelepärasel viisil (Mt 22:39; 1Jh 2:9 jt).
Siinai lepingu märgina on hingamispäev kahtlemata meeldetuletus Jumala vabastuse teost (5Ms 5:15), kuid laiemas tähenduses on see iga tegu, mis vabastab ligimese tema hädast, puudusest, probleemist, kitsikusest, haigusest, …, otsekui „Egiptuse orjusest“.
Matteus annab hästi edasi Jeesuse hingamispäeva tõlgenduse: „Kui te oleksite mõistnud, mida tähendab: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust, siis te ei oleks mõistnud hukka süütuid, … “ (Mt 12:7)
Sel viisil ongi hingamispäev seatud inimese jaoks ja mitte inimene hingamispäeva jaoks, õpetas Jeesus (Mt 12:7 = Ho 6:6).
